Suri Eesti teatri auväärseim sõnastaja Lea Tormis.

Tegelikult mõtlesin ma päev pärast emadepäeva selle üle, et oma elu lõpp tuleb meil kõigil veeta ilma emata. Kui siis saame me mõelda, et ema jälgib meid sealt kusagilt, kuhu ta pärast surma satub edasi, hoiab oma lapsi seni kuni ka nemad igaviku teel asuvad. Nii on ilus mõelda, aga…

Lea, me viimati rääkisime siis, kui Jaan Tooming suri. Te helistasite mulle. Helistasite, et tänada järelehüüde eest. Muu jutu seas ütlesin, et ikka mõtlen teile, aga helistada ei julge. See nii ka oli. Mu jaoks olite auväärsemaid.

Üks lavaka kursus kutsus Teid Lope de Tormis. Ja õigustatult, tabavalt. Kord istusin Tartus Raekoja platsi äärses suvekohvikus. Oli suvi ja plats inimesi täis. Äkki nägin, kuidas ühest platsiäärse maja väravast väljusid Lea ja Veljo Tormis. Ja siis nad jalutasid, üsna aeglaselt, just sellise suhtumisega, et kuskile pole siinilmas kiiret. Ja ime oli, kuidas rahvas neile tee vabastas. Lihtsalt vajus eest ära, et see paar sai jalutada. Selline energia.

Juba 2006. aastal andis kirjastus „Ilmamaa” välja Teie teatriartiklite paksu kogumiku, esimene neist aastast 1957. Ma olin siis aastane. Kirjutate Georg Bernard Shaw „Südametemurdumise maja” Voldemar Panso lavastusest Draamateatris. Alustate seda Shaw tsitaadiga „Teatri ülesanne on inimesi erutada, neid mõtlema panna…”. Ja selle arvustuse lõppu olete pannud järelmärkuse aastast 2006, kus ütlete, et tunnete tagantjärele ära algaja püüdlused selleaegse ajalehekriitika mustvalgetest hinnangutest välja rabelda. Oma elu jooksul Te seda tõesti suutsite. Minu jaoks olite te üks väheseid inimesi, kes oskas analüüsida näitleja osa loomise imesid. Ühes intervjuus mulle ütlesite: ”Inimene ei ole masin. Ta ei saa endas rangelt eraldada tunnet ja mõistust, need on ju alati seotud. Muidugi võib üht või teist rohkem rõhutada, aga pooleks me ennast teha ei saa.” See kehtib, nii inimese elu kui ka näitleja lavaelu kohta.

Mu jaoks suurima komplimendi kirjutasite ka. Ühes oma harvadest mulle postiga saadetud kirjadest. Te siis juba ei saanud enam nii palju teatrisse, kui oleksite tahtnud. Ja kirjutasite, et Margus, loen teid ja palun, et ikka kirjutaksite, sest nii on mul tunne, et olen ka te nähtud etendusest osa saanud. Tõttöelda juba see teadmine, et Te mul silma peal hoiate, ei lasknud mul lahmida. Ei lubanud terminites ebatäpne olla. Kirjutan, et Te tähelepanu ei lubanud segi ajada etendust ja lavastust. Kirjutan seda minevikus, aga tegelikult on see nii ka olevikus. Te eluteatri lõpp ei anna kellelgi õigust teatrit kirjutades rumal olla.

Kirjutate oma teatrimälu raamatu kaaneümbrisel, et tegelik teater on tihti ka lihtsustav, labane, lame – ometi ajuti väga võimas. „Kui oled kaua ta ligi olnud, taipad, et vahelduvad teatrilaadid, vormivõtte, tehnikaimed jms on teisejärguline. Peamine on – inimloomingu võimaluste liigirikkus ja oskus laval säilitada elususe võimu, korduvustest hoolimata.”.

Juba siis, kui te olite noor, ütlesite, et Teile meeldib vanamoodne olla. Sellist põnevast, uudishimulikust uuealtist vanamoodsusest jääb Te lahkumisega nüüd vähemaks.

Jah, õnneks jääb mälu ja mälestus – nagu teatrist nii ka inimesest. Te olete kirjutanud: „Oma kaduvusele ja muutlikkusele vaatamata – või just selletõttu – on teater oluline osa ühe rahva kultuurimälus.”

Löögu Te auks tornikellad me külades!

Ilmus Maalehes. Foto Vambola Salupuu.