Urmas Ott saab 23. aprillil 60-aastaseks
Urmas Ott Kõik fotod kirjastus SE&JS arhiivist.
Sirje Endre: Ott oli kui Sannikovi maa otsija
“Võtke või jätke, aga mu tingimus on selline,” ütles Urmas Ott 1994. aastal Sirje Endrele. Kirjastaja Sirje võttis ja räägib nüüd, mis sündis.
Tänase päeva komme on ennast oma eluajal ise legendaarseks kuulutada. Ma ei mäleta, et Urmas Ott seda oleks teinud. Samas hoovas temast ekraanil parajat ülbust – mina ja maailm. Kas ta sobiks veel tänasesse telepilti, ajakirjandusse üldisemalt?
Kui ma mõnikord vaatan Foorumi-saadet või mingeid teisi jututubasid, tundub tihti, et saates on kas valed inimesed või on aeg vale. Kõik on justkui OK, reporterid tasemel jne, aga midagi on puudu. Hakkavad rääkima küll asjast, kuid lõpuks käib mingi heietamine. Urmas Oti saadetes alati “miski muutus, miski teiseks sai” ja lollused ta naeris kõva häälega välja. Ta sobiks väga hästi tänasesse telepilti, ta ülendaks seda.
Kuidas ja millal te tutvusite?
1994. aastal, kui olin ajalehe „Eesti Elu / Estonian Life” vastutav väljaandja. Ada Lundver töötas tookord meie juures, ise ma ta kutsusin. Kuna Ada oma hea südamega tahtis hirmsasti kasulik olla, pealegi oli ta Urmas Oti suur sõber, siis leppis ta temaga minu tagaselja intervjuu kokku.
Erilist indu mul ei olnud, sest Urmas Otil oli enfant terrible’i põrgulik kuulsus. Aga leht tahtis tegemist ja tiraaž, nagu teate, vajab alati suurendamist.
Oli maikuu 13. kuupäev ja reede ning kui ma Ada mahitusel lõpuks helistasin, oli staarreporteril teatada, et tema sellisel päeval kunagi kodust ei välju. Mul tuli niisiis endal kohale minna. Oti koju.
Mis teid ikkagi sidus?
Alguses ei sidunud miski peale intervjuu. Sidumise lugu hakkas peale kuskil kell 2 öösel, kui intervjuu oli tehtud ja Ott küsis nagu muuseas, võimalik, et teeseldud hajameelsusega, mis talle omane, et “mis liiki kirjastus te õieti olete?” – „No…” alustasin tähtsalt, aga vastus jäi pooleli, sest ta luges kohe ise üles need vähesed õblukesed raamatud, mida me selleks ajaks olime oma kahe tegevusaasta jooksul jõudnud anda.
“Aeg on millegi tõsisema juurde minna,” ütles Ott ja küsis, kas oleksime valmis välja andma tema Venemaa-intervjuude raamatut. “Jah, muidugi!” hüüdsin. Kohe ka kahetsesin oma liigset õhinat, sest Ott luges üles parameetrid: umbes tuhat lehekülge, kõvad kaaned, pealkiri “Playback”. „Ja üks asi veel,” ütles ta, ise ikka pealtnäha ükskõikne. „Raamat peab ilmuma 30. novembril.” Järgnenud vaikus ei tõotanud head. Küsisin, mis aastal. “Selsamal, 1994.” Ma ei uskunud oma kõrvu, sest kuue kuuga näis see ilmvõimatu. “Võtke või jätke, aga mu tingimus on selline,” ütles Ott. Loe edasi Mees sellest väiksest Eesti linnast, mille nimi on Otepää 1
