Näitleja Ivo Uukkivi eristab teleseriaale ja telesarju, öeldes, et sari on tervikteos, aga seriaal kaksikelu. Foto: Mats Õun

Oled 20 aasta olnud Draamateatri näitleja. Kuidas sa ennast tunned? On see õnn või vastutus?
Olen jah. Kuidas tunnen… Kuidas kunagi – vahel hästi, vahel halvasti. Nii on lihtsalt läinud. Laval olles ikka vastutad ja kui etendus hästi läheb, siis on õnn suur.

Kas näitlejatöö on selge?
Näitlejatöö selgeks saada? Ei kujuta enda puhul ette. Võib juhtuda, et mõni selgushetk vahel harva külastab. Ma ei nimetaks seda töö selgeks saamiseks ja ma ei nimetaks seda elukutset tööks, pigem loominguks.

Kui palju kordi sa oled mõelnud, et nüüd aitab? Mis on pidurdanud?
Lavalt lahkumise mõtted käivad päris tihti peas. Peaaegu iga tükiga mingil hetkel. Järele mõeldes selgub, et see võimalus on alati olemas. Miks siis mitte jätkata ja vaadata, mis edasi saab.

Loe edasi Ivo Uukkivi: Näitleja ei tööta, vaid loob →

Selle intervjuu Mait Jooritsaga tegi 2010. aasta sügisel Andry Ervald.

Diktofonilt kirjutas räägitu maha Priit Põldma, (intervjuutekstis nimetatud prillidega poisiks).

Lehemahukaks lõikas loo Margus Mikomägi.

Andry naise Tiina sõnul, pidas mees plaani kirjutada portreede raamat Rakvere teatri näitlejatest. Mait Joorits oli siis ja on täna Rakvere teatri näitleja.

Intervjuu on palju pikem. Võib vaid ette kujutada, et mahutamise huvides oleks Andry ise loost välja kärpinud oma pikemad rääkimised. Siin nii pole tehtud. See on kahe mehe jutt elust ja kunstist ja elamisekunstis

Vaata selle intervjuu täisversiooni siitsamast, pärast toimetatud teksti lõppu-

Joorits Raplas. Foto: MM

Selle intervjuu tegija Andry Ervald, pisut enne oma surma.

Ma ei ole mitte kunagi elus kohanud ei ühtegi olendit ega asja, mille kohta saaks öelda joorits. Kes või mis on joorits?

See nimi või isik?

Mis tahad rääkida, seda räägi.

See Joorits tuleb kuulu järgi rannarootsi nimest Jöerits, ma olen ise ka mõelnud, et peaks välja uurima oma rootsi päritolu või nii…

See meenutab kõla poolest mingit vahvat asjapulka.

On või?

Jah, o-tähega soe…

Ma ise ei oska nii mõelda.

Kas on Eestis palju Jooritsaid? Minu perekonnanimi on Ervald ja on vähe Ervalde.

Jah, Jooritsaid on minu meelest ka… Kas üks või kaks perekonda, kes ei ole meie suguvõsas. Ats Joorits oli kunagi, aga ta on vist väga kaugelt sugulane, me ei ole suhelnud.

Ats Joorits oli mingi ajakirjanik, Rootsi läks vist?

Jah, Ameerika Häält veel tegi. Rohkem ma ei tea. Ja siis oli Oskar Loorits, hehee…

Loe edasi Me tee on tuulte rada taeva all →

Intervjuu Sassiga on tehtud viis aastat tagasi, pilt sellel aastal, pärast etendust “Tasandikkude helinad”. Aleksander Eelmaa oli selle tüki lavastaja.  Palju õnne sünnipäevaks Sass.

Läänemaal Taebla kandis Saueaugul on päeval lõppenud Becketi „Õnnelike päevade“ proov hoopis. On hiline pärastlõuna. Õhtul mängitakse teatritalus Kruusvalli kaht lühinäidendit, millest üks „Kustutage kuuvalgus“.
Bokser tuleb. Nuusutab ja viskab ennast mu jalgade ette külili. Koer on Kaie Mihkelsoni oma. Selle teadasaamine rahustab, koer on perenaise nägu nagunii – inimsõbralik.
Sass tuleb. On hästi rõõmus. Sass on Aleksander Eelmaa. Ajame juttu. Aida ees. Sass elab siin proovide ja etenduste ajal.

Sass, sa oled Saueaugul mänginud selle teatri algusest (2001) peale. Mis köidab?
See paik on hästi kodune. Me mängime siin aastas 10-15 etendust ja ega rohkem ei saakski. Kui oleks kümme etendust rohkem, siis see kõik, mis teeb Saueaugu eriliseks, tallataks ära. Puutumatusel on oma väärtus. Kui hakata siin kõvasti raha kokku ajama, siis siia tulek ei oleks enam see, ei publikule ega meile. Põld kulub siis ära.
Mul käisid sugulased siin ja ütlesid, et tuled – no võimatu, et siin on teater. Teatrisse viiv uks on ka majapidamise kõige pisem. Lähed sinna sisse, ju ta siis kontsentreerib.
Muidu on nii, linnas, et sa unustad päevased mured ära ja lähed teatrisse. Saueaugule tullakse, unustatakse päevased mured siin olles ära ja siis lähed veel teatrisse. Siia tulek ja olemine on ilma teatritagi juba elamus – vaikus, rahu ja siis tuleb veel üks asi, etendus. Näitlejad peavad seda arvestama.
Ma, kui siin alustasin, mõtlesin – meil on teemad sellised vanainimeste omad. Nüüd noored on mulle öelnud, et ei ole nii, et siin ta saab täiskasvanutega kaasa mõelda.
Veel ma mõtlesin, et siin saavad teemad otsa. Teed ühe tüki ja teise, kui kaua – siinne ruum on väga tugev. Seda muuta ei saa. Mõtlesin, et järsku lõpevad tükid otsa, aga ei ole nii. Margus tegi siin päeval just „Õnnelike päevade“ proovi ja ma vaatan – täitsa Becket. Ei ole see, et külamehed teevad saunas teatrit. See keskkond on becketlik. Rita Raave oli seal hunniku sees kaelani – ilus pea – elas.
Draamateatri väike saal, aastaid on seal mängitud kõiksugu tükke, aga kolmnurksete sarikate jälg on seal kõikides tükkides ikka olnud. Peterburi tsaarilossis oli ka see ju sees, Mikk (Mikiver) lavastas. Siis oli vahel selline tunne, et tsaar elab pööningul. Kui tükk köidab, siis see ununeb nagunii, et tükist tükki on selja taga üks ja ammu tuttav laudavärav.

Oled taas Linnateatri (kunagise Noorsooteatri) näitleja?
Jah, esimesest juunist.

Ring on täis.
Ma natuke kartsin. Palju mul siin pensionini jäänud on. (Aleksander Eelmaa on sündinud 1946. aastal, on 61aastane seega. – MM.) Eks!

Näitleja sureb laval.
Seda küll, aga kõigi oma tegemiste kõrval on ikka natuke hirm, et kas sa ennast ära elatad vabakutselisena. Jääd näiteks kuuks ajaks haigeks. Elad selle kuu ära küll, aga järgmised kolm kuud istud selle kuu pärast tööta. Sellised hirmud, ma ei tea, kas need on õiged, aga… Ega see ei olnud nii, et Elmo Nüganen ütles: kuule, tule. Ta ütles, et vanemaid näitlejaid on neil vähe. Siis ma mõtlesin, et äkki oleks hea. Natuke läks nihu kah, sellesama enne räägitud hirmu pärast võtsin enne Elmoga kaubale saamist väga palju tööd. Sügis tuleb hästi tihe. Võtsin kõik vastu, mis pakuti, arvestasin ette, et järsku… Küll elan selle ka üle. See on minu oma asi.
Muidugi peaks inimene olema selles suhtes vaba, et ei muretseks nii palju üleüleüleülehomse pärast. Kuidas elus läheb, kes seda teab, aga see muretsemine on sees meil.

Loe edasi Sass Saueaugul ehk ärge kunagi kustutage kuuvalgust →

Kaido Ole 31.oktoober 2011 Raplas. Foto Siim Solman

Kunstnik Kaido Ole (s 1963) ütleb enda kohta, et ta on hilise arenguga. Maalimist õpetama hakkas ta kohe pärast kunstiülikooli lõpetamist 1992. aastal, professoriks sai 1998. aastal. Vabakutseliseks hakkas 2010. aastal.
Kunstnik kirjutab Raplamaa kunstikalendris: „Olen Raplas elanud oma elu esimesed 20 aastat, just see vastik teismeliseiga ja jupike sama tobedast noorusest. Sünnikohaks märgin küll kadaklikult Tallinna, sest ema viidi sünnitama pealinna.
Raplas elavad siiani mu vanemad, keda külastan küll perioodiliselt, kuid häbemata harva. Samuti paar sõpra ja/või sugulast, kellega meelsasti lävin. Üldiselt pole paha skoor.
Kunagi ma ei kujutanud ette, et pean Raplast lahkuma, kuid kodunesin Tallinnas väga kiiresti. Tegelikult elaksin vist päris heal meelel ka mõnes Euroopa või maailma kultuurikeskuses a la Berliin, London, N.Y.C. või hoopis hubane Amsterdam.“
Vahepealsesse aega jäävad kunstniku näitused peale eelnimetatud linnade veel Hiinas ja Veneetsias ja… Raplas oli Kaido Ole näitus „John Smith Raplas“ (koos Marko Mäetammega) 2002. aastal.

Kõik on näivus, Kaido Ole?
Üks näivuse põhjus on vist liig kõrge tempo, mida ühest küljest ümbritsev nagu peale sunniks ning mida siis rumalusest aktsepteeritakse. Kiirus ja kiirustamine ei lase süvitsi minna ja enamikust omandatakse seetõttu vaid kest. Kest, mida pole mahti oma isikliku usu ja veendumustega täita.
Tempo pole isegi päris õige põhjus, pigem algab kõik ikka infoküllusest ja selle suht kergest kättesaadavusest. Sellega tutvumine, lootuses võimalikult paljut nuusutada, ajab elamise tempo kõrgeks, ehk siis seda tehakse täiesti vabatahtlikult.
Labase võrdlusena on see sama, mis tohutusse kaubanduskeskusesse minek ilma kodus hästi ettevalmistatud (st põhjendatud) ostunimekirjata. Mitte see keskus pole niivõrd kuradist kui sinu pealiskaudne ja rumal suhtumine sellesse. Rumal on nii kõike ihaldada kui ka tõtakalt ja lahmivalt üldistada ja kritiseerida. Mis on enamlevinud käitumisvõtted sellises olukorras? Sa annad järele või kaitsed end primitiivselt. Mõlemad ei jõua kaugemale näivuse tasandist.

Loe edasi Kunstnik Kaido Ole – enda suhtes vastikult rahulolematu →

Shayna Ghassempouri ja Homayun Ghanizadehi, nende taga peeglis tõlk Inga Koppel.

Tõlkides tõlkimatut, peeglite ja silmade abil.

Seisan keset Vanemuise vana teatrimaja proovisaali. Otsin toole. Peegelsein peegeldab mind. Olen närvis. Õhtu kulgeb öösse. Laval on just lõppenud Iraani lavastaja Homayun Ghanizadehi Eestis lavastatud „Antigone“. Kalveritool, veel üks tool, see jääb Homayunile. Veel üks tool, see tema assistendile, kes oskab pärsia keelt ja inglise keelt. Ühe tooli leian meie tõlk Inga Koppeli jaoks. Tiibklaveri tool. Tiibadega klaver.

Kuulen ennast hüüdmas: „Märt! Määrt!“. Märt Meos on iraanlase maaletooja. Tema ta kutsus. Julge tegu.

Toolid nüüd on. Peegel peegeldab julmalt reaalsust. Olen närvis ikka. „Kuhu need keeli oskavad naised jäävad?“

Homayun tuleb ja ütleb sulaselges aktsendiga eesti keeles; „Tüdruku nimi?“. Saan teada, et pärsia keelt oskava tüdruku nimi on Shayna Ghassempouri. See ei jää mulle meelde.

Keeli oskavad tüdrukud istuvad. „Üks tool on puudu.“ Kristiina Reidolv ei tee tooli puudumist märkama, ta on Etendusasutuste liidu tegevjuht, sellepärast, ja on muidu jube sümpaatne nagunii. Istub peeglite alla maha.

Shayna ja Homayun räägivad omavahel ja see on linnulaulu moodi kuulatav keel kindlasti. Muusika. Iraanlased näevad välja nagu tegelased tuhande ja ühe öö muinasjutust.

Loe edasi Lavastaja Homayun Ghanizadehi allkirjaga intervjuu →

Lavastaja Mladen Kiselov augustis Pärnus Monomaffia festivali aegu.

Enne seda juttu oleme Mladen Kiseloviga istunud kolmel päeval teatrisaalis peaaegu kõrvuti ja peaaegu 14 tundi. Meid ühendab nägemise kogemus. Tema ütleb, et tal on Eestis huvitav.

Mladen, kuidas sa vaatad etendusi, kas nagu õpetaja, nagu lavastaja, nagu tavaline vaataja…?

Ma ei tea, kas saan veel vaadata nii, nagu vaatasin, kui olin noorem, kui vähem teadsin elukutsest, sellest, kuidas kõik tehtud on. Noor olles vaatad ju teatrit kuidagi palju lahtisemate silmadega, ime võtab siis meid kergemini oma kaissu.

Praegu on kõik raskem – tehnikad, see, kuidas tehtud… ma näen nagu röntgenipilte. Selliselt vaadates sa tihti lihtsalt ei ole võimeline andma ennast selle loo kätte, mida jutustatakse. Näed hoopis seda, mida võiks teisiti teha.

Aga teisest küljest, kui tõesti laval sünnib midagi mulle… Teater mõjub ju inimesele isiklikult, tal ei ole universaalset ühte omadust, mis mõjuks kõigile ühtemoodi. Kui minuni niisiis jõuab ootamatult selline ühenduskiir laval sündivaga, siis olen väga õnnelik teadmisest, et ma pole siirast, puhast vaatamist päris ära kaotanud.

Loe edasi Mladen Kiselov: Kõigi maade andekad inimesed, ühinege! →