Loll on surra mõne tüübi pärast, kes ei kanna maski. Loll on surra kaupmeeste pärast, kes oma poodidest on teinud kaupu täis kitsad labürindid. Loll on surra nende pärast, kes ennast võimalusel vaktsineerida ei lase. Loll on surra muidugi ka vaktsiini pärast. Selliseid võimalusi on palju.

Koroonauudised jooksutavad mõtted kokku, sõltumata sellest, kui vana oled. Raskevõitu on mõelda muust kui igapäevasest ellujäämisest. Neil, kellele surm veel kauge tundub, on mure pisut teine – kuidas elada, et elu oleks elamist väärt? Sellel omakorda ei ole suurt midagi pistmist mõtlemise või mõtisklemisega. Isegi rabasse minek on sel juhul trenn. Tutvumine ja suhete loomine meeste ja naiste vahel on ammu asunud telefoni.

Skepsis suureneb. Proovisin mõelda sellest, mis on ajaloos juhtunud, kui rumalad saavad võimu. Mõte uitas ega jõudnud suurt kuhugi. Suurte kataklüsmideni kummalisel kombel ei ole maailma juhtinud mitte rumalad, vaid pigem kurjad geeniused, kes mingil ajal ennast üliinimeseks on hakanud pidama.

Võim hakkab pähe

Pähe tuli Vana-Rooma keiser Caligula. Internetiavarustes tuhnides avastasin üsna kohe, et ma ei peaks ilukirjandusest ja teatrist kujunenud pilti hullunud valitsejast, kes muu hulgas teeb oma hobusest enda nõuniku, tõsiselt võtma. Sest tänapäeva ajaloolased suhtuvad sellistesse väidetesse sageli skeptiliselt. Öeldakse, et säilinud ajalooürikute autoriteks on peamiselt senaatorid, kes olid Caligula poliitilised vastased. Tõsiseks võrdluseks jääb mul teadmisi väheks, aga seda saab Caligula näitel üldistada küll, et võitjad kirjutavad ajalugu.

Kui selle loo peale mõtlesin, käis parasjagu pressikonverents, kus Kaja Kallas, Tanel Kiik ja Jaak Aab andsid ülevaate koroonakriisist. Jäin kuulama nende räägitava tooni, mis oli ennast õigustav ja kuidagi vabandav. Jaak Aab rääkis väljumisstrateegia analüüsist ja abi kaardistamisest, Ida-Virumaa põhilistest probleemidest. Põlevkivisektorist väljumine ei tohiks puudutada küll koroonat. Ütles, et vaadatakse ka ettepoole. Ja ikkagi tuleb meelde väikeettevõtjast sõbra Valdur Tilga kevadel öeldu. Mina toona küsisin: „Mida sa loodad, et kriisaeg muudab?“ Tema vastas:

„Loodan, et paljud keerulised asjad muutuvad lihtsamaks. Töötegemise imiteerimist jääb äkki vähemaks.”

Haridus on ankur

2013. aastal, kui koroonast veel jälgegi ei olnud ja loomingulisusest kirjutamine veel lugejaid erutas, tegin pika intervjuu Venemaa ja Peterburi ühe tuntuima lavastaja Andrei Mogutšiga Ta ütles, et alustab iga oma projekti, lavastust praktiliselt nullist. Isegi siis, kui töötab õigel teel olevate kogenud näitlejatega, ikka alustatakse algusest, puhtalt lehelt, peaaegu nagu esmakursuslastega. „Siis on võimalus, et midagi sünnib,” ütles Mogutši. Ma seda juttu uuesti vahendan, sest teatrisse saab suhtuda kui parema maailma otsingute mudelisse. Saab laiendada üldistusi enamikule maailma valdkondadest. Teater hoiab maailma tasakaalu!

Iga kord otsast alustamise jutu peale küsisin: „Milleks siis üldse teatrikool?” Andrei Mogutši, kes on arstide laps ja jõudis teatrini ülikoolis inseneriks õppides, ütles, et haridus, selle jutu kontekstis teatrikool on selleks, „et teada… kuhu tagasi tulla … See on ankur, mis ei lase sul ujuda sihitult”.

Ma vaatasin ja kuulasin pealt Andrei Mogutši meistriklassi, kus ta rõhutas, et teatrimaastikul on ikka kaks asja ‒ teadvus ja teadmatus, vabadus ja kord, kord ja improvisatsioon… ja otsida tuleb nende tasakaalu. „Kool on ankur, mis ei lase sul kosmosesse ära lennata igaveseks. Sa pead vabalt lendama, aga pead olema ka maa külge seotud, muidu hukkud. Jälle see kahetisus, teatri kaksikloomus, mis teebki teatrist kunsti.” Mul vahel on tunne, et kogu kultuuri lahterdamine meelelahutuseks (meelelahutusteenuse osutamise koht) ei ole just väga kõrget intelligentsi näitav.

Tegelikult hirmutab mind see koroona korraldatud nõue välistada kontakte. Miks? Sest üheltpoolt arukas on teisest vaatpunktist vaadates täiesti jabur. Laulupidudest kui Eesti identiteedi alusmüürist räägivad kõik. Mul on tuttav tuntud koorijuht, kes teeb kooriproove Zoomis. Ja ikka ma kuulen, kui suur lollus see on. Aga laulmata ei saa ta olla.

See teater, mis nüüd vaid meelalahutuseks tituleeritakse, on mu meelest põhiolemuselt inimeste kokkusaamise koht. Koht, kus inimene saab inimesega kontakti. Nüüd on igasugused näost näkku kontaktid keelatud, et mitte lollilt surra. Siin on paradoks: neid kohti jäi enne koroonakatku nagunii tänu digimaailma tulekule ja tehisintellektiga masinate arengule vähemaks. Otse, silmast silma rääkimine on tundemaailma tuhande varjundi alus. Ainult masinast masinasse suhtlemine ilmselt kaotab kaastunde ja välistab suuremeelsuse. On enamsti formaalne ja masinlik. Suuremeelsus aga on mu meelest kurvameelsuse rohi.

Kui maja põleb

Selles kohas ma taas ei saa ilma sõber Tilgata: „Kui maja põleb, siis tulebki kustutada,” ütleb Raplamaa väikeettevõtja Valdur Tilk selle peale, kui võtan eelmisel kevadel viriseda, et me kriisijuhtidel pole pikka plaani. Ta lisab, et ühel hetkel tuleb hinnata, kas tasub viimast tukki kustutada. Või hoopis lasta sel ära põleda, pärast on vähem koristada. „Kustutamise ajal ei mõtle ju, kas ma elan selles majas edasi või pean homme minema omale korterit vaatama.”

Kui me tahame viirust ja kriisi alla suruda, siis tuleb käituda nii nagu tulekahju ajal. „Ehk vett vedada! Siis võib-olla õnnestub. Ämbrit ei tohi maha panna.”

Olen sellele jutule lisanud oma kindla mõtte: meil on kombeks mõelda inimestest, kes kuuluvad kategooriasse „maa sool”, kui lahkunutest; Valdur Tilgaga rääkides saan aru, et see pole nii.

Meie aja märk

Grupp nimega Turvaline Raplamaa jagab Peaasi.ee hoiatust ja nõuandeid, mis viitavad sellele, et suitsiidikatsele eelnevad selged ohumärgid. Inimestele on palve märgata – märgata sotsiaalmeedias sõprade elutüdimust ja enesetapumõtteid. Kutsutakse üles ja õpetatakse, kuidas sekkuda. Aga kuidas arvutis kurvameelsust leevendada. Neid nõuandeid on rohkem ja siin ei saa ma öelda muud, kui et asi seegi. Ja veel kord: suuremeelsus on kurvameelsuse rohi. Suuresõnalisusei ole enamasti suuremeelsus.

„Kirjuta talle sõnum ja anna teada, et märkasid postitust ja hoolid temast. Proovi aru saada, mis teda selliste mõteteni on viinud ja julgusta abi otsima. Võta sõbra mõtteid tõsiselt, kuula teda ja hinda realistlikult enda võimalusi abi osutamiseks. Helista ja küsi, mis sinu lähedase elus toimub ja kas saad kuidagi toeks olla …” Muid võimalusi ei ole.

Me uus kultuuriminister Anneli Ott räägib raadios kindlal toonil kultuuri tarbimisest. No ei peaks niimoodi minema, et teatripublik on tarbija ja teatritegijad teenuse pakkujad. Praegusest jubedusest saab meid päästa vaid loomingulisus.

Kilplased tegutsevad

Kirjanik ja mõtleja Viivi Luik kirjutas mõni päev tagasi ajalehes Postimees: „ Miks ei võiks Eesti olla koht, kus säilitatakse maailma hulluse keskel omaenda terve mõistus, nii et seda oleks vajaduse korral tulevikus teistelegi jagada! Ja vajadus terve mõistuse järele ilmselgelt kasvab.”

Meil olid rumaluse pilkamiseks kilplased. Friedrich Reinhold Kreutzwald kirjutas 1857. aastal jutukogu, kus sees kilplaste seiklused – „Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maa-ilmas kuulmata ja tännini weel üleskirjutamata jutud ja teud“. Kreutzwald kirjutab: „Tark on ülem loom siin ilmas,/Wara tühi tema silmas;/Leiab õnne, auu ja nime,/ Külwab walgust, kui on pime.”/

Muide, kilplased ühe oma esimese teona ehitasid nõukoja.

2019. aastal avaldas Priit Pärn uue koomiksiraamatu „Kilplased globaliseeruvad“, kus kilplased võitlevad kliimaga ja muretsevad oma maine pärast.

Väga vähe on meie avalikus kirjasõnas teoseid, mida saaks iseloomustada sõnaga satiir. Mitte ei tahaks leelotada Ruja laulukest, kus fraas, et inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina. Muidugi saab elades targemaks ja mida targemaks saad, seda paremini mõistad, kui rumal sa oled. Uskuge mind, ei ole tark lollilt surra.