Raela. Foto: Kristjan Lepp

Juuli Teatrikülgede avalugu muidu.

Margus Mikomägi

 

Müüt Eesti väga headest näitlejatest vajab igal hetkel kinnitust. Samas ei saa enam väga rääkida ka sellest, et meil on vähe andekaid lavastajaid. Lavastajaid on. Näitejuhtidest on puudus.

Seda, et näitejuhi rolli ei tähtsustata, näitab see, kuidas me kutselistes teatrites on teatrijuhid tööl mitmesuguste nimede all, kus sõna “juht” muidugi olemas, peanäitejuhi kohta ei pea keegi.

Mõtlesin seda mõtet ammu enne, kui Anu Lamp Eesti teatri festivali Draama 2012 programmi motoks “Fookus: näitleja” ütles. See kinnitab publiku ja näitlejate soovi näha ja luua suuri rolle. Enamasti vajab ka andekas ja hea näitleja suurrolli loomisel näitejuhi abi. Ja enamasti ei ole ka võimekal lavastajal näitleja aitamiseks uuele mängukõrgusele aega. Samas on nii, et kui suuri rolle sünnib vähe, jäävad näitlejad nälga.

Mäletan, kuidas paar aastat tagasi ühel teatri kõnekoosolekul ennast Rakvere teatris ise suureks näitlejaks mänginud Toomas Suuman ironiseeris plakati ees, kuhu oli kirjutatud: teatri tsentrum on inimene. Ironiseeris, et ammu on teatris näitleja ära unustatud. Sõnu näitleja tähtsusest tehakse küll, aga kui asjaks läheb, ununeb isiksus, näitleja väärikus, võimalik lendutõus. Ja valitsejaks on raha. Toomas vist kirjutas sinna üpris tühjale paberile: teatris on kõige tähtsam näitleja.

Näitlejaid oli sellel teatriasju ajaval kõnekoosolekul vähe. See on kah üks näide näitleja elu iseloomust – siis, kui teised mõtlevad, teeb tema järgmise tüki proovi. Parimal juhul teeb endaga näitejuhi tööd ja loob ise järgmist rolli. Ja õhtul on etendus. Näitleja peab olema füüsiliselt vormis. Peab jõudma lugeda ja ühiskondlikult kaasa mõelda ja võiks kinos käia ja inimesi võiks ta ka turul ja kohvikus vaadata ning näha. Mis kõik veel… peaks seriaalis olema või vähemasti sarjades, et rahvale meelde jääda. Peaks vahel seriaalist ära ütlema, et puhtaks saada ja vaimselt terveks jääda. Valikuid peaks oskama näitleja teha ja tal võiks valikuvõimalused ka olla.

No ja siis võiks ja peaks näitleja kõige selle kõrval natukene mõtlema ka sellele, mis talle endale armas on elus ja mis armas ei ole, mis hea on ja mis mitte…

Näitleja võiks fookuses olla, aga enne tuleb see fookus kuidagi üles leida. Üks, mida vist ükski teatrikool selgeks õpetada ei suuda, on see, kuidas rollist vabaneda, psüühikat puhastada nii, et abiks ei oleks vaid mõnuained.

Kõrvalepõikeks küll, aga see, kui osa ja etendus on tehtud põlemise temperatuuril, mõjub ju ka vaatajatele. Vähe on räägitud, kuidas vaataja, kes etendusse sisse elab, edasi elab etendusejärgsel argipäeval. Äkki ka tema ei talu siis enam rutiine, ei talu argisilmakirjalikkust ja ei lepi sellega. Elu läheb segi temalgi, või saab korda hoopis, sest elu on targem kui meie. Näitlejaid aitaks targa näitejuhi kõrvalpilk väga.

Me head lavastajad ja paigale kinni jäänud näitlejad vahel ise unustavad selle, miks nad ennast teatrisse on sättinud läbi valu ja vaeva. Mugavus on see kõige hullem, mis loomingulisuse hävitab. Ja palun ärge nüüd arvake, et ma mõtlen, nagu peaksid näitleja ja lavastaja olema näljas ja paljad, et luua. Aga loomingulise muutumise nälg võiks ju ikka jääda.

Mis tööd võiks teatris teha näitejuht? Lavastaja kõrval võiks ta väljakujunenud stampe kas kunstiks süvendada või maha võtta. Ta võiks teatrijuhtidele pikemas perspektiivis suunda näidata, kuhu näitleja liigub ja kuhu liikuma peaks.

Ugala „Ukuaru“, Linnateatri „ Maailmale nähtamatud pisarad“, Draamateatri „Nelipühad“ ja „Kuni inglid sekkuvad…” oleks veel paremad, kui näitlejad ennast ületaksid. Ma usun, et kui neis suurlavastustes oleks lavastajate kõrval ka näitejuht olnud, oleks need suurepärasemad.

Au kuraator Anu Lambile, et ta ennast ületava näitlejana ka teistele elukutsekaaslastele seda õnne soovib.

Uku Uusberg tõdes pärast oma näidendi „Pea vahetus“ („Galvas maina“) lavastuse vaatamist Läti rahvusteatris, et on küll olemas üks üleüldine teatrikeel, mis on mõistetav kõigile kogu maailmas – see on isuga, südamega tehtud teater. Selles keeles teatrit võiks meil enam olla.

Teadmine, et näitlejaanne on sama eriline kui lavastaja oma, võiks me teatrisuhtumisse jõuda jõuliselt.