Shylock – Mait Malmsten. Foto: Teet Malsroos

Draamateatri näitleja Mait Malmsten ütleb, et ei loe eriti meil ilmuvaid näitlejate elulugusid, peab neid Kroonika jätkudeks. „Mul on nende vastu tõrge, aga see on ehk vale arvamus.“

Umbes samasugune rahu, nagu peegeldub selles ütluses, iseloomustab üldisemalt meest, kes siinkirjutaja arvates on viimastel hooaegadel kõige stabiilsemat tippvormi hoidnud näitleja Eestis.

Kas sa tahaksid, et ma kirjutaksin sinust raamatu? Või keegi teine kirjutaks?

Ei, ma ei ole sellest sugugi huvitatud. Aga kui keegi võtab kätte ja kirjutab, siis ega ma ju kätt ette panna ei saa.

Taolised raamatud ehk ajaloo jaoks on toredad. Selliste raamatute väärtus tekib siis, kui neid loevad inimesed, kes kirjutatavaid isiklikult ei tundnud, nendega kokku ei puutunud elusast peast. Lugemisel, milline oli eluolu, mida tehti, kuidas mõeldi, on siis võibolla suurem väärtus kui praegu päevakajaliselt. Mulle väha meeldib raamat Jüri Järvetist, on hea raamat, on huvitav.

Sa oled oma isa moodi, vahel laval väga.

Me eile just mängisime Ugalas etendust „Meeste kodu“ kursavendadega. Elan seal isa Reinu kunagises garderoobis. Selle vastas on „Kihnu Jõnni“ meeskonna pilt. Aasta oli siis 1980…

Loe edasi Mait Malmsten seob rätiku pähe ja rõõmustab, olles keegi teine →

Kolmapäeval esietendub Kanuti kildi saalis ühenduse R.A.A.A.M lavastus “Kuningas on surnud”. „Minu ülesanne oli see etendus ellu aidata,“ ütleb Märt Meos, ühenduse R.A.A.A.M inspitsent, administraator, direktor ja aju.

Märt, miks kutsusid taas Eestisse lavastama Iraani lavastaja Homayun Ghanizadeh´i?

Kutsusin ta siia eelkõige vabakutseliste näitlejate ja selle pärast, et sellist lavastajat Eestis ei ole. Vabakutselised näitlejad on minu arvates ka rohkem motiveeritud sedalaadi tööd tegema. Nad on otsustanud olla vabad ja kutselised, et just sedalaadi töid vastu võtta – on parem, kuna riigiteatris sellist tööd ei pakuta

Esimene koostöö Homayuniga oli erakordne ja tema lavastuse „Antigone“ edu julgustas. Ta töötab näitlejatega hoopis teistmoodi kui meie lavastajad ja mõjub väga turvaliselt. Reeglina kirjutab ka teksti ise, on äärmiselt tähelepanelik ja kirjutab konkreetselt nendele näitlejatele, kellega ta töötab. Mul on väga hea meel, et seekord on trupis ainult vabakutselised näitlejad.

Pidite tegema esietenduse Teheranis, miks läks teisiti?

Meil oli tõesti kutse Teherani teatrifestivalile, aga poliitiline olukord Iraanis muutis plaane. Ilmselt ei osanud festivali korraldajad seda ette näha ja lõpuks käis neil meie kutsumine üle jõu. Nad võtsid kutse tagasi. Ilmselt

Ma võin vaid arvata, et kuigi Iraan püüab jätta maailmale muljet, et sanktsioonid pole neile mõjunud, on lihtrahva elu tegelikult päris raskeks läinud. Kõik on seal kallinenud topelt, kütus ja toiduained… Tean, et seekordne Teherani festival ongi praktiliselt väliskülalisteta, välja arvatud mõnede väga sõbralike riikide trupid, keda ilmselt toetavad nafta nimel ka nende endi koduriigid.

Samas alati on miski millegi jaoks hea. Me veel päris täpselt ei tea, mida lavastaja seekord on lavastusse sisse kodeerinud. Kui see selguks Teheranis… Teades ta eelmisi töid, on ilmselt siingi asju, mille eest iraanlastest tsensorid lavastaja pead ei paitaks.

Lavastaja Homayun küll ütleb, et tema etendused pole poliitilised, aga tema enda kodumaa publik näeb neis selget protesti valitseva tegelikkuse vastu. Ülim tundlikkus ümbritseva suhtes on pannud ta raskesse olukorda, sest kodumaal ta oma ideid vabalt väljendada ei saa. Siin on tal juba lemmiknäitlejad ja kui soov töötada on vastastikune, siis minu ülesanne on see lavastus ellu aidata.

Loe edasi Kuningas on surnud, elagu RAAAM →

Teatriküljed nr. 74

Nädalise Teatrikülgede uudis on sellel korral üle Eestiline, nimelt ütleb Tallinna Telliskivi loomelinnaku tegevjuht Kaarel Oja seal, et augustis 2013 avatakse loomelinnakus Sihtasutuse Vaba lava teatrimaja. Selles majas on kaks teatrisaali ja kolm proovisaali.

„Lisaks sellele, et see on lihtsalt suurepärane edasiminek meie aastaid (et mitte öelda aastakümneid) paigalseisnud teatripoliitikas, on see ka suurepärane näide palju räägitud, aga vähe nähtud erasektori ja avaliku sektori koostööst.“ ütleb Kaarel Oja Teatrikülgedel.

Teatrikülgedel on kaks intervjuud, Märt Meos ühendusest RAAAM räägib muude tähtsate asjade hulgas ausalt sellest kui raske on vabatruppidel teha lavastusi ja neid mängida ka talvel. „Isegi, kui mõni teatrisaal seisab vaba, ei taheta mugavusest seda välja anda ja tõstetakse rent selliseks, et väikestel truppidel pole võimalik seda endale lubada.“ ütleb Märt Meos.

Pikk intervjuu on seekord vabakutselises lavastaja ja näitleja Raivo Trassiga, ka tema on lisaks muule kriitiline öeldes Eesti tänast teatriseisu iseloomustades , et vaatamata mu nurisemisele on meil väga palju huvitavat laval. „Aga enamus on keskpärane.“.

Rapla ühisgümnaasiumi gümnasistid kohtusid Draamatetri maalisaalis näitekirjanik Andrus Kivirähuga ja vaatasid suurel laval 187. „Eesti matuse“ etendust.

Tilgutan lugusid siia jaopärast, Hakatuseks pikk intervjuu.

Raivo Trass on täna vabakutseline lavastaja ja näitleja.

Raivo Trass: Totraim uus sõna on “loomemajandus”

Vana teatrihunt Raivo Trass näitlemisest, lavastamisest ja peanäitejuhtimisest.

Kaua sa, Raivo, oled olnud teatris ja teatri ligidal?

Hohohoo! Sa ei mäleta?

Olid…

… mul oli au õppida kateedri kolmandas lennus. Olime keskkoolipoisid, Jaan Tooming, Kalju Komissarov… Olime 18 ja lõpetasime 22aastasena 1968. aastal. Ja kohe teatrisse.

Te üks kuulus diplomilavastus oli Gorki „Põhjas“?

Seda on esile tõstetud. Jaani (Tooming – MM) Saatan… (muigega) Satin ja Kalju (Komissarov – MM) Luka. Mina mängisin Vaska Pepelit.

Õppisite näitlejateks – praegugi teist näitlejatena peetakse lugu, ja kohe lavastama. Miks?

Kooli ajal tegime, noh, lavastasime kõik katkendeid. Me olime see lend, kus otseselt ei olnud lavastajaõpet välja kuulutatud. Aga Voldemar Panso oli niisugune pedagoog, kelle üheks meetodiks oli, et iga näitleja peab oma katkendi esitama, tegema. Ja me tegime.

Ma leian, et see oli näitejuhi töö juba, kui sa mitte ei loe teosest ette ühte katkendit, ei deklameeri, vaid paned kokku kava mitmelt autorilt.

Metoodikas on tähtis see ka, et kui lavakõnes pead ise materjali kokku panema, peab sul midagi öelda, miski siht olema. Ja kui mängid, teed juba rolli või rolle. Panso neid asju nõudis ja eks see ka midagi õpetas.

Loe edasi Teater peaks rääkima sellest, mille pärast süda valutab →

Näitleja Ivo Uukkivi eristab teleseriaale ja telesarju, öeldes, et sari on tervikteos, aga seriaal kaksikelu. Foto: Mats Õun

Oled 20 aasta olnud Draamateatri näitleja. Kuidas sa ennast tunned? On see õnn või vastutus?
Olen jah. Kuidas tunnen… Kuidas kunagi – vahel hästi, vahel halvasti. Nii on lihtsalt läinud. Laval olles ikka vastutad ja kui etendus hästi läheb, siis on õnn suur.

Kas näitlejatöö on selge?
Näitlejatöö selgeks saada? Ei kujuta enda puhul ette. Võib juhtuda, et mõni selgushetk vahel harva külastab. Ma ei nimetaks seda töö selgeks saamiseks ja ma ei nimetaks seda elukutset tööks, pigem loominguks.

Kui palju kordi sa oled mõelnud, et nüüd aitab? Mis on pidurdanud?
Lavalt lahkumise mõtted käivad päris tihti peas. Peaaegu iga tükiga mingil hetkel. Järele mõeldes selgub, et see võimalus on alati olemas. Miks siis mitte jätkata ja vaadata, mis edasi saab.

Loe edasi Ivo Uukkivi: Näitleja ei tööta, vaid loob →

Selle intervjuu Mait Jooritsaga tegi 2010. aasta sügisel Andry Ervald.

Diktofonilt kirjutas räägitu maha Priit Põldma, (intervjuutekstis nimetatud prillidega poisiks).

Lehemahukaks lõikas loo Margus Mikomägi.

Andry naise Tiina sõnul, pidas mees plaani kirjutada portreede raamat Rakvere teatri näitlejatest. Mait Joorits oli siis ja on täna Rakvere teatri näitleja.

Intervjuu on palju pikem. Võib vaid ette kujutada, et mahutamise huvides oleks Andry ise loost välja kärpinud oma pikemad rääkimised. Siin nii pole tehtud. See on kahe mehe jutt elust ja kunstist ja elamisekunstis

Vaata selle intervjuu täisversiooni siitsamast, pärast toimetatud teksti lõppu-

Joorits Raplas. Foto: MM

Selle intervjuu tegija Andry Ervald, pisut enne oma surma.

Ma ei ole mitte kunagi elus kohanud ei ühtegi olendit ega asja, mille kohta saaks öelda joorits. Kes või mis on joorits?

See nimi või isik?

Mis tahad rääkida, seda räägi.

See Joorits tuleb kuulu järgi rannarootsi nimest Jöerits, ma olen ise ka mõelnud, et peaks välja uurima oma rootsi päritolu või nii…

See meenutab kõla poolest mingit vahvat asjapulka.

On või?

Jah, o-tähega soe…

Ma ise ei oska nii mõelda.

Kas on Eestis palju Jooritsaid? Minu perekonnanimi on Ervald ja on vähe Ervalde.

Jah, Jooritsaid on minu meelest ka… Kas üks või kaks perekonda, kes ei ole meie suguvõsas. Ats Joorits oli kunagi, aga ta on vist väga kaugelt sugulane, me ei ole suhelnud.

Ats Joorits oli mingi ajakirjanik, Rootsi läks vist?

Jah, Ameerika Häält veel tegi. Rohkem ma ei tea. Ja siis oli Oskar Loorits, hehee…

Loe edasi Me tee on tuulte rada taeva all →

Intervjuu Sassiga on tehtud viis aastat tagasi, pilt sellel aastal, pärast etendust “Tasandikkude helinad”. Aleksander Eelmaa oli selle tüki lavastaja.  Palju õnne sünnipäevaks Sass.

Läänemaal Taebla kandis Saueaugul on päeval lõppenud Becketi „Õnnelike päevade“ proov hoopis. On hiline pärastlõuna. Õhtul mängitakse teatritalus Kruusvalli kaht lühinäidendit, millest üks „Kustutage kuuvalgus“.
Bokser tuleb. Nuusutab ja viskab ennast mu jalgade ette külili. Koer on Kaie Mihkelsoni oma. Selle teadasaamine rahustab, koer on perenaise nägu nagunii – inimsõbralik.
Sass tuleb. On hästi rõõmus. Sass on Aleksander Eelmaa. Ajame juttu. Aida ees. Sass elab siin proovide ja etenduste ajal.

Sass, sa oled Saueaugul mänginud selle teatri algusest (2001) peale. Mis köidab?
See paik on hästi kodune. Me mängime siin aastas 10-15 etendust ja ega rohkem ei saakski. Kui oleks kümme etendust rohkem, siis see kõik, mis teeb Saueaugu eriliseks, tallataks ära. Puutumatusel on oma väärtus. Kui hakata siin kõvasti raha kokku ajama, siis siia tulek ei oleks enam see, ei publikule ega meile. Põld kulub siis ära.
Mul käisid sugulased siin ja ütlesid, et tuled – no võimatu, et siin on teater. Teatrisse viiv uks on ka majapidamise kõige pisem. Lähed sinna sisse, ju ta siis kontsentreerib.
Muidu on nii, linnas, et sa unustad päevased mured ära ja lähed teatrisse. Saueaugule tullakse, unustatakse päevased mured siin olles ära ja siis lähed veel teatrisse. Siia tulek ja olemine on ilma teatritagi juba elamus – vaikus, rahu ja siis tuleb veel üks asi, etendus. Näitlejad peavad seda arvestama.
Ma, kui siin alustasin, mõtlesin – meil on teemad sellised vanainimeste omad. Nüüd noored on mulle öelnud, et ei ole nii, et siin ta saab täiskasvanutega kaasa mõelda.
Veel ma mõtlesin, et siin saavad teemad otsa. Teed ühe tüki ja teise, kui kaua – siinne ruum on väga tugev. Seda muuta ei saa. Mõtlesin, et järsku lõpevad tükid otsa, aga ei ole nii. Margus tegi siin päeval just „Õnnelike päevade“ proovi ja ma vaatan – täitsa Becket. Ei ole see, et külamehed teevad saunas teatrit. See keskkond on becketlik. Rita Raave oli seal hunniku sees kaelani – ilus pea – elas.
Draamateatri väike saal, aastaid on seal mängitud kõiksugu tükke, aga kolmnurksete sarikate jälg on seal kõikides tükkides ikka olnud. Peterburi tsaarilossis oli ka see ju sees, Mikk (Mikiver) lavastas. Siis oli vahel selline tunne, et tsaar elab pööningul. Kui tükk köidab, siis see ununeb nagunii, et tükist tükki on selja taga üks ja ammu tuttav laudavärav.

Oled taas Linnateatri (kunagise Noorsooteatri) näitleja?
Jah, esimesest juunist.

Ring on täis.
Ma natuke kartsin. Palju mul siin pensionini jäänud on. (Aleksander Eelmaa on sündinud 1946. aastal, on 61aastane seega. – MM.) Eks!

Näitleja sureb laval.
Seda küll, aga kõigi oma tegemiste kõrval on ikka natuke hirm, et kas sa ennast ära elatad vabakutselisena. Jääd näiteks kuuks ajaks haigeks. Elad selle kuu ära küll, aga järgmised kolm kuud istud selle kuu pärast tööta. Sellised hirmud, ma ei tea, kas need on õiged, aga… Ega see ei olnud nii, et Elmo Nüganen ütles: kuule, tule. Ta ütles, et vanemaid näitlejaid on neil vähe. Siis ma mõtlesin, et äkki oleks hea. Natuke läks nihu kah, sellesama enne räägitud hirmu pärast võtsin enne Elmoga kaubale saamist väga palju tööd. Sügis tuleb hästi tihe. Võtsin kõik vastu, mis pakuti, arvestasin ette, et järsku… Küll elan selle ka üle. See on minu oma asi.
Muidugi peaks inimene olema selles suhtes vaba, et ei muretseks nii palju üleüleüleülehomse pärast. Kuidas elus läheb, kes seda teab, aga see muretsemine on sees meil.

Loe edasi Sass Saueaugul ehk ärge kunagi kustutage kuuvalgust →