Priit Võigemast.

“Mitte häda ja vaev, aga valguse laev tuleb hommiku poolelt.

Mitte viha või raev, aga lootuse laev jõuab meieni joonelt.”

Näitleja Priit Võigemast laulis Eesti vabariigi 93. sünnipäeval Estonia teatri laval ülivõimsalt, ülilihtsalt suureks laulu „Päike on kõikide päralt“ Rein Rannapi / Hando Runneli kantaadist „Ilus maa“.

Me riik saab uhkustada loojatega – Lepo Sumera, Rein Rannap, Hando Runnel, Tõnu Kaljuste, Priit Võigemast, Ene-Liis Semper… need on inimesed, küpsed loojaisiksused, kelle koopiat mitte kusagil mujal olla ei saa. Nende looming on ainukordne ja nad räägivad eesti keeles.

Maailmas on raha, on naftat ja hõbedat-kulda, on kivisütt… kordades, kordades, kordades rohkem kui meil. Ainus, mis meid muust maailmast eristab, on kultuur ja selle tegijad.

Priit Võigemast, kelle mõte see oli, et just sina seda laulu laulad riigi sünnipäeva kontserdil?

Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo mõte. Ma ei hakanud väga urgitsema, et mis kaalutlustel ja miks. Kui nii, siis nii… Usaldan neid mõlemaid ja vastu puiklema ka ei hakanud.

Jah, aga välja tuli nii päris, et tihti nõnda ei juhtu, iga päev nõnda ei lähe. Kuidas see käib? Kas pakuti, et laula üks laul ja sina võtsid vastu ühe järjekordse osa, rolli?

Kui see mulle kohale jõudis, mis sündmus see on, milles ma osalen, siis küsisin endalt, et kes ma seda laulu esitades olen. Ameti poolest olen näitleja ja näitleja on justkui kogu aeg mingis rollis…

Ma olen olnud ka lavastaja rollis, ikka põdedes ja ennast sellega vabandades, et ma tegelikult ei ole lavastaja, vaid näitleja. Lavastades olen rääkinud kolleegidele, et katsume nüüd hakata üksteist mõistes ja toetades otsast minema n-ö näitleja loogikat pidi.

Nüüd olen jõudnud sellise arusaamani, et see vabandus on ikka väga nõrk. Lavastaja peab võtma vastutuse ja kui ta seda võtta ei julge, siis… järgneb kaos ja segadus.

Samamoodi on näitlemisega (see on üks kole sõna, aga jäägu nii)

– kui sa parasjagu oled näitleja, siis ei maksa oma nina toppida lavastaja mängumaale. Sellest ei sünni midagi head. Näitlejal on täita näitleja ülesanded.

No ja siis ma jõudsin selleni, et kui ma pean laulma, mis rolli ma siis ikka võtan. Olen see, kes ma olen, ja laulan. Laulan nii hästi kui see mul välja tuleb. Sellega lahenes see asi mu peas ära. Mulle tundus, et kui ma võtan endale mingisuguse muu rolli, siis see on… natuke võlts või.

Loe edasi Eesti riik – lõpetamatu pala pianoolale →

Von Krahli teatri juht, lavastaja Peeter Jalakas Telliskivi loomelinnakus peetud arutelu käivitamas.

Homme 22.veebruaril asutatatakse Eesti kultuurikoda. Mis valitseb, kas võimujanu või vaimuiha?

15. jaanuaril said Tallinnas Telliskivi loomelinnakus kodanikualgatuse korras kokku 50 tuntud, kultuuri põhiväärtuseks pidavat loomeinimest, et arutada, milline on kultuuri seis Eesti vabariigis.

Küsimustele vastab üks arutaja, kokku kutsumise teatele alla kirjutanud lavastaja Peeter Jalakas.

Oma kutsungis Peeter kirjutate: on viimane aeg meil kodanikena riigile appi minna. Milline on me riigi kultuuriseis hetkel?

Majanduslikult on olnud hullemaid aegu. Palju hullemaid. Kultuuri tähtsuse ja tähenduse mõistmises – on olnud paremaid aegu. Palju paremaid.

Mitte miski ei eksisteeri kultuurist eraldi?

Kõik on otsapidi kultuur – kuidas sööme, tööd teeme, riiki valitseme ja kunsti loome. Pole juhuslik, et kõigi erakondade fantaasia otsa saab niipea, kui jõutakse valimisteesidega kultuurini. Otse loomulikult, sest seda valdkonda ei saa teesidega kirjeldada. Pigem on ta kokkuvõte kõikides teistes valdkondades plaanitust.

Loe edasi Väärtus ei ole raha, vaid viiulimäng →

Riputan siia nüüd hea meelega jutuajamise Siim Kallasega. Lugu sündis, siis kui Eestis algas kalendritalv. täna on taliharja päev. Lühike variant ilmus aasta esimeses Maalehes.

Täna on, õigemini võb arvata, et just tookordne Kallase Euroopa suurte lennuväljade karm korralekutsumine, “ettepanek”, et nad investeeriksid lumekoristamise tehnikasse, kutsunud esile tema vastase rünnaku ja süüdistused. Aga läinud aasta lõpul rääkisime nõnda…

…Euroopa suurtes lennujaamades ei suudeta toime tulla taevast sadava lumega. Euroopa Komisjoni asepresident transpordivolinik Siim Kallas teeb kurja häält, Eestist. Kalendritalv algas varahommikul.

Milline teie reaalne side Eestiga on?

Ma jälgin Eesti ajakirjandust, läbi sinise ekraani. Me kuulame raadiot. Minu naine hoolega vaatab Aktuaalset kaamerat arvutist jne.

Oludega-asjadega oleme kursis, aga tunnetus väheneb. Sest üks asi on kõike lugeda, kuid teine inimestega otse suhelda. Otsesuhtlus annab täiendava infokanali – kehakeel, silmavaade, sa tajud…

Oleme kuus ja pool aastat ära olnud, ajad on muutunud ja kõike enam ei taju.

Kuhu Eesti te maailmapildis asetub?

Ta on kodu. Enamus me elust on elatud Eestis, sidemeid katkestada oleks raske. Nooremad võivad ju minna, aga ma kujutan ette, et ka nende jaoks on kohanemine täiesti teise maailmaga valuline protsess.

Kodumaa- ja kodutunne on asjad, mis ei kao. Ma mõtlen Eesti peale, tahan, et tal läheks hästi, ja teen omalt poolt kõik, et läheks. Ma tulen siia tagasi.

Loe edasi Siim Kallas taevas, maal ja Eestimaal →

See lugu Jaak Jõerüüdiga ilmus pisut toimetatumana 2010. aasta viimases Maalehes.  Foto: Sven Arbet

Diplomaat ja kirjanik (või oleks õigem öelda kirjanik ja diplomaat?) Jaak Jõerüüt on aastaks peatanud oma töösuhte. Oma hiljuti ilmunud romaanis „Muutlik“, küsib ta muu hulgas, et äkki Eesti rahvas tahab välja surra? „Mis on rahva ühine vaim ja kus tekib kollektiivne teadvus?“ küsib Jaak Jõerüüt, lisades, et on olemas hulk küsimusi, mida peetakse ebasündsaks ja neist ei taheta rääkida.

„Sumin ja kõmin. Higi. Vihkan vastuvõttude KÕMISEVAID ruume, kus mitmesajapealine inimmass ajab tühijuttu, ja kui sa tahad mõnega kahte sisulist lauset vahetada, ühtäkki pärismõtet jagada, siis on see täiesti võimatu, sest tuleb karjuda,“ kirjutab Jõerüüt oma vastses romaanis diplomaadi elust üpris ebadiplomaatlikult. Kirjanik rõhutab, et see raamat on romaan, ei ole päevaraamat ja sellisena tuleks teda ka lugeda.

Jaak Jõerüüt, kuidas harjuda elu igapäevaste tüütute rutiinidega?

Inimesed peaksid tegema ainult seda, mis neid huvitab. See on üks pool asjast. Teine pool on, et ükskõik, mida sa teed, seda on ju võimalik kriitiliselt ka vaadata. Minu töös on olemas mõlemad pooled, nii ja see, millest ei ole isu täis.

Raamatus ma ei kirjuta päris tuimalt igapäevast. Ma noppisin välja markantsemad hetked, asjad, millel on suurem tähendus. Kunagi ei ole igapäev väga hea ja kunagi ei ole igapäev väga halb. Kõik on muutlik, kõik muutub.

Otsene vastus on, et kui ei meeldi, tuleb ära tulla. Kui tunned, et see sulle sobib, tuleb teha täiega 24 tundi päevas, mis siis, et vahepeal väsid. Elu ei ole ainult tordi söömine.

Mu mõni elukogenud sõber on öelnud, et kui on elu ja surma küsimus, siis teed ära imelisi asju, mille peale võib hiljem ainult pead vangutada.

Loe edasi Maailma majandus sööstab mäest alla nagu hull mees suuskadel* →

Sellel pildil pole jänesed, on hoopis Maarja Magdaleenas vabal pidamisel elavad Rainer Kerge ema ja isa küülikud.

Selle loo kirjutas Õhtulehe ajakirjanik ja sõber Rainer Kerge 2010.aasta juunis. Miskipärast jäi ta siis Taskusse riputamata.

Head tuttavat või koguni sõpra portreteerides on lihtne libastuda lameda järelehüüde piinlikule teele.

Õnneks on Margus Mikomägi vägagi elus, nii et järelehüüdest – ptui-ptui-ptui! – ei saa juttugi olla.

Aga lugu on ju vaja, sest leksikonide (vaadake kõrvale) juures on viisakas tutvustada ka sõnaseletajat.

Pakkusin kohe välja, et alustan meenutusega ajast, mil olin Õhtulehe arvamustoimetaja ja Mikomägi püsiautor. Esimeseks lauseks lubasin: „Vahepeal läks Mikomägi lolliks – kui ma palusin tal endast Õhtulehe arvamuskülje tarbeks uus foto saata, vaatas lähetatud pildilt vastu karvane vanamees, kel oli kaelas suurte puumummudega kee ja kes mudis meela muigega kassipoega. „Lõplikult segi joonud,“ mõtlesin ma.“

„Kaabu oli kah peas,“ kirjutas Mikomägi vastu.

„Muide, ma siis ei joonud enam,“ kirjutas Mikomägi veel.

„Ja kass, keda ma meela näoga mudisin, on mu oma kass tänaseni, Päike nimeks,“ kirjutas Mikomägi lõpetuseks.

Uurisin messindžeri-vestluste ajalookaustast, mida ta veel on kirjutanud ja lugeda saatnud. Arvutiaknast paistvast argivestlusest vaatab vastu siis siuke mees.

Loe edasi Margus ütleb, mis mees ta on →

Kaarel Oja 2005. aastal nädal enne Eesti teatri festivali algust. Fotograaf Lauri Kulpsoo meenutab: „Too 2005. aasta oli see, kui festival tuli välja sloganiga “Parimad on koos” – kogu visuaalne pool oli üles ehitatud erinevatele puu- ja köögiviljadele, mida mina pildistasin plakatite ja muude trükiste jaoks. Tol ööl, mis pildi peal, pidime nädal enne festivali linna panema kuubikud, mis on kinni, ja siis, kui festival lahti läheb, oli plaan kuubikute küljed avada, et tuleks nähtavale tohutusuured puuviljad, mis olid kuubikute sees ja mis telliti teatrite butafooridelt. Kogu asja traagika seisnes selles, et need “puuviljad” olid nii koledad – suured punased ja rohelised känkrad, mis “tahtsid olla paprikad ja õunad”… aga ei meenutanud neid kuidagi. Nii lõpuks otsustatigi, et kuubikuid ei avata – tohutu suur töö läks kõik tühja.“
Foto: LAURI KULPSOO

Teatrimees Kaarel Oja näeb teatri arengut vabatruppide suuremas toetamises.

Mis sa Eesti teatris paugupealt muudaksid, kui see oleks sinu võimuses?

Kui oleks võimalik, siis muudaksingi seda mõtlemist. Aga kui konkreetsem olla, siis kardan, et ei suudaks panna vastu kiusatusele suunata väga palju vahendeid ümber: sõnateatrist tantsuteatrisse, repertuaariteatritest projektiteatritesse, institutsioonidelt loovkollektiividele. Meie teatrisüsteem on organisatoorsel tasandil väga sarnane sellega, milline ta oli 25 aasta tagasi – sisuliselt pole ükski teater selle aja jooksul oma eksistentsi lõpetanud ja ühelgi uuel algatusel pole lastud tõusta sinna, kuhu tiivad kannaksid. Mina ei oska seda väärtustada, sest see pole traditsioonide hoidmine, vaid ilmselgelt eeldus stagneerumiseks. Väetist tuleb anda sinna, kus on lootust õitele, mitte sinna, kus pinnas juba ammu üle kurnatud ja söötis.

Loe edasi Kaarel Oja: „Ma ei lahkunud NO99-st, et liituda Vaba Lavaga. →