Maili Metssalu on lõpetanud Rapla Vesiroosi gümnaasiumi, on Raplast.

Maili Metssalu elu esimene suur osa on Goneril William Shakespeare’i näidendis „Kuningas Lear“. Nagu enamikku tänastest teatritudengitest iseloomustab noort naist mitmekülgsus.

Mis teater on, miks teater on?

Teater on mu jaoks vahend, mille kaudu saab olulist edasi anda. Teatri kohta võib öelda kanal, mille sees liigub laval oleva näitleja ja vaataja vahel nii informatsioon kui ka energia.

Miks teater? Kuna teatris on võimalik ühendada nii mitmeid vahendeid ja vorme, siis on see minu jaoks ehk kõige võimsam väljund loominguks, oma mõtete ja arusaamade vabaks väljendamiseks. Kõige otsesem, vahetum.

Loe edasi Punasest õhupallist kurjaks kuningatütreks →

Kirsti Villard on lõpetanud Rapla ühisgümnaasiumi, on Raplast.

Kirsti Villardi elu esimene suur osa on kojaülem Oswald William Shakespeare’i näidendis „Kuningas Lear“. Alljärgnevas võib tähelepanelik lugeja märgata tüdruku arglikku lavastajaambitsiooni, mida Teatriküljed vaid julgustada soovivad.

Mis teater on, miks teater on?

Minu vastus on puhtalt minu enese elu puhastustule sõelale jäänud mõtted kõrvuti selle osaga teatrimaailmast, mis pole veel puhastustuld näinud. Ehk siis kaks ja pool aastat teatrikooli ja sellega seoses tekkinud isiklik pilt. Teater on elav kunst, sest sünnib alati kohapeal ja kehtib just selles hetkes.

Miks on? Teater on vajadus ennast väljendada. Elusalt. Vajadus teha ennast kuuldavaks/nähtavaks. Elav jutustamisvorm. Vajadus anda enda kogemust edasi, ausalt, et teiste inimeste jaoks oleks selge pilt, kuidas võiks mõelda, et ämbrisse ei astu. Ja samamoodi näidata, et kõik on inimesed. Teater minu jaoks on selleks, et olla ausalt inimene ja näidata ausalt inimest, et kõik võiksid olla ausalt inimesed.

Loe edasi Mõista maailma ja olla aus elus ja laval →

Kirjanik ja mõtleja Jaan Kaplinski on kirjutanud ka näidendeid.

Jaan, mis teater on, miks teater on?

Ma arvan, et teater on midagi ürginimlikku, lähtub meie bioloogiast, inimese võimest teistesse “sisse elada”, mõista teist endasugusena, jagada tema tundeid, mõtteid. See on omadus, mis on teinud inimesest inimese. Teatris on igasuguse kunsti põhilisi lähtekohti, temas on paljude hiljem eraldunud kunstide elemendid: muusika, laul, tants, pilt. Muidugi polnud ürgne teater seda, mis praegune, ürgse teatri analoogiaid võime leida shamaanide seanssides, handi-mansi karupeiedes jms. Miks teater? Ilmselt aitab ta meil siis olla inimesed, võib-olla olla rohkem inimesed, liidab ja lähendab meid üksteisele.

Milline on olnud teie teatrihuvi vaatajana läbi elu?

Mul on teatriküsimustele raske vastata, sest kuigi olen paar näidendit kirjutanud, olen üpris teatrikauge inimene. Ei mäletagi, millal viimati teatris käisin, sellest võib olla juba paar aastat.

Loe edasi Liblikas näeb unes, et on filosoof →

Jaanus Rohumaa, lavastab kultuuripealinna.

„Mul on selline tunne, et mind ilma kultuurita ei oleks olemas,“ ütleb lavastaja ja “Tallinn Euroopa kultuuripealinn 2011” programmiosakonna juhataja.

Jaanus Rohumaa kutsub mu “Kultuuripealinn 2011” büroosse. Ütleb, et tal on Raplasse asja. Ütleb, et teaksin – Raplasse tagasi saan temaga, kui soovin. Kultuurikontoris jätab ta mu omapead ja ajab omi asju. Ses loovas hipikommuunis tunnen ennast nagu kodus. Inimesed ja detailid sobivad mu olemisse ülihästi.

Teatrijuttu saame ajada alles mitme tunni pärast, teel Raplasse. Jaanusele on see tee Ärmale, president Toomas Hendrik Ilvese juurde.

Ma panen diktofoni käima siis, kui Jaanus lumisest pealinnast peale korjatud Uku Uusbergile* Vanemuise teatri kolleegipreemia puhul õnne soovib ja oma elu esimesest sellisest preemiast pajatab:

“…marginaalne Peter Schafferi “Equus”. Seda käis vähe inimesi vaatamas, aga ikka sain Alan Strangi mängimise eest publikupreemia, sellise „Kuldse õuna“. Pärastpoole märkis sama rolli ka teatriliit. Olin 22 aastat vana.

Loe edasi Jaanus Rohumaa: „Kosmoselaevaga ei saa vanaemale külla sõita.“ →

Riputan siia aastalõpus Maalehes ilmunud loo Jaan Kaplinskiga. Lugu on leheruumist tingitud kärbeteta ja seepärast pisut pikem.

Oleme kinni progressi masinavärgis, ütleb mõtleja Jaan Kaplinski.

Jaan Kaplinski kirjeldus, kuidas teda tema maalt üles leida, on nagu luuletus: “Meile saab Tartu–Võru teed… läbi metsatuka. Kui mets paremal lõpeb, tuleb postkast, suur maakivi, tee üle põllu paremale, tee ääres noored pärnakesed. See tee viib meile, maja on Rootsi punane, kivikatusega, ümber park.”

Õues on üle kümne kraadi külma. Õhk sillerdab päikesest.

Jaan, kui kaua te nüüd kütsite, enne kui Mutiku talu soojaks läks?

Me olime, jah, naisega soojal maal. Olime selleks, et sooja saada ja olla rahulikult eemal. Naisel oli üks raamat lõpetada. Ta (Tiia Toomet – toim) oli mänguasjamuuseumi juhataja. Sellest on tulnud karuraamat ja mingid mänguasjade lood. Kõige põnevam, mis minu meelest tahab veel tööd, on mänguasjade lood, mis on inimeste lood.

Näiteks mingi neiu läheb Peterburisse guvernandiks. Juhtub nii, et ta satub rikka kaupmehe perre. Juhtub nii, et kaupmehe poeg armub temasse ülepeakaela ja vanemad ei olegi vastu. Siis tuleb revolutsioon ja nad põgenevad Eestisse.

Loe edasi Jaan Kaplinski Vene viltide ja Hiina puhvaikaga Eesti talves →

Evelin Pang mõni päev enne plaadiesitluse kontserti oma kodus. Pildistas Maalehe fotograaf Sven Arbet.

Homme  (13.novembril) laulab Tallinna linnateatri näitleja Evelin Pang teatri Põrgulaval täispika plaadieesitluse kontserdi. Ei mäleta ajaloost sellist naisnäitlejat, kes sellega on hakkama saanud , mis on tema kummalise nimega (“…”) plaadil. (See lugu ilmus Maalehes).

Hakatuseks teeb Lennart, Evelini ja näitleja Priit Võigemasti kolm kuud ilmavalgust vaadanud poeg, nõudlikku häält. Evelin ütleb seepeale: “Õnneks on talle praegu veel üsna vähe vaja, piisab minu lähedusest.” Priit on proovis, armastab sakslast ja tütar Loviise hoidjatädi hoole all.

Kui Lennart häält ei tee parasjagu ja Evelin mõttesse vajub, kostab pausi taustaks korrapäraselt tiksuv kell. (Tikk-takk, tikk -takk…)

Loe edasi Lennart teeb oma häält, Evelin oma ja siis on nad üks →