Tõnu Kark ja puurtiit lavastuses “Eesti matus”. Foto: Teet Malsroos

10 aastat “Eesti matust”. (Lugu ilmus esmalt ajalehes Postimees.) 7. juunil 2002. aastal esietendus Eesti Draamateatris Andrus Kivirähki näidend „Eesti matus“. Lavastus on mängukavas tänaseni.

Draamateatri dramaturg Ene Paaver ütleb lavastusest „Eesti matus“ rääkides: „ See on Eesti teatriloos ikkagi täiesti erakordne asi, et algupärand suures saalis nii kaua vastu peab.”

Draamateatris sai aprillis 10 aastat mängukavas püsimist täis ka “Rahauputusel”, mida dramaturg nimetab rahvusvaheliseks meisterlikuks naerumasinaks.

“Tõesti ka suurepärane lavastus, aga mulle tundub, et see on siiski natuke teine asi,” ütleb Ene Paaver. “”Eesti matus”, mis räägib meie enesepildist, on teistsuguse kaaluga. Ja et lavastuse eluea jooksul on peale kasvanud uus põlvkond vaatajaid, kellele see samuti korda läheb, on minu meelest tähelepanuväärne.“

Miks nii on läinud? Sellest räägivad näidendi autor Andrus Kivirähk, näitleja Aleksander Eelmaa ja lavastaja Priit Pedajas.

Matused ja pulmad

Margus Mikomägi(MM): Sina, Priit, olid siis see mees, idee autor, kes tegi Andrusele ettepaneku kirjutada mingi näidend.

Priit Pedajas (PP): Mitte “mingi näidend”, vaid me rääkisime kohe matusest.

MM: Kord Andrus ütles, et ideena oli loos kohe sees ka pulm…

Andrus Kivirähk (AK): Ega ma väga hästi enam ei mäleta.

PP: Mina mäletan hästi. Tegelikult on mujal maailmas analoogid olemas. Ma olen kuulnud, et näiteks itaallased New-Yorkis mängisid Itaalia pulma, juudid mängisid juudi matust – neid versioone on palju. Ma pole küll ühtegi lugenud, aga kui hakkasin mõtlema, siis, jah, nii pulm kui matus on huvitavad, aga mu jaoks on matused põnevamad. Mul pulmadest ei ole nii häid mälestusi. (See tõdemus ajab seltskonna naerma.) Matusel on suguvõsa koos ja sealt annab punuda. Rääkisin Andrusega ja ta kirjutas minu meelest kaks teksti lausa.

AK: Alguses oli ju, minu mäletamise järgi, plaan seda mängida kusagil õues, kus oleks olnud reaalne haud ja reaalne leinarong. Oli ju nii?

PP: Jah, selline mõte käis läbi, sest olime siis värskelt teinud „Aristokraate“ Keila-Joal. Üks võimalik variant oli, et mängime matust sealsamas Keila-Joa mõisa õues.

Kui lugesin Andruse viimast versiooni, siis vaatasin… kuidas nüüd öelda…, et selleks pole siiski erilist vajadust. Aga seda, et lavastus nii menukaks osutub, ma küll ei osanud mõelda.

MM: Kümme aastat suures saalis on suisa fenomenaalne. On teater midagi teinud selleks, et nii on juhtunud?

AK: Pigem teater vähemalt esimestel aastatel üritas lavastust nii-öelda tühjaks mängida. Plaan oli, et teeme selle üheks suvehooajaks. Kõik arutasid, et mis pärast saab, kes saab endale lavakujunduseks olevad küttepuud. Siis käidi temaga lausa ringreisil Eesti lauluväljakutel. Selline kindel tühjaks mängimise märk, et kõik on näinud ja seda enam teatrisse vaatama ei tulda.

PP: Lauluväljakute ring oli meil häda pärast. Teater oli remondis, otsisime variante, mida ja kus mängida.

Aleksander Eelmaa (AE): Sellest ajast saadik, kui lauluväljakute ring oli ära, on etendus tänaseni kindlalt välja müüdud. Saalid on täis. Ja lauluväljakutel oli ka palju rahvast. Kui näiteks mängisime Keilas, öeldi, et vaatas 3000 inimest. See kümme aastat on tõesti veidi uskumatu.

AK: Imelik fenomen.

Loe edasi Kannatused ja moos kümme aastat Eesti Draamateatri laval →

Vabanäitleja Margus Prangel Moskvas enne Kuldsel maski festivalietendust „Tühermaa“, märts 2012.

Näitleja Margus Prangel loobus riigiteatri kindlast leivast ja hakkas vabanäitlejaks.

See jutt jääb päeva, mil vabanäitleja Margus Prangelil oli päeval Tšiili lavastaja Marco Layeraga näidendi „Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma“ esimene proov ja õhtul Lauri Lagle lavastuse „Suur õgimine“ teine etendus.

Mis indiaanlase esimeses proovis juhtus?

Saime tuttavaks. Tekkis silmside. See ongi teatriime, et lavastaja tuleb teiselt poolt maakera ja tal silmas see sama säde ja ta tahab seda jagada. Ja meil on see äkki selge, meie tahame ka.

Me käisime hiljuti Argentiinas teatrifestivalil. Kibelesin sinna, et näha just mõnd indiaanlaste tehtud, mängitud lavastust. Ehedat. Ei näinud. Üllatas aga see, et teatrit tehakse ka seal täpselt samadel alustel ja põhjustel. Teatriinimesed on kõikjal nagu vennad, Lõuna-Ameerikas ja Venemaal. Kui ma selle ära tundsin, seda nägin, tekkis suur rahunemine. Põhimõtteliselt oleme me üks kamp.

Loe edasi Indiaanlasest lavastaja proovist “Suurele õgimisele” →

Robert Annus Tartus, aprills 2012.

Vanemuise teatri näitleja ja lavastaja Robert Annus leiab, et rollist välja tulemis oskust tuleks õpetada lavakoolis.

Neli aastat tagasi sa lõpetasid lavakooli ja sinust sai tartlane. Tegelikult oled Tallinna poiss?

Jah. Aga mul on kontakt ka Raplamaaga, minu maakodu ja mu esivanemad tulevad Vigalast. Ma olen kõik oma elu suved täies pikkuse olnud Kesk-Vigala kandis. Mul on oma suhe sealse jõega.

See on nüüd küll koht, kus tõdeda – Eesti on ikka väga väike.

Ma käisin Tallinna muusikakeskkoolis. Alustasin klaveriga ja lõpetasin oboeklassis. Jõudsin enne lavakooli ka muusikaakadeemias aasta oboed õppida. Siis tulid teatrikatsed ja…

Miks selline pööre ja valik?

Oboe tuli juhuslikult. Hakkasin plokkflööti mängima klaveri õppimise kõrval ja siis õpetaja andis mulle oboe ning soovitas. Ja see sobis mulle. Mind utsitati harjutama…

… oboe ei ole vist eriline moepill?

Oboemängijaid on meil väga vähe. Klarnetimängijaid on alati rohkem, sealt läheb edasi saksofon ja… oboe on kummaline nähtus. On klarneti mõõtu, aga klarnetil on huulikus üks pilliroog, oboel kaks koos. Ilus, natuke pinisev, imeline hääl. Ilus on siis, kui osatakse mängida.

Oboega läks, jah, nii, et mulle see väga meeldis ja sobis, aga ma ei viitsinud harjutada nii palju kui peaks. Üksinda klassis… see ei sobinud mulle. Interpreediks saades sa pead harjuma sellega, et veedad mingid aastad oma elus, väga suure tundide arvu, üksi ühes ruumis heliredeleid mängides. Mulle see ei sobinud.

Loe edasi Näitleja ja lavastaja Robert Annus maailmas päeva püüdmas →

Tõnu ja rehi.

Laulja, näitleja ja teatrikooli õpetaja Tõnu Tepandi kirjutas raamatu, mille nimeks „Alguses on hääl“.

Mulle oli väikeseks rõõmsaks üllatuseks, et see on raamat ka teatripublikule. Seda peaksid kindlasti lugema teatriinimesed, aga ta on kirjutatud nii, et võiksid lugeda kõik, kes teatrist hoolivad. Oleks hariv.

Kui Tõnu läinud suvel harrastusnäitlejate suvekoolis amatööridele, keda täna harrastajateks hüütakse, hääletegemise kunstist rääkis ning neid häält tegema ja kasutama innustas, oli selles tegevuses omamoodi ülienergiat. Mõni kuulajatest kirjutas Tepandi jutu üles, et ta enda ja lavakooliõpilaste peal katsetatud harjutused paremini meelde jääks. Ükskõikseid ei olnud. Veendusin taas kord, et õpetajaisiksusest sõltub, kas õpilastele luuakse eeldusi kunagi isiksusteks kujuneda.

Rääkisime tookordki nüüd ilmunud raamatust, aga sinna ei jõudnud, et lisaks hääletegemise võlule tuleb sesse sisse Tõnu elu kunstis.

Nüüd rahvusvahelisel teatripäeval esitles professor Tõnu Tepandi seda raamatut Tallinnas Toompea lavakoolis, toeks oma teatriõpilased. Katsetamiseks ehk ja kontrollimiseks, sest ega see teistmoodi ole kui teatris, kus üks näitleja teist inspireerib. Lavakooli saali lagi tõuseb ja langeb selle loomingulise seltskonna sosinatest ja karjetest ilmselt ka siis, kui nad harjutavad. Esitlusel harjutusi ette kandes oli see tegevus isegi pisut ehmatav. Kirjastaja Sirje Endre, kes raamatu välja andis, oli emotsionaalne ja ütles, et pole iial nii elusat raamatuesitlust näinudki.

Nagu öeldud, on raamatus sees ka Tõnu Tepandi elatud elu slepp. Otsingud, tagasilöögid, pidu ja pohmell. See, kuidas ta oli koos lavastajate Jaan Toominga ja Evald Hermakülaga ajas ja teatritegemistes, mida täna Eesti teatri suureks uuenemiseks loetakse. See siis läinud sajandi kuuekümnendate lõpus, seitsmekümnendate alguses. Tallinn ja Tartu ja teater on ses raamatus ja lugudes. Aeg ka selle ümber.

Laiemas plaanis kinnitab Tõnu Tepandi raamat, et iga eestlase ülesanne elus võiks olla leida oma hääl. Peale Mersu ostmise, majaehitamise ja lapsetegemise muidugi. Raamat räägibki sellest.

Lavastaja Jaan Tooming on kuskil tunnistanud, et nende kunagine uue näitlejatehnika otsingute üks osa, hääletreening on tänu Tõnu Tepandile ja Anne Türnpule saanud teatrikoolis näitlejakoolituse igapäevaseks praktikaks.

Tõnu Tepandi sisust räägib ka see, kuidas ta igale autogrammitahtjale otsa vaatas ja sellise muje jättis, et igaüks sai raamatusse oma kirje ja Tepandi emotsiooni. Või mis mulje. Miskid asjad on siin ilmas päris nagu ka Tõnu Tepandi autogramm neis raamatuis.

Ajasime juttu 27. märtsil 2012 Tallinnas Toompea lavakunstikooli saalis pärast raamatu „Alguses on hääl“ esitlust.

Tead, kuidas mu mõte läks seda raamatut sirvides vett vedama. Mõtlesin, et räägin sinuga isiksustest, kellega teatrimaailmas oled kokku puutunud alates 1966. aastast, kui Panso koolis õppima asusid. Mõtlesin, et saaks uhke galerii. Aga sa oled oma kohtumised juba raamatusse sisse ladunud.

Nii on, jah. Isiksused on raamatus ja mitte niisama, vaid mängu, hääle ja õpetamise kontekstis. Õpetamine kitsamas ja laiemas tähenduses on minu jaoks väga oluline asi. Raamatus on need inimesed, kellelt ma olen midagi õppinud, head või halba. Kuidas ei tohi teha või kuidas tohib ja peab tegema. Niimoodi.

Mida kõike sa ei ole elus näinud ja teinud!

Jah. Vaata, mul see isiksuste panus ei tiksu kogu aeg meeles. Kui inimesed on mängijad, siis see eluetapp, elu etappideks jagamine väga tähtsat rolli ei mängi. Mängulaadid muutuvad, on muutunud. Miskid asjad tulevad meelde, kui ma räägin, mul on nagunii ajateljel asjad sassis. Ei mina mäleta, oli see kolmkümmend või kolm aastat tagasi, räägin ja see oleks olnud täpselt nagu eile.

Ja siis äkki hakkan mõtlema, et oi, millal see nüüd oli. See on juba surnud, see on surnud, see oli siis veel sündimata… Siis tekib selline… tead, selle üle ma ei arutle, sest see on ohtlik. Mõtlemine võib viltu minna. Kogemustarkus, ma ei arutle selle üle, kas seda on juurde tulnud või vähemaks jäänud. Ma ei arutle selle üle, kas olen lollimaks jäänud või targemaks saanud. See ei ole minu asi.

Kas sa ei ole vahel mõelnud, et meil on isiksuste puudus kultuuris ja Eestis üldse?

Ei, ei, ei…

… no omal ajal oli rohkem ikka.

Ei, ei, ei, ära aja sellist jama.

Loe edasi Oh mis mõ-õnu, oh mis mõ-õnu, et ma tunnen Tepand Tõ-õnu →

Tartu raekoda ja Ivar Põllu.

Ivar Põllu räägib Tartu uue teatri eduseisust.

Algab märts, nimega teatrikuu, tähendab see sinu jaoks midagi või on tegu hääbuva kultuurimärgiga, mis uuendamist või unustamist vajab?

Ma ei tunne märtsi kui teatrikuu osas erilisi tundeid, kahjuks. Ei oska ka öelda, on see hea või halb. Natuke nõukogulik kampaania tundub, aga ma pole ka selle tagamaid kunagi uurinud.

Kirjelda, kuidas on läinud lavastusel “Ird K”. Kui selle tegite, siis mitu etendust plaanisite mängida, mitu nüüd olete mänginud, kas on ees veel festivale…?

Alguses oli kindel plaan teha 5 etendust Tartus ja 1 Tallinnas. Need olid ka rahaliselt kaetud. See andis rahu ja julguse teha nagu nokk loodud. Nüüd on 44 etendust mängitud ning mitte eriti tihedalt. Uuel hooajal mängime edasi. Kutsuti kevadeks ka Peterburi festivalile, kuid jääb sel aastal ära, sest Katrin Pärnal on sealkandis just sünnitamistähtaeg.

Oskasid sa sellist edu prognoosida? On seda võimalik seletada, miks nii läks? Kuidas?

Mingit edu me ei prognoosinud, ehkki viskasime esimesest proovist alates nalja, et selle lavastusega saame kõik teatripreemiad. Ja kui lavastusest ühel hetkel laulud välja jätsime (jajaa, meil trupp laulis ka), siis näitlejad ütlesid, et siit läks muusikalise kujunduse preemia.

Tagantjärele võib arvata ka, et see koos laulmine liitis päris hästi truppi. Laulud täitsid selles mõttes oma eesmärgi, jäid sisse.

Loe edasi “Vanemuise biitlid” ja Kungla rahva helge meel →

Mihkel Raud 2010. aastal 20. juunil Raplas Tammemäe lauluväljakul kontserdil „Disko pole oluline, punk on põhiline“. Foto: Margus Mikomägi

Mida arvab näidendi “Järgmine voor” autor Mihkel Raud ületurundusest kultuuris.

Mihkel, ma tahan sult küsida (ja see ei ole ajendatud näidendist „Järgmine voor“, kuigi, mine sedagi tea), kas sul vahel häbi ka on, enda pärast, ühiskonna pärast, ümbritsevate pärast…? Mida sa siis teed?

Enda pärast on mul häbi üsna tihti. Kui ma neist asjust, mille pärast ma enda juures häbi tunnen, sulle nüüd detailselt rääkima hakkaksin, oleks see valehäbi.

Ühiskonna pärast ma häbi ei tunne, sest esiteks ei tea ma päris täpselt, mis see ühiskond on – kas see, mille kajastus mind tänaval jalutades R-kioski külge riputatud lipukeselt ründab (ja mida see mingi silmaga nähtamatu “ühiskond” seepeale kusagil õlletoa hämaruses kohe tagasi ründama asub), või see, mida ma ise nii-öelda “oma pisikeses maailmas”, oma sõprade ja tuttavatega suheldes ning asjust rääkides kohtan. Esimene ajab paremal juhul jõuetult käsi laiutama, teise puhul pole häbi justkui vaja tunda.

Teiseks olen ma jõudnud üsna küünilisele arusaamisele, et elu on piisavalt lühike, et see maailma hädasid häbenedes õhtusse veeretada. Elamiseks on tunduvalt mugavamaid mooduseid ja eks ma olen üsna mugav mees.

Loe edasi Mihkel Raud: Teater on valesid täis →