Mõni päev tagasi seitsmekümne-aastaseks saanud David Vseviov esitleb reedel Kirjanike majas oma uut raamatut „Elulugu: kaks esimest nädalat”.

David Vseviov räägib, kuidas ta jaoks on keel nii oluline, et ta on pigem loobunud ettepanekutest esineda esseistlike sõnavõttudega, kui need ei ole eesti või vene keeles, mida ta valdab vabalt. „Ma tahan olla nüanssides täpne. Ma ei oska inglise keeles öelda Käsmu männid, kui mul on vaja kuulaja tuua Käsmu mändide alla. Inimesi ühendavad huvid, mitte väljanägemine. Kuna need huvid on maailmas, kus keel on oluline, siis see on määrav paratamatult,” ütleb ta.

Me oleme täna ja oleme ikka olnud sõltuvuses muust maailmast?

Nii see paraku on olnud läbi ajaloo. Ega me ju inimestena ka reeglina üksi hakkama ei saa. Miks meid vahetevahel pannakse proovile läbi üksinduse? Kõige hullem vanglakaristus on üksikkamber, vähemalt nii olen ma kuulnud. Miks need inimesed, kes tagantjärele on pälvinud pühaku tiitli, on lahkunud üksindusse? Need on kangelasteod, sest need ei ole meile üldiselt omased. Me oleme karjaviisilised elukad.

Mis riik on? Inimeste kooslus, mis baseerub kas mingile ruumile, kultuurile, mingitele arusaamadele… me ei tule üksi toime ka riikidena. Omaette teema on meie paiknemine tsivilisatsioonide piiril, kus kuuludes mittekuskile tähendab mitteeksisteerimist.

Siit sõltuvus…

…me sõltumegi teistest, nii selle sõna heas kui halvas tähenduses. Me ju praegu ka siin sõltume teineteisest. Mina ei pääseks Maalehe veergudele, kui te ei esitaks mulle neid küsimusi.

Ma ei saaks targemaks pigem.

Te ei saaks artiklit valmis. No saaksite muidugi, aga mitte sellist. (Naerab sõbralikult.)

Siin on palju asju, mulle meeldib isiklik kontakt.

Jah, muidugi, mina eelistan helistamist sõnumite saatmisele. Mul on juhtunud elus, et mõned inimesed on saanud mingit sõnumit lugedes sellest valesti aru. See, mis sinu jaoks võis olla tilluke huumor, võib teise inimese jaoks paista näiteks üleoleva suhtumisena, mittelugupidamisena, mingi pealiskaudsusena. Samas hääletooniga – vaid tooniga! – võid sa ju väga palju inimesele öelda.

(Meiega liitub fotograaf Sven: Tervist, härrased! David Vseviov naerab taas.)

Tere. Ega ikka ei saa üks ühe vastu. Moodustate ülekaalu.

See ei ole päris nii mõeldud.

Just, sõnades seletame lahti situatsiooni.

Mul on aastatetagune kogemus, kus Hando Runnel süüdistas koori ja koorijuhti endale ärategemises, kui tal paluti tema tekstidele esitatavate laulude vahel kõnelda. Ütles, et sõna ei saa muusika ja seda enam veel koori vastu. Hiljem ta muidugi kõneles.

See on nii huvitav ja oluline, need on kontekstid, nagu see mida me räägime praegu teatud märkide puhul, mida näppudega näidatakse. Üks hetk, mida ma eluski ei unusta, on kunagine sõit Juhan Viidinguga trammis. Ma olen sellest natuke kirjutanud, kordan ennast, aga see tundub tähtis. Me vahel sõitsime varajasel hommikutunnil Koplisse ja tagasi. Juhan oli kuidagi eriliselt heas tujus. Kasutades mind peeglina, esitas ta sisuliselt etenduse… Need on need monotükid, millest palju räägitakse ja mis väga sageli ei küüni ligilähedalegi nendesse kõrgustesse, nagu seda oli võimeline tegema Juhan Viiding. Poole trammi jaoks, nende inimeste jaoks, kes elasid Eesti kultuuriruumis, oli see nauditav. Aga tolleaegse Tallinna demograafiline rahvuslik koosseis oli teine ja see oli Kopli tramm, kus olid vähemalt 50% venekeelsed inimesed, kes elasid absoluutselt teises kultuuriruumis – , nemad vaatasid Juhanit pilguga, nagu nad vaataksid igat lärmavat inimest. Nende jaoks oli see arusaamatus keeles kõvahäälne ebaviisakas käitumine.

See kontekst on…

…ma toon veel ühe näite. Ma elan kandis, kus istudes bussile 34A jõuad kalmistutele, Metsakalmistule ja Pärnamäele. Eriti siis, kui selle bussiga päevasel ajal sõita, on enamus reisijatest inimesed, kes tulevad kalmistult või lähevad kalmistule. Mulle meeldib inimesi vaadata. Sa näed nende näoilmest juba, kas nad on sinna minemas või tulemas.

Seisan ja järsku selline stseen: minu kõrval istuvad kaks inimest. Vanemad inimesed. Akna all naine, kelle kohta võiks öelda eestiaegne proua. Enam-vähem me kujutame ju ette, kuidas selline inimene võiks välja näha. Tema kõrval mees, enam-vähem samaealine. Algab vestlus. Mees pöördub naise poole, vene keeles – ka inimeste rahvus on päris lihtsalt määratletav nendele otsa vaadates –, naine pahuralt pöördub aknast välja vaatama. Kusjuures mees pöördub väga viisakas vormis, üsna neutraalselt, täna on hea ilm või midagi sellist. Ja naine järsku nähvab talle; „Te olete joonud!”. Mispeale mees vaatab talle üllatunult suurte silmadega otsa ja ütleb: „Ma ju tulen kalmistult!”.

Mida ta siis oli seal kalmistul teinud? Seda, mida vene traditsioonis tehakse. Ta oli võtnud klaasikese, ilmselt oma abikaasa mälestuseks. Proua jaoks aga oli see tegu, mis üldse ei mahtunud kultuurse inimese tegude raamidesse. Sellised asjad töötavadki kontekstides.

See jah on tähtis suhtlemisel meeles pidada. Kas Eesti on täna kuidagi oma harjunud kontekstist välja rebitud?

Ma ei oska seda öelda. Väga raske on jällegi üldistada: mis oleks Eesti, kui siin ei elaks miljon kolmesadat tuhandet inimest? Siis ei oleks ju seda määratlust olemas. Ja kontekst võib olla väga erinev igaühele meist. Täpselt niisama võib olla väga erinev see ringkond, kus me ennast hästi tunneme. See on jällegi nii huvitav – me istume kohvikus, istume kahekesi ja lauda tuleb veel üks inimene. Muutub vestluse teema, tonaalsus.. Niisama on ka Eestiga. Kui võtta nüüd veel kuidagi üldistavalt, siis mu jaoks – ja mina ei ole siin kaugeltki mingi näitaja – on Eesti kontekst ikkagi Euroopa.

Seda peaks täpsustama.

Just nimelt see Euroopa, mis jääb sellesse kultuuriruumi, mis kunagi oli määratletud sõnaga katoliiklik, hiljem luterlik. See vahe on, kuigi esmapilgul on tegemist ühe ja sama kristliku maailmaga. Vahe õigeuskliku ja kunagi katoliikliku, praegu meie variandis luterliku maailma vahel on väga suur.

Ja see on?

See on see, mis puudutab kahte mõistet – võim ja vaim. Kui läänepoolses maailmas, tinglikult üldistatud läänepoolses maailmas on olnud vaim võimule partner, siis idapoolses maailmas on alati võim domineerinud vaimu üle. Alati. Ka suhtes võim ja kirik. Tuletame meelde keskaegse Euroopa kiriku rolli, mida ju Vene kirik pole mitte kunagi omanud.

Nõnda et selles suhtes on minu jaoks Eesti kontekst paigas.

Kuidas ikkagi?

See ongi tänasel päeval minu jaoks suur mure. Sellepärast, et see kontekst – midagi pole parata, reaalpoliitilist terminoloogiat kasutades – on Euroopa Liit. Ma ei kujuta ette, kui see kontekst saab lammutatud, kas selle maailma äärel, piiril oleva väikese riigina suudame me mitte langeda, mitte saada alla neelatud selle teise suure konteksti poolt.

Jah, sain aru.

Minu meelest see võimalus, mis meile 1980ndate lõpus avanes, oli unikaalne. Olles tsivilisatsioonide piiril – ega ajaloos neid näiteid palju ei ole – ise valida oma kuuluvust… Need võimalused avanevad kord sadade, võib-olla tuhandete aastate jooksul.

Võiksite tuua mõne paralleeli ajaloost, mõeldes meie riigi ja rahva tänasele hetkeseisule?

Neid võib tuua palju, aga need on ju kõik väga suhtelised. Miks paralleelid üldse on võimalikud? Sellepärast, et inimesed teatud situatsioonides käituvad ühtemoodi. No enam-vähem.

Seda me näeme näiteks näitekirjanduses. Me ei läheks vaatama Kreeka tragöödiaid või komöödiaid, kui need meid ei kõnetaks. Millest nad meile räägivad? Ikka võimuambitsioonidest, armastusest, kättemaksust, vihast, kadedusest… seda jada võib lõputult jätkata.

Mind häirib, kui neid paralleele välja tuuakse, et oleme samas seisus nagu 1939. aastal ja mis kõigega veel hirmutatakse. See ei jäta siis lootustki.

Need paralleelid ei toimi. Aga mis toimib? Näiteks see, et me tüdineme väga sageli. Kui meenutada näiteks fraase, mida siin ja seal ja küllalt massiliselt kostus vahetult enne Andrus Ansipi peaministri kohalt lahkumist, siis need olid väga paljus stiilis „mul on kõrini”, „ma olen tüdinenud”, „kaua võib”, „tahaks muutusi”… No see on ju meile nii inimlikult loomulik.

Miks meie, eriti osa meist vahetavad lakkamatult garderoobi? Miks üldse eksisteerib midagi sellist nagu mood? Sellepärast, et me tahame ju kogu aeg midagi uut. Juba see omadus määrab käitumist – kui meil on tinglikult poliitikas pikalt olnud midagi parempoolset, siis me tahame vasakpoolsest ja vastupidi. See on nii inimlik.

Lugesin just te tähtsat lugu lihtsustamisest?

Mis on meie jaoks probleemid? Võtame väga olulise, see on rahvuskultuur ja keel. Kultuur baseerub paljus keelel. Me võime tõenäoliselt olla kindlad, vaadates tulevikku, et köögitasandil eesti keel ei kao kuhugi, kui ei juhtu suuri looduskatastroofe, genotsiidi… jätame äärmuslikud variandid kõrvale.

Mis siis on eesti keelele kui kõrgkultuuri keelele ohtlik? Kas isegi need sajad ja võib-olla tuhanded pagulased või see, et kui me vaatame meie kõrgkoolide magistriprogramme, siis joonistub välja väga järsk graafik selle suunaga, et ingliskeelsed kavad prevaleerivad. Nende protsent suureneb.

Ja nüüd ma küsin, elame pragmaatilises maailmas, et kui meie doktoriõpe on ingliskeelne, siis mis mõte on eestikeelsel magistriõppel? Ma olen ajaloost alati toonud näite etruskidest, suurest ja võimsast rahvast, kes sisuliselt kahe põlvega kadus. Miks? Hästi lühidalt öeldes sellepärast, et präänik hävitab kultuuri sama efektiivselt nagu piits. Inglise keel on muutunud mingis mõttes väga vajalikuks, aga ka präänikuks. Präänikutega on see lugu, nagu me teame, et kui sööd palju magusat, siis võib tervisega juhtuda midagi väga kahjulikku. Mis on minu etteheide tänastele valitsejatele – räägime nendest probleemidest, mis meie probleemid on tegelikult… Ma ei heida ette EKRE-le seda, et nad tõstatavad probleeme, vaid seda, et nad asendavad suuri probleeme. Raskesti lahendatavad probleemid jäetakse kõrvale, nagu näiteks perevägivald. See on keeruline, aga muuta ära mingi seadus, see on käkitegu. Välja paistab, et me oleme saavutanud tohutu võidu, aga tegelikult ei ole saavutanud midagi.

Õppeprogrammide ingliskeelseks muutmist ei ole Brüssel meile ette kirjutanud, see on meie endi otsus.

(Fotograaf Sven, kes on meie vestlust kuulanud, sekkub, tuues näite, et eestimeelne mees olla öelnud pakistanlasele: „Go home. Nahhui.”)

Mis on selle situatsiooni oht – kõik revolutsioonid lõpptulemusena söövad oma lapsed ära. See on see kordus. See on nagu mere kohal olev tuulispask, tornaado, mis keerutab ja toob mere kallastelt üles ja pealispinnale need kahjulikud ained, mis on sinna kümnete, sadade aastate jooksul sadestunud.

Kui siit uksest astuks sisse Louis Armstrong ja me näitame talle ust, sest ta on must, siis kes ilma jääb tema muusikast? Meie. Ta läheb sisse kõrvaluksest.

Mille järgi me inimest hindame? Kui ootame lauljat, küsime, kas oskad laulda? Ja pole tähtis, kas ta on kollane, sinine või roheline. Kui me asendame tegelikud väärtused näiliste väärtustega, siis see ongi oht, mis võib tekkida ja mida on tekitatud lihtsustatud loosungitega.

Kas bürokraatlikud reeglid on vajalikud?

Jah, see on selline maailm, kus ühest küljest on bürokraatlikud reeglid, mis on vajalikud, sest me peame kuidagi asju reguleerima, ja siis on inimesed ja olukorrad, mis mitte kuidagi ei mahu nendesse reeglitesse. Kuidas seda lahendada? Kas moodustada mõtlevate inimeste komitee, lahendamaks inimlikke probleeme (Abhaasia eestlaste küsimus näiteks – MM), mis satuvad vastuollu bürokraatlike reeglitega.

Miks meil on vaja oma riiki? Kui on mingid seadused, mis tekitavad probleeme mitte ühele, vaid kümnetele eestlastele, siis tuleb seadusi muuta. Ja muuta mitte aastatega, vaid nädalatega.

Miks me elame?

Ma tahan tavaliselt kõike defineerida, aga teatud kategooriate puhul on see täiesti mõttetu tegevus. Defineerida, mis on õnn ja miks me elame… mida ka ei ütleks, see on triviaalne. Elada selle nimel, et elu jätkuks? Et kokku saada, silma vaadata? See on hetk vähemalt, mille jooksul saab ennast hästi tunda, suhetes inimestega. Murelikuks teeb see, et viimasel ajal on tunne – kui sa tahad olla millegi poolt, siis sa pead olema millegi vastu. See muudab inimesed tigedaks. Et olla millegi poolt, võib ju ollagi poolt. Kui sa armastad teatrit, ei pea olema samas kino vastu.

Kas maailmas on veel alles mõni humanist?

David Vseviov: Ilmselt on. Humanismi seletab vahest kõige lihtsamini lause „ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et tehakse sulle”. See on minu jaoks väga eluline põhimõte. Põhimõte, mida ma olen rakendanud kas või oma õppetöös. Võtame kas või meie kõigi läbielatud situatsiooni eksami, mis on olnud väga ebameeldiv, närviline… Nüüd, kui ma olen olnud juba kümneid-kümneid aastaid eksamilaua taga vastuvõtjana, mõtlen reeglina alati sellele inimesele, kes istub minu vastas. Ma püüan talle juba varakult selle oleku, mis on ju nii unikaalne tänapäeva maailmas – sa saad kahekesi istuda paarkümmend minutit, vestelda, vaadata teineteise silmadesse ja otsida sealt peegeldusi, vastuseid, kas õigeid või valesid – rahulik olemise võimalused kätte anda.

Mul ei ole meeldiv olla kahekesi inimesega, kes on närvis. Nii me lepimegi juba semestri alguses kokku, millised küsimused ja aruteluteemad tulevad kõneks eksamil. Lepime kokku sõlmküsimused omavahel. Kui me oleme ühiselt kokku leppinud, siis me tunneme ennast kindlalt. Miks ma seda teen? Mul on meeles, kuidas ma ise närveerisin.

See on inimlikkus nüanssides, aga ega me ei saagi maailma muuta ei tea kui suurelt. Võimalused on ahtakesed, aga pisut saab muuta. Me kõik saame.