Laua otsas lavastaja Juhan Ulfsak.  Laua taga näiteseltskond.    Foto: Krahli teater

Lugu ilmus ajalehes Postimees.

Sarah Kane,”Puhastatud” ja”4.48 psühhoos”

Von Krahli teater

Lavastaja: Juhan Ulfsak

Näitlejad: Taavi Eelmaa, Mari Abel, Liis Lindmaa, Kait Kall, Ott Kartau, Ivo Reinok, Jim Ashilevi, Ragne Veensalu

Kunstnik: Liisi Eelmaa

Videokunstnik: Emer Värk

Helikujundus: Hendrik Kaljujärv

Valguskujundus: Oliver Kulpsoo

 

Esietendus: 14. september 2013

 

Juhan Ulfsaki vastset lavastust võib vaadata kui tänase maailma haigusloo ühte tahku.

Selle loo vaatamiseks, mulle tundub, ei pea olema 1990. aastate popkultuuri asjatundja, ehkki samas teadmised mõistmisele kahjuks ei tule. Kui selliseid asju, mida meile näidatakse, üldse mõista saab. Lavastus on kui pikk luuletus, mis mõjuv vaid avatud meeltele, muidu paistab pealispind vaid ja see ei ole pehmelt öeldes kõige ilusam.

Minu jaoks ka ei peaks, kui vähegi võimalik, seda lavastust vaatama kui kahte ühevaatuselist näidendit, nagu autor Sarah Kane need kirjutanud on. Juhan Ulfsak on need näidendid tervikuks kokku lavastanud. Üks ei kõneleks teiseta. Vähemasti seda lugu, mida lavastaja meile rääkida ilmselt tahab.

Lavastuse põhitoon on valu, nii füüsiline kui vaimne. Kusjuures füüsiline valu leiab esimeses vaatuses, mida mängitakse suurel laualaval, selle kõrval, peal ja all, ka väga vägivaldseid pildistusi. See meeldis, et näitlejad ja lavastaja ei varjagi, et veri, mis inimeste füüsilise vigastamise tulemusel peaks purskama, saadakse ketšupipudelist. Ega see nähtut ilusamaks ja esteetilisemaks tee, aga annab sellegipoolest miski lootusekiire, et meiega nii otseses tähenduses seda ei juhtu, me ainult mängime seda mängu, et teada, mis see on. Ja võib-olla selleks, et nii ei läheks ei meiega ega teistega.

Oht on siiski olemas. Mulle meenus pilt septembri alguse Tartust, kus tänavatäis noori tundus olema just sellises meeleolus (see oli õhus), et vajuta vaid päästikule ja ta tuleb kaasa. On oleku- ja tundeolukorrad, kus ollakse nii väga “juhitavalt vabad”.

 

Rattad

Just ratas on inimkonna suurim leiutis. Eluratas, jalgratas… ka tabletid on rattakujulised, nii need, mis haigeks teevad, kui ka need, mis parandavad…

Lavastus algabki jõulise, teatrisaali seinu täitva rõõmuvideoga, kus needsamad noored, ilusad ja õnnelikud, kes kohe me ees sundsituatsioonides oma elu välja- ja sissepääse armastusse ja/või kurjusesse otsima hakkavad, on veel üliõnnelikud. Kohad on tuttavad ‒ Kalamaja kant, kohvik Boheem, F-hoone, mis peatuspaik. Märk sellest, et see ei ole teistelugu, seal kusagil seitsme maa ja metretaga. Ja kusagil on kaader, kus teise vaatuse peategelast mängiv Taavi Eelmaa Kalamaja tänava äärse puumaja teise korruse aknast seda õnnelik-olemist näeb. Ta on veel püsti.

Pilti ja selle vaatajaid juhib Vaiko Eplik, kes laulab oma laulu, veenvalt, uskudes armastust. “Vaid sinu jaoks on kuskil keegi, mõeldes, et kuhu sa jääd, et kuhu sa jääd?/et sinu jaoks on kuskil keegi, keegi hea./ keegi hea, keegi hea…//,” laulab Vaiko laulu, mille nimi on “Armastus päästab maailma”. See jääb pähe.

Armastus on üheks saamine, füüsiliselt ja vaimselt. Alasti olemine vaimselt ja füüsiliselt. See üheks saamine, kus kaovad sugu ja isiksus… Kas see ikka peab nii sõnastatud unistus olema? Kas endaks jääda ja teiseks saada korraga on üldse võimalik? Ja mis rajad on käia, kui sul pole, keda armastada? Üksindus on selle lavastuse teema, lõpmatusse kulgev üksindus lausa.

Ja narkomaania. Armastus on ju ka sõltuvus. Sõltuvustel on komme inimest hävitada. Kõik on sõltuvus laiemas plaanis. Ja elu lõpeb varem või hiljem surmaga. Ma arvan, et parem hiljem ja Krahli seltskond selles lavastuses, arvan, arvab sama, usub nii.

Üledoosid. Kas neist saab hoiduda? Kuuekümnendatel biitlid laulsid “Lucy In The Sky With Diamonds” ja nende selle perioodi loomingust sündis imeilus, fantaasiarohke ja värviline film “Kollane allveelaev”. Kaleidoskoopiliste silmadega tüdrukud olid selles LSD laulus. Ilu, ilu, ilu ja harmoonia! Vägisi, aga mõtled sellest, mis ja miks muutunud on. Miks sõtuvustest rääkides räägitakse vaid kannatustest? Mis üledoos inimkonda on tabanud, miks rahva- ja suhtlemisrohkeimal ajastul võimendub pinev üksinduse piin…

Jah, tean seletust, et piinad tekivad, kui sõltuvuse tekitaja otsa saab, ära läheb, sureb ‒ võõrutus on raske. Teisest ilmast tagasi tulla ei taheta või…

 

Siis vala valu romanssi ja ootama jää

Sarah Kane lõpetas oma elu enesetapuga. Ma ikka veel usun, et kui inimesel on valus ja ta on võimeline oma valu loomingusse panema, vormist hoolimata, siis see leevendab valu, paremini kui arstid. Sarah Kane´ see ei aidanud. Tahan ikka veel uskuda, et see on erand.

Teine vaatus on Sarah Kane´ tunnete ja kannatmise, mõtete lugu enne enesetappu. Taavi Eelmaa esitab selle nii veenvalt nagu oleks ta kõik need kannatused ise läbi teinud. Siin läheb mõte taas näitleja elukutse põhitõe juurde: hea näitleja oskab teiseks saada, teisena mõelda, enda isiksust unustamata ja seda kahjustamata….

4.48 teise vaatuse pealkirjas on kellaaeg, kus maailmas pannakse toime kõige enam enesetappe. Taavi Eelmaa, õigem küll Sarah Kane´ monoloog teises vaatuses on taas luuletus. Selles kui ühe hingetõmbega esitatus on nii palju eri varjundeid ja mõttekatkeid, et seda ei saa kirjeldada, seda peab kuulma ja nägema. Nägema, jah, ka sellepärast, et taas on sein täis pilti.

Nii Sarah Kane´ kui Taavi Eelmaa paluvad, üks näidendi, teine etenduse lõppedes (ja vaadake seda palvet, see räägib rohkem): “Palun tehke eesriie lahti.”

 

See tuli meelde kui mõtlesin kirjutatud lavastusest.

Elujanu

Margus Mikomägi

 

Olin oma elu üksindusse elanud seks ajaks kui me Eestis taas vabadus hakkas tulema. Vanus lähenes juba neljakümnele. Naine kellega metsavahielu olin elanud võttis me lapse ja läks teisele mehele. Teater ei tulnud meeldegi, elu pakkus draamaatilisust. Kuidagi tuimalt valus oli olla. Saaremaa kus elasin oli lukus kah. Seda valvas vene piirivalve ja igaüks kes tahtis siia ei pääsenud.

Sügis hakkas otsa saama, tibutas lund. Läksin koos oma vanemate saarlastest metsameestega igapäevast leiba teenima, ehk siis ränka ja rasket raietööd tegema. Olin sellises seisus, et ütlesin vanadele tarkadele meestele, et mina täna saagi käima ei pane. Konutan niisama. Muidugi ei tulnud konutamisest miskit välja. Rahutus vemmeldas veres.

Me raielank oli pisikese raba serval, kusagil ligidal hingas meri. Hulkusin siis mööda metsa pea enesetapmise sundmõtet täis. Pilk otsis puudelt tuge. Teadagi siis millist. Otsisin kaaki.

Siis äkki kui mu masendus oli juba sest sund meditatsioonist tuimaks ja tegu ootavaks mõtteks saanud, ma jooksin. Tean, et ma ei ole elus kunagi kiiremini silganud kui siis – jooksin elu eest. Nimelt langes mu peale ja poole kaheksakümne aastane kuusk. Ma oma hingeseisundis ei märganud astuda kõrvale mõni samm, jookisn piki langemise suunda ja … Pääsesin kindlast surmast. Kuuseladva kukkumine õhukesse lumekirmesse tegi mu selja valgeks.

Sain ikka kõvasti riielda meestelt, et ellu jäin. Seks päevaks lõpetasid nemadki töö, Sõitsime Mustjala poodi ostsime kanget peediveini ja maandusime mu metsavahikoju. Tegin tule ahju ja teadsin, et ma mitte kunagi enam ei plaani enesetappu. Elu klaaris selle asja minuga ära.

Nüüd olen vahel tagasimõelnud ja küsinud endalt, kuidas seda lavastada.