Kõik etendused, mida tänavusel Draama festivalil vaatasin, olid omal moel kantud maailmalõpu meeleoludest. Klaariti suhteid maailmas sündivaga ja see omakorda klaaris minu kui vaataja soovi leppida sellega, et on 21. sajand.

Anton Tšehhov kirjutas ajastulõpuhõngulise „Kirsiaia“ 20. sajandi hakul. Üks kaduv elulaad pidi tegema ruumi teisele: magusalt lõhnanud ja maitsenud kirsiaed raiuti, et saaks ehitada maju.

Kitsalt Eesti asja ei aetud. Protestiti mustvalge maailmapildi vastu, mis ka me väikeses vabariigis maad võtnud on.

Ukraina sõja hingus. Kas see on minu, vaataja peas või on see sees ka neis lavastustes, mida nägin? Äkki lavastustes ei olegi, aga on neis mänginud näitlejate peades?

Ja ikkagi on teater pisut ka pelgupaik.

Melanhoolne meelepett

Vaatamata sellele, et Juhan Ulfsaki Von Krahli teatris lavastatud „Melanhoolia” oli minu maailmast kusagil eemal, varitses ka selles loodud õhkkonda maailmalõpu vari. Laval olev pidu=pulmi pidav põlvkond ei hakanud ise laule tegema, vaid laulis hoopis karaoket. Laulis keldris, varjendis, koopas, mis sisustatud peata inimeste kujudega. Kui lavastaja Juhan Ulfsaki soov oli publik mõtlema panna, siis see tal õnnestus. Ebamuguvustunne, mida saalis istudes tundsin, oli mu jaoks samuti sesse lavastusse sisse mõeldud.

Jäin pärast vaatamist mõtisklema hoopis selle üle, kas melanhoolia on inimese tundemaailma rikastav tunne või haigus. Mu jaoks ikkagi pigem see viimane. Uue põlvkonna jaoks on sellest saanud vaimu haigus.

See on põnev lavastus, avastamaks iseennast kohas, kus miski ei paku pidet. Ka vana tuttav melanhoolia mitte. Alasti tüdruk hobuse seljas… mu jaoks seostus see kuidagi paradiisist väljaajamisega, mis ju omakorda tähistab sootuks uut olukorda ja hoopis teistsugust maailma.

Ja siis olen sest karaokekoopa pulmast tulles Tartu Rüütli tänaval. Kultuuriloolane Enn Lillemets räägib mulle, et Eduard Tubin on viisistanud Uku Masingu „Tontide eest taganejate laulu”. Kui õigesti mäletan, siis on see olemas koos kooriseadega. Ja on lootus, et see kantakse ka Eestis ette. Mäletate Uku Masingu luuletust kogust „Neemed vihmade lahte”? Seal on read: „Aga oleme viimased kaitsjad, pille puhuv ja närudes salk, / need, kes laastavad tonte eest väljad, ega teagi, mis töölise palk.” See on mind kogu teadliku elu saatnud, et oleme pillipuhjad, kel naist pole, kodu, ei last…

Lavastaja ja näitleja Julia Aug istub ihuüksi ERMi suures restoranisaalis ja ootab kohtumist oma sõjavastase lavastuse publikuga. Muu jutu sees tsiteerib ta mulle saksa filosoofi Karl Jaspersit. Filosoof väidab, et diktatuuri on võimatu lõpetada seestpoolt. Saksamaal ja Itaalias lõpetati see ikkagi väliste jõudude sekkumisega. Räägime tuumasõja ohust…

Prügi ja naised

Lavastus „72 päevaga ümber maailma” on sõnadeta. 12 noort naist rulluvad, liiguvad, lendavad, lonkavad … Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper ka liiguvad enne etendust publiku seas ja on kummaliselt riides. Tuttuutes dressides ja tossudes, mille kohta vanasti öeldi trenniriided. See on tegelikult mu jaoks lavastuse võti.

Lugu räägib naiseks olemise muutumisest. Muundumisest. Tehakse nägusid ja võetakse poose. Ühe paradiisist välja aetud alasti naise asemel on neid publiku ees 12.

Tagalaval on suur supermarketi riiul. Tühi. Siis korraldatakse lavale prügimägi. Naised on nagu karnevalil, kostüümide ja tüüpide vahetamine sünnib silmapilkudega. Kostüüm muudab olemust. Noored alasti rinnad välguvad. Mõte ei jõua järele, aga liigub kuidagi selliselt, et kas kostüümivahetus ikka muudab inimese sisu. Mood muudab maitset… Aga inimene, saati siis veel noor naine, jääb nooreks naiseks ajast ja asjaoludes hoolimata.

Lavastuse lõpus on prügi korrastatud ja pikal poeriiulil. Üsna ettearvatavalt ja lausa füüsiliselt mulle haiget tegevalt jõuavad sinna ka kõik lavastuses kaasa teinud naised. Millised silmad neil on ja suud…

Ja taas Rüütli tänav, vastu tuleb Paide teatri Jan Teevet. Ütleb, et läheb itaalia söögikohta sööma. Peeter Volkonski keelab, öeldes, et seda kohta Tartus boikoteeritakse, sest omanik on Ukraina sõja poolt. Jan keerab otsa ümber.

Veidi aja pärast ütleb Jan Teevet meile, et see uudis tuli nüüd ära, kuninganna Elisabeth suri 96aastaselt. Vürst Volkonski vaikib ja kohmab, et ega siis midagi, küünal…

Ma mõtlen ajastu lõpust taas. Just sellest, et tegelikult lõpeb 20. sajand nüüd ja niimoodi.

Taanis on miski mäda

Lavastaja Ingo Normet on surnud. Uudistes prevaleerib muidugi kuninganna surm.

Ivan Võrõpajevi väga hea näidend „Iraani konverents“. Lembit Petersoni tark lavastus. Theatrum. Väga head näitlejatööd kõik. Geniaalsus ju see, et Taani helgemad pead, intellektuaalid, mõtlejad, peavad konverentsi sellest, kuidas Iraanis peaks elama ja uskuma. Kohati unustad, et oled teatris, tekib tahtmine vahele rääkida.

Lembit Peterson mängib ise 90aastast dirigenti Pascual Anderseni. Ma kuidagi tundsin, et ta mängib, räägib oma mõtteid nii, nagu neid räägiks tema õpetaja Voldemar Panso: „Ma märkasin, et me aina sagedamini ja sagedamini kritiseerime vanu traditsioone, sest püüdleme millegi uue poole, on mul õigus? Aga, tegelikult on kogu asi kõigest „Tões“, mu kallid. Võltsimatus, ainsas ja kõikeläbistavas – Tões. Aga kas me teame, mis on „Tõde“? „Tõde“? Kas ta on meil käes? Kas me oleme teda puudutanud? /—/ Mis aga puudutab traditsiooni, siis traditsioon püsib elusana, kui tema südamikus asub Tõde. Tõde teeb traditsiooni elavaks, Tõde teeb elavaks meie elu. Tõde ongi elu.” See monoloog, ettekanne vääriks tervikuna tsiteerimist, klippi internetis, et püüda mõista.

Sõidan ööbimispaika. Jutukas taksojuht räägib inimese mugavusest ja sellest, kui kiiresti harjutakse. Räägib jagamismajandusest ja sellest, kuidas ei ole vaja midagi omada. Ma kohman talle, et tore oleks omada tõde. Ta ei saa must aru. Maailm on mustvalge.

Poliitiline plakat

Istume Saueaugu teatri asutaja, lavastaja Margus Kasterpaluga Shakespeare’i restorani terrassil. Veel saab. Margus on murelik, kui mõtleb järgmisele suvele. Kas publik jaksab veel teatrisse tulla? Ka siis, kui piletid veel kallimaks lähevad? Kas teha Saueaugul kaks lavastust või üks? Plaane teha on pregusel ajal raske kõigil, aga ilma ka ei saa.

Vanemuise suures saalis mängitakse Draamateatri „Mefistot”. Lavastus on poliitiline plakat. Jõuline suur teater. Juhan Ulfsak teeb suurrolli, mängides kerge elegantsiga andekat näitlejat, kes läheb karjääri pärast kaasa ideoloogiaga, mis pole talle vastuvõetav. See, kui lihtsalt on võimalik ühiskonda kuritegelikuks keerata, selle eest see Natsi-Saksamaa lavanäide hoiatab.

Jäin mõtlema, kuidas kurjategija enda jaoks oma kuritegu õigustab ja just isennast sellega lepitab. Lavastuses oli seda vähem. Lavastaja Kertu Moppel on sellest hooajast Draamateatris tööl. Et on, mida oodata.

Kaasa tunne

Jalutan enne „Fundamentalisti” etendust Karlovos ja mõtlen Peeter Volkonski jutule, et Tartu sees on veel teine Tartu. Et ülikooli ja muu kõrval alles hiljuti sõi kusagil Karlova kandis ühes teeristis lehm heina. Mõtlen ka ERMi lähistel märgatud hobustekoplile ja hobustele. Ikka on peas see vana ja uus.

„Fundamentalisti” lavastas Marta Aliide Jakovski. See on tema lavakunstikooli lõpulavastus. Näitlejad selles loos – Liisa Saaremäel ja Erki Laur – on publikule hästi lähedal. On tegelikult publiku vahel. Ja just vaatajalähedus teeb traagilise ja emotsionaalse loo mängimise nii, et see oleks usutav, mõjuks ja ei oleks üle mängitud, üsna raskeks. Just siin on vaja lavastaja tarka kõrvalpilku ja nõuandeid näitlejatele. Kuna mõlemad näitlejad teevad meistritöö, siis tuleb siin au anda ka noorele lavastajale.

Ja taas on tegu elu mõtte otsimisega. Nagu „Iraani konverents”, nii jätab ka Liisa ja Erki mängitud omamoodi armastuse lugu otsad lahti. Kas tõde on üks? Või on maailmas igal inimesel oma tõde?

Mu jaoks üsna ootmatu oli, et nähtud etendused puudutasid kõik omal moel sellist mõtteviisi, mida nimetatakse humanismiks.

Kui „Fundamentalist” lõppes, aga ka siis, kui näitlejad suure sisemise põlemisega mängisid, oli mul kogu aeg tunne, et tõuseks püsti ja kallistaks nii Liisat kui ka Erkit. Et see äkki hoiaks neid, aitaks nende tegelasi. Oleks tunnustus selle eest, mis nad teevad. Muud abi ma ei teagi vist nüüdses maailmas.

Anton Tšehhov kirjutas ajastulõpuhõngulise „Kirsiaia“ 20. sajandi hakul. Üks kaduv elulaad pidi tegema ruumi teisele: magusalt lõhnanud ja maitsenud kirsiaed raiuti, et saaks ehitada maju. 120 aastat hiljem annab teatrifestival neile kirvehoopidele uue tähenduse.

Ilmus Maalehes.