Lavastaja Lev Erenburgi nädal aega kestnud meistriklassist Tallinnas käis läbi paarkümmend Eesti näitlejat. Vabakutselisi ja kutselisi, noorukesi ja kogemustega. Enamus pidas vastu kursuse lõpuni. Meistriklassi lõpus oli Erenburg peaaegu kindel, et tahab lavastab Eestis James Goldmani näidendi „Lõvi talvel“. Plaan on tulla aprillis uuesti ja peale teist meistriklassi otsustada, kes täpselt ta lavastuses osad saavad ja mängima hakkavad.

• „Teatris on demokraatia väga pehme tupp, milles on peidus režissööri terav mõõk.”

• „Komöödia on tragöödia, mis ei juhtu minuga.“

• „Shakespeare näidend „Hamlet“ on Elbrus, mille nõlvad on täis seda vallutama läinud alpinistide kehasid.“

• „Tekst on teatri vormi element, mis vananeb kõige kiiremini.“

Need on vaid üksikud tsitaadid, mis meistri suust üles kirjutasin. Tegelikult vabastas meister mind miskist „lavahirmust“ ja andis eneseusku juurde.

Lev Borissovitš, kuidas mängida armastust?

Mulle tundub, et armastust mängida ei saa. Mängida saab konkreetseid asju. Näiteks: ma tahan teda endaga voodisse saada. Ja seda segab see ja see ja see.

Loe edasi Peterburi meisterlavastaja äratas Eesti näitlejaid →

Mis see on, mis teid Eesti kultuurile mõeldes ikka ja üha murelikumaks teeb?

Heili Sibrits, Postimehe kultuuritoimetuse juhataja:

Ma ei oska põhjendada, miks kultuur on Eestis muutunud sõimusõnaks. Ma ei tea seda. Aga nii see on. Ja see teeb murelikuks.

Kapseldumine, ükskõiksus. Ülbus ja üleolek. Kättesaadavus või õigemini mittekättesaadavus. Kallidus… Aga kõik need märksõnad iseloomustasid juba viis aastat tagasi kultuuri ja suure tõenäosusega saab neid kasutada ka 2018. aastal kultuurist kõneldes.

Kultuur ‒ puudutav, ärritav, sünnitav, maailma ja ajastut mõtestav, see kultuur, mis on ülev ja ilus, võib-olla arusaamatu, kuid kohati isegi seda huvitavam – kõnetab alati ühte osa, sageli väiksemat osa rahvast ja see on normaalne. Kõik ei pea kultuurist huvituma, kõik ei pea kultuuri „tarbima“.

Halvem on, kui tegijad ei hooli sellest, mida nad teevad, ega ka neist, kellele nad suunavad oma teosed. Hull on, kui häbenemata tehakse haltuurat. Kõrvetavalt valus on siis, kui ainsaks määravaks teguriks on raha. Alvar Loog kirjutas Sirbis rahvusooperi muusikalist „Kuu on päikene“ ja võttis teksti kokku nii: „Noortele isetegevuslastele oleks see tänuväärne ja igati tervitatav enesearendus, rahvusooperile on see kunstiline katastroof. Olgugi et majanduslik triumf.“

Loe edasi Kultuuriküsimus: Mis see ON →

Joonistas Valter Uusberg 2006. aasta jaanuaris.

2006. aasta

Jaan Urvet – lavastaja harrastusteatris

Arvi Mägi – Ugala teatri näitleja

Ervin Õunapuu – teatrikunstnik

Aivar Tommingas – Vanemuise teatri näitleja

Jaan Rekkor – Pärnu teatri näitleja

Anu Lamp – Tallinna Linnateatri näitleja

Andrus Vaarik – vabanäitleja

Tiiu Luht – grimeerija

Hugo Murre – Draamateatri direktor 1950‒1970

Peeter Jalakas – Von Krahli teatri asutaja, lavastaja

Jaak Allik – teatritundja

Marko Matvere – vabanäitleja

Rein Oja – Eesti Draamateatri direktor aastast 2006, näitleja

Vaiko Eplik – muusik

Märt Avandi – Pärnu teatri näitleja

Lembit Peterson – Theatrumi asutaja, lavastaja

Loe edasi Seitse aastat teatrikülgede dialooge →

Kristiina Ehin ja Sofia Joons enne etenust “Vormsi perestroika” Aegviidus. Aprill 2012.

Etendus käib.

Loe edasi Lavaküps maagline realism →

Vaadake pilte. Need on enamuses ilmumata!!

http://www.goldenmask.ru/press.php?id=1476

Ühenduse R.A.A.A.M. korraldusel mängisid Eesti näitlejad «Kuldse maski» festivalil.

Lugu ilmus ajalehe Postimeees.

Ega meil Eestis enam Tšehhovi «Kolme õe» moodi suurt Moskva järele õhata. Noorema põlve kunstnike unistused uitavad pigem Londonis ja Berliinis, Pariisis ja Viinis. Vene kirjanik ja krahv Lev Nikolajevitš Tolstoi ütles juba aastate eest õekeste Moskva ihalusest lugedes, et ei saa aru, mis nad virisevad – soovitas rongipilet osta ja sõita.

Venemaa suurima teatrifestivali «Kuldne mask» otsustajatele meeldis R.A.A.A.M.i läinud suvel Viinistu katlamajas mängitud lavastus «Tühermaa» nõnda, et nad kutsusid trupi seda Moskvasse näitama. Lavastust mängiti suure festivali ühe programmi, «Uue draama» raames.

«Tühermaa» festivalietendusele oli suur tung, osa soovijaid jäi ukse taha. Lavastaja Marat Gatsalov palus Moskvas tribüünile panna 300 istekohta. Erinevalt Viinistu etendusest oli saali üks sein klaasist akendega. Need olid kinni kaetud musta kilega, etenduse lõpus rebiti need akende eest, isa ja poeg jooksid õue ja pidasid lumesõda, hästi lähedalt sõitis lavapilti sisse päris rong. Publik oli lummatud. Näitlejaid, lugu ja lavastajat tänati pika üksmeelse aplausiga.

Et oleks selge, siis kõik Vene teatriasjamehed-naised nimetasid R.A.A.A.M.i teatriks. Ametlikes paberites oli kirjas, et teater on Eestist, Tallinnast. Eravestlustes oli üllatav kuulda, kuidas sealsed teadsid väga hästi, et teater on tegutsenud üle kümne aasta ja et seda asja on kogu selle aja ajanud vaid üks mees, produtsent Märt Meos.

Loe edasi «Tühermaa», eestlased ja Moskva →

Teatriküljed nr. 74

Nädalise Teatrikülgede uudis on sellel korral üle Eestiline, nimelt ütleb Tallinna Telliskivi loomelinnaku tegevjuht Kaarel Oja seal, et augustis 2013 avatakse loomelinnakus Sihtasutuse Vaba lava teatrimaja. Selles majas on kaks teatrisaali ja kolm proovisaali.

„Lisaks sellele, et see on lihtsalt suurepärane edasiminek meie aastaid (et mitte öelda aastakümneid) paigalseisnud teatripoliitikas, on see ka suurepärane näide palju räägitud, aga vähe nähtud erasektori ja avaliku sektori koostööst.“ ütleb Kaarel Oja Teatrikülgedel.

Teatrikülgedel on kaks intervjuud, Märt Meos ühendusest RAAAM räägib muude tähtsate asjade hulgas ausalt sellest kui raske on vabatruppidel teha lavastusi ja neid mängida ka talvel. „Isegi, kui mõni teatrisaal seisab vaba, ei taheta mugavusest seda välja anda ja tõstetakse rent selliseks, et väikestel truppidel pole võimalik seda endale lubada.“ ütleb Märt Meos.

Pikk intervjuu on seekord vabakutselises lavastaja ja näitleja Raivo Trassiga, ka tema on lisaks muule kriitiline öeldes Eesti tänast teatriseisu iseloomustades , et vaatamata mu nurisemisele on meil väga palju huvitavat laval. „Aga enamus on keskpärane.“.

Rapla ühisgümnaasiumi gümnasistid kohtusid Draamatetri maalisaalis näitekirjanik Andrus Kivirähuga ja vaatasid suurel laval 187. „Eesti matuse“ etendust.

Tilgutan lugusid siia jaopärast, Hakatuseks pikk intervjuu kus Raivo Trass muuhulgas ütleb, et totraim uus sõna on “loomemajandus”.

Vana teatrihunt Raivo Trass näitlemisest, lavastamisest ja peanäitejuhtimisest. Raivo Trass on täna vabakutseline lavastaja ja näitleja.

Kua sa, Raivo, oled olnud teatris ja teatri ligidal?

Hohohoo! Sa ei mäleta?

Olid…

… mul oli au õppida kateedri kolmandas lennus. Olime keskkoolipoisid, Jaan Tooming, Kalju Komissarov… Olime 18 ja lõpetasime 22aastasena 1968. aastal. Ja kohe teatrisse.

Te üks kuulus diplomilavastus oli Gorki „Põhjas“?

Seda on esile tõstetud. Jaani (Tooming – MM) Saatan… (muigega) Satin ja Kalju (Komissarov – MM) Luka. Mina mängisin Vaska Pepelit.

Õppisite näitlejateks – praegugi teist näitlejatena peetakse lugu, ja kohe lavastama. Miks?

Kooli ajal tegime, noh, lavastasime kõik katkendeid. Me olime see lend, kus otseselt ei olnud lavastajaõpet välja kuulutatud. Aga Voldemar Panso oli niisugune pedagoog, kelle üheks meetodiks oli, et iga näitleja peab oma katkendi esitama, tegema. Ja me tegime.

Ma leian, et see oli näitejuhi töö juba, kui sa mitte ei loe teosest ette ühte katkendit, ei deklameeri, vaid paned kokku kava mitmelt autorilt.

Metoodikas on tähtis see ka, et kui lavakõnes pead ise materjali kokku panema, peab sul midagi öelda, miski siht olema. Ja kui mängid, teed juba rolli või rolle. Panso neid asju nõudis ja eks see ka midagi õpetas.

Loe edasi Teater peaks rääkima sellest, mille pärast süda valutab →