Mikk Jürjens 1. mail 2010. aastal Rapla vanas seltsimajas, mis täna kannab kultuurikeskuse nime: „ Tead, siin Raplas olles saad aru, et kõik, mis sa mujal olles mõelnud oled, loksub paika.“.

On pisut kahju, et kaks aastat tagasi suvel plaanitud jutuajamine sellel kevadel lavakooli lõpetava Mikk Jürjensiga noore mehe kiire aja pärast ära jäi. Oleks saanud muutumist märgata nüüd. Eesti teatrimaastikule on sisenemas taas üks noor, loomingulistele noortele omaselt ja tõsiseltvõetavalt ideaalidesse uskuv näitleja.

Sa läksid Raplast neli aastat tagasi Tallinna lavakooli õppima. Näitlejaks. Mitu korda sa selle aja jooksul jõudsid mõelda, et äkki see ei ole ikka minu koht?

Meil koolis käib praegu uue kursuse vastuvõtt. Vaadates katsetele tulnuid, tuleb meelde see tunne, mis oli, kui ise sisse astusin. See närv on kõigil väga sarnane. Kogu maailm on selle närviga kaasas. Kui sisse sain, siis see tunne jäi. Väga tugev tõstetud seisund kestis poolteist-kaks aastat. Kõik oli koolis uus, kõik ained, erialatunnid, õpetajad… Lisaks oled õnnelik, et saad teha seda, mida tahad.

Siis, kui hakkasime juba tükke tegema, miski muutus. See oli järgmine tase. Uued mõtted tulid. Ka see, et äkki ma pole õiges kohas. Oli pettumusi. See milleski pettumine käis kõrvuti suure õnnetunde ja teadmisega, et olen väga õiges kohas.

Läbi diplomilavastuste, mis oli selle aja kronoloogiline telg, on olnud tunded väga kõikuvad.

Loe edasi Mikk Jürjens: „Ma usun meeletult armastusse!“ →

Jüri Sillart enne tudengifilmide esilinastust.              Pildi tegi Viio Aitsam.

Seitse aasta tagasi ütles Jüri Sillart, vastates küsimusele, kas ta peab end operaatoriks, režissööriks või filmipedagoogiks, et on siiruviiruline. Täna ei ole mees, kes tookord filmi kohta ütles, et „hea film on kui õhkõrn orhidee või maavillane parmupill“, oma siiruviirulisi värve kaotanud.

Jüri Sillart on filmitegemist õpetanud 1993. aastast, viis aastat tagasi muutus kooli nimi ja tuli juurde raha. Jüri Sillarti tiitel Balti filmi ja meediakoolis on filmikunsti professor.

Kui ma oleks noor, siis ma täna tahaks tulla õppima filmitegemist te kooli, sinu käe alla. See, mida teete, tundub ahvatlevalt vaimne ja natuke salapärane.

Mina olen koolis sees, eks sina näed Raplast paremini. Neid, kes meie kooli lõpetavad, ootab ees väga raske elu. Filmitegija elu, kui ta tõesti filmi teeb, on väga raske. Tema elutee on täis Sosnovski karuputkesid. Mõni karikakar seal tee ääres ikka kasvab ka, aga karuohakaid on rohkem.

Vaimsus, jah. Nüüd ma lähen suureliseks.

Mine jah.

Lähen. Me püüame selgeks teha, sisse istutada ja nakatada tudengeid filmi püha vaimuga. See kõlab väga ilusti.

Loe edasi Filmikunst on sündinud laadaplatsil →

Tallinnas 11.aprillil 2010, Andres Puustusmaa meister Vladimir Fentšenko (keskel), on Moskvast koos tütre Annaga,  õpilase uue filmi esilinastusele sõitnud. Foto tegi Ervin Õunapuu

Andres Puustusmaa reedel esilinastunud filmi “Punane elahõbe” auks, intervjuu mis tehtud 2008. aasta alguses

10. jaanuaril esilinastub eestlasest rezissööri Andres Puustusmaa Venemaal tehtud suur mängufilm „18-14“ ka Tallinnas. Aasta lõppu jäid suured esilinastused Moskvas ja Peterburis. Hetkel näidatakse filmi kogu Venemaal ja Ukrainas. Ajakirjanduse andmetel liigub sealses kinolevis 450 koopiat.

Andres Puustusmaa ütleb kohtumise kohaks Tallinna Balti jaama teise korruse kohviku. Kell hakkab saama neli, kui loen jaama kõrtsi ukselt, et see on restoran. Enne olen vilksamisi jõudnud fikseerida, et rong Moskvasse väljub kell 17.10.

Olen närvis. Kohvikut pole ju. Lisaks on aasta teine päev, tont teab, mis ilmakuulsa Puustusmaaga võis juhtuda. Helistan, kui kell on veidi üle nelja tiksunud.“Puustusmaa kuuleb! Jah, ma väga vabandan, aga jään hiljaks. Tulen, mul on meeles! Ah restoran? Ma nimetan neid kõiki kohvikuteks…“

Rahunen hetkeks maha ja mõtlen taas, et kas on sellist küsimust, mida Puustusmaalt viimastel nädalatel küsitud pole. Üks selline on mul kindlasti, aga see ei veena.

Kell pool viis mõtlen, et see intervjuu jääb tegemata: ootan mehe ära, aga ütlen, et vabanda, noormees, aga mu aeg on nüüd otsas, ma ei viitsi enam rääkida, mul on mitu sõpra, kellega saan tähtsatest asjadest rääkida alati, kui tahan, ja nii tähtis see ja sa nüüd kah ei ole.

Kas ma endale viimastel aastatel vähe olen öelnud, et hetkekuulsuste järel ma ei jookse. Tähtis on elus olulist ebaolulisest eristada. Teen lugusid nendega, kellel selleks aega on. Mängin peas läbi külmalt ja reserveeritult käituva, solvunud ajakirjaniku rolli. Kujutan ette, kuidas sellest kirjutan, sapiselt, irooniaga enda ja kogu tormava maailma vastu. Kuu peale!

Olen valmis juba minema marssima ja siis ta tuleb – „prints valgel hobusel“! Puustusmaal on vabandava lapse nägu ees ja suur kohver käe otsas. Unustan talle head uut aastat soovida, tal ei tule see kah meelde. Küsin järsult, et palju meil aega on? „Viisteist minutit. Seal Plazas läks aega, reklaamid ja…“ ehmatab ta kas mängult või päriselt. Miskipärast olen solvumise unustanud. Hakkan küsima erilise huviga, et hiljem teada saaks, mida siis ikkagi on võimalik rääkida vahetult enne rongi väljumist.

Loe edasi Andres Puustusmaa – mees nagu jalgratas ehk Seitseteist kevadist hetke enne Moskva rongi väljumist, →

Tõlkija Mati Soomre.

Tegid kunagi Tartu ülikoolis Lewis Carrolli sõnamängude tõlkimisest diplomitöö. Nüüd tõlkisid pool aastat tema “Snargijahti”. Mis mees ta oli?

Kas pikalt või lühidalt?

Lühidalt.

Keele- ja mõttemängugeenius.

Loe edasi Snargist ja tõlkimisest räägib tõlkija Mati Soomre →

Ivar Põllu oma koduaiaa. “Meil siin valmivad õunad.”  Lauri Kulpsoo foto.

Genialist Ivar Põllu jättis laulmise ning asutas Tartus Genialistide Klubi ja Tartu uue teatri.

Olgu siin nüüd puhtalt stiilihoidmise pärast lugu sellest, kuidas ma Ivar Põllut esimest korda oma silmaga nägin. Lugeja jaoks, kes ei tea – Ivar Põllu on mees, kes laulis ansamblis Genialistid. Muu hulgas ka seda laulu armastusest, et „Võin mängida sinuga saunas või lebada sinuga teki all. /—/ Võin kukkuda justnagu kivi, võin diktoriks hakata ETVs…” Ja siis nii kuus aastat tagasi, ma mängisin peremeest Lihula linnusel suve “Libahundis”, ütles me muusikajuht Feliks Kütt, kes oli ka genialist, bassimees, et poisid tulevad õhtul etendust vaatama. Äkki ma ei oleks seda tähele pannud, aga see tulek oli omaette nähtus. Lava kõrvalt publikut piiludes avanes pilt rahvahulgast, kus teiste seas istusid Genialistid. Neil olid kaasas oma kokkupandavad toolid, nad olid suveülikondades, nende pea kohale oli püstitatud päevavari ja, ma arvan, et nad suitsetasid sigareid. Me siis kahjuks tuttavaks ei saanud. Uhke pilt tookordsest genialismist on peas siiamaani.

Tartus on uus teater, Genialistide klubis. Kumb enne oli, klubi või teater?

Klubi idee ja teatri mõte said alguse koos. Kui olid esimesed mõtted, et teha klubi kui kooskäimiskohta, siis kohe oli ka see mõte, et Lutsu teatrimajas saab teha selliseid asju, mida mujal teha ei saa. Miks mitte luua selliseid lavastusi, mida mujal teha ei saagi, pole mõistlik. Esimesel hooajal tõime saali Ganuti kildi ja VAT teatri etendusi. Teise hooaja poole pealt tundsime, et kaua me teisi teenindame, teeme ikka oma lavastuse ka. Selleks ajaks oligi asi niikaugel, et Ott Aardam ise seda uuris. Rääkis, et tal on hea idee.

Tegimegi, siis veel Genialistide klubi nime alt, „Sadama võimu“. Selleks ajaks oli Genialistide klubi juba kõikide inimeste silmis muutunud mingiks kindlaks asjaks. Klubi võib-olla ei olnud enam niivõrd kooskäimise koht ja paljudele tundus veider, et esitleme teatrit, klubis tehakse teatrit. Mõtlesime, et tühja kah, nimetame teatritegemise teatriks.

Algul mõtlesime, et teeme Tartu Linnateatri. Asi läks täitsa suureks, leidsime isegi eraldi maja, vanad Tähtvere hobusetallid, kus saaks ehitada. Rääkisime teiste Tartu teatritegijatega ka, et hakkame nüüd koos teatrit tegema. Kõik ütlesid, et teeme-teeme. Hakake peale, küll me pärast järele tuleme. Seepeale tundsime, et ei saa ikka Linnateatrit teha, võtame vähem ambitsioonika nime. Panime nimeks Tartu Uus Teater.

2008. aasta suvel Ott Aardami ja Mart Aasa väljatulnud lavastus „Vene rännumehe ülestähendused“ oli siis esimene Uue teatri nime all.

Sellest ajast saadik asi nagu kasvab iseenesest. Üks lavastus viib teiseni, üks inimene toob kaasa teise ja teine kolmanda. Tekib oma seltskond ja kindlad ideed, mida järjest ellu viia.

Loe edasi Tagasihoidlik ja isehakanud genialist Ivar Põllu ehitab teatrit →

Teatrikülgede palvel räägib kapist kunstnik Ervin Õunapuu.

Mitu kappi oled pidanud välja mõtlema ja teostama? „Toscas“ olid ka kapid? Mida kapp tähendab su jaoks kujundina?

Mikiveri „Tosca“ lavastuses kappe polnud, lisasin need omavoliliselt kujundusse, kui lavastust taastasin. Liikuvad raamaturiiulid kui sõna otseses ja kaudses mõttes uksed teistesse maailmadesse on mulle alati meeldinud, nendes on poisikeselikku salapära ja vanainimese akadeemilisust, nad tähendavad ja sisaldavad kõike. Mind kummitab üks jutuajamine Evald Hermaküla ja Juhan Viidinguga, aasta oli 1983. Istusime kolmekesi Olümpia hotelli numbritoas – Evald elas seal, kui ta lavastas Draamateatris Siegfried Lenzi näitemängu „Süütute aeg. Süüdlaste aeg“. Kõigi muude juttude seas rääkis Juhan Viiding loo, kuidas ühel ööl, kui ta raamaturiiuli ees seisis ja mingit köidet otsis, hakkas riiul tasakesi liikuma – ränkraske riiul avanes hääletult nagu hästi õlitatud uks. Juhan jutustas, et ta astus paar sammu tagasi, et liikuvale riiulile ruumi teha – ta polnud üllatunud ega imestunud, hirmust rääkimata –, kõik olnud nii reaalne ja selge… Ja seal, kummalises valguspilves, seisis ühtäkki tema isa Paul Viiding ja vaatas talle otse silma. Isa oli teinud paar sammu, asetanud parema käe tema nabale ja kohmanud: „Poiss, ära enam joo.“ Pärast seda oli vanamees kadunud, aga riiul enam ei liikunud – Juhan pidi hommikul raske raamatukapi ise tagasi punnitama.

Loe edasi Uksed teistesse maailmadesse →