Rubriigiarhiiv: Määratlemata

Mullune lumi toidab maad

„Mullune lumi,” vastas mu õpetatud vestluskaaslane küsimusele, kas ta on lugenud riigikogulase Barbi Pilvre alkoholiaktsiisiteemalist arvamuslugu, mille moraal olevat, et täidame maa joodikute asemel loomadega, inimene elagu linnas. See „mullune“ jäi mind kummitama. Nagu ka me jutuajamise tõdemus, et kumbki meist polnud tervet lugu lugenud. Küll aga pealkirju, tsitaate ja häbistamist.

Silmahakkavat n-ö linnainimese ülbust oli tegelikult sama autori kevadises metsaarvamuses, kus ta vastandas „head“ linlased, kelle metsaside emotsionaalne, ja „pahad“ maainimesed, kelle jaoks mets porgandipõld. Tookord ähvardas riigikogulane maainimesi metsateemalise rahvahääletusega, kus arvulise ülekaalu tõttu jääks igal juhul peale linlaste hääl, mis sunniks maakad pühkima oma suu metsast kui elatusvahendist puhtaks. Loe edasi Mullune lumi toidab maad

Ämblikuvõrkude saladused ja uudishimu

Selliseid asju on väga palju maailma juurde tulnud, mida me lihtsalt ei tea. Ometi teame, et teame rohkem.

Ägame vähemalt näoliselt informatsiooni ülekülluse all. Üha selgemaks saab, et mida enam me teame, seda vähem teame. Tarkus on rumaluse tunnistamine? Ma ei taha seda ikka veel tunnistada. Kuidas saab olla, et inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina?

90aastane Vello Salo ütleb Vikerraadio ööülikoolis Koguja raamatust kõneldes, et õppige heebrea keel selgeks. Et see on nutitelefoni abil ju võimalik ja tõlkige endale „Koguja raamat” ise.

Ma juba aastaid vaatan oma akende ämblikke maal ja olen võlutud härmalõngade ilust. Ämblikuvõrgu tugevuse saladust ei ole teadlased suutnud avastada. Loe edasi Ämblikuvõrkude saladused ja uudishimu

Kaksteist armastavat naist

Mikomägi_2 kaas valmisMikomägi_2 kaas valmis

Saal läheb pimedaks ja lava valgeks

Muuseas ma armastan teid! Nii tahaksin seda raamatut alustada. Ja siis maha vaikida, kuidas suured sõnad kirjapandult õõnsad tunduvad. Nagu enamasti vaikivad mehed maha, kuidas nad pabistavad enne intervjuud armastatud naisega. Pabistavad nii, et ei aita kogemused, ei ussi- ega püssirohi. See on nagu teatris, kus närv kaob siis, kui astud laval esimese sammu või ütled esimese lause.

Filipp Los: kuu aega Eesti Vene teatri peanäitejuht

„Eesti Vene teater tuleb intensiivsemalt tööle panna,” ütleb pisut üle kuu aja selle teatri kunstilise juhina töötanud Filipp Los (50).

Vene teatris tõesti elu keeb. Laval teevad õhtuse etenduse proovi lavastaja Viktor Rõžakovi Moskva Kunstiteatri stuudio lõpetajad, kes täna mängivad Juuliansambli nime all. Oma kabineti on Filipp Los andnud kasutada lavastajale, kes osaleb hetkel käimas oleva loomingulise laboratooriumi  töös.

Mehe mõõt

Sain Filipp Losi maailmapildi mastaabist aimu üsna kohe, kui tutvusime. Siis juhtis ta veel Moskvas meie Vaba Lava moodi teatrit, oli seal direktor. Saime tookord kokku mu juures maal. Ajasime päev otsa juttu, jõime kohvi ja juttu jätkus. Kultuurijutud olid. Tema küsis minult seda ka, kas lähen Põlvamaale, maanteemuuseumi esietendusele. Lavastuse nimi oli „Vaga vend Vahindra”. Ma ei olnud seda minekut plaaninud. Kohmasin, et see on kaugel ja kuidas ma saan. Sellepeale vaatas Filipp Los mind imestunult, et kuidas see saab kauge olla. Läks nõnda, et ta sõitis Raplast läbi, võttis mu peale, käisime etendusel ja sõitsime öös läbi Eesti tagasi. Ja taas oli meil, mida ja millest kõnelda. Oli 1. august 2014. Moskva mehe mastaap oli ja on ilmselt selline, et hea teatri jaoks ei ole ükski vahemaa liiga pikk. Loe edasi Filipp Los: kuu aega Eesti Vene teatri peanäitejuht

Kõigi omavalitsuste volikogud – iseseisvuge!

Eesti riik on suur mees juba, peaks olema täiskasvanud. Suuruse üks tunnus on suuremeelsus. Suureks saab saada see ka, kes ise füüsiliselt väike. Meie riik ennast füüsiliste näitajate poolest suurriikidega võrrelda ei saa, aga loomulikult ei peaks me ennast suurtes maailmamängudes kellegi käsutäitjana tundma. Kahjuks on me riigijuttudest see kadunud, et me oleme eestlased, meil on oma riik ja omad reeglid, omad tõekspidamised ja hoidmised.

Pühapäeval selgub, kellest saavad me omavalitsuste volikogude liikmed. Ühendamiste ja ühinemistega seoses jääb meil valdasid alles 79 ja volikogude liikmeid saab olema 1729. Mulle on kogu aeg tundunud, et Eesti riigi üks püsimise põhialus, tees ja käitumine võiks olla väikeste hoidmine – hoiame väikest metsatukka, jõge ja mäge, väikese otsustusõigust. See oleks meie ja omamoodi.

Olgem ausad, et meil on vallavanemad ja varasemad volikogulased omavalitsemise käest ära andnud või lasknud ära võtta. Selline suur jõud andis otsustamise pealinna ministeeriumitesse ja kuhu kõik veel. Ehk nüüd uued volikogud suudavad võtta kohapealse võimu enda kätte tagasi?

Põhiseadus ütleb: „Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt.” Ja teine tähtis lause: „Kohaliku omavalitsuse esinduskogu on volikogu, kes valitakse vabadel valimistel neljaks aastaks.”

Järjekordsete valimiste üldiselt meelelahutuslikku tralli vaadates jääb mulje, et need tähtsad laused on meelest ära läinud. Mina küll saan ikka veel aru nii, et otsustaja ja suundade määraja on volikogu. Aga valimiskampaaniate rõhk on seal, nagu valitaks linnapäid ja vallavanemaid. Kogu riigis peaks valitsus olema vaid täidesaatev võim. Vallavanemad, linnapead ja palgatud spetsialistidest valitsus täidab volikogu korraldusi, viib häid mõtteid ellu. Miks meil siis hoopis kummitemplid moes on, kus üks ütleb ja teised järele kiidavad?

Loen oma piirkonna kandideerijate nimesid ja leian, et igas parteis ja igas nimekirjas on vähemalt üks inimene, keda ma oma kogemuste põhjal usaldan. Samas näen, et kokku need targad ei saa – konkureerijaid ei ühenda ühine huvi, vaid lahutab erakondlik või valimisliitlik, mis on seatud kõige tähtsamaks, nii et kohalike kogukondade ühishuvi on kusagile maha pudenenud.

Teine asi, mida märkan, on see, et ühinenud või ühendatud väikeste volikogusse kandideerijad ei taha suurt midagi. Mõni lubab kergteed ja mõni mingit muud objekti… Näiteks kohaliku võimu ja iseotsustamise taastamist, seismist just selle ühe kohaliku omavalitsuse rahva eest ei loe välja mitte kusagilt.

Ikka tahaks ju loota veel… Et eestlane taas laulma hakkab ka külades. Oma laulu.

Sõja ja rahu, lagunemiste ja ühinemiste sügisvalgus

Maailm on ennast pea peale pööranud. Diktaator Lukašenko on Minski linnapildist automaatidega OMONi jõmmid ära korjanud, demokraatlikus õigusriigis Hispaanias peksab politsei oma riigi rahulikke kodanikke.

Oma 60aastase elu jooksul ei ole ma nii segast aega tajunud kui praegu. See teeb kirjutamise vastutusrikkaks, kuid samas raskeks…

Minskisse sattusin nüüd hiljuti, kui just olid lõppenud meie ajakirjanduses ka ohtlikuks peetud sõjaväeõppus Zapad. Küsisin seal tuttavatelt ja võõrastelt, mida nad õppusest arvavad, ja sain vastuseks, et need on Valgevenes nii tavalised. Keegi ei näinud Zapadis midagi erilist, enamik inimesi polnud sellest kuulnudki.

Minski tänavapildis oli pea igasugune sõjakus kadunud. Isegi loosungit „Minsk – gorod geroi!” märkasin vaid korra. Loe edasi Sõja ja rahu, lagunemiste ja ühinemiste sügisvalgus