Marika Vaarik mängib NO 99 „Pedagoogilises poeemis“ nii Konstantin Stanislavskit kui Anton Makarenkot. Marika Vaarik on näitleja, kelle taolist maailmas teist ei ole täna.

Selles eelnimetatud lavastuses, mul on tunne, ei ole Marikal mitte ühtegi suurmeeste tsitaati ette kanda. Ühtegi teksti. Ometi on need mehed platsil. Mänguplatsil. Jäähokistaadionil, kus mängitakse korvpalli ja elu. Või hoopis mänguplatsil, kus elatakse elu. Marika partnerid on lavakooli kolmanda kursuse tudengid. Tiit Ojasoo kursus. Ja selle etenduse kulgedes oli nii ka, et mu vaatamise kontsentratsioon kadus. Tee, mis tahad, ei jaksa jälgida. Proovisin enda jaoks siis neid tähelepanu hajumise kohtasid fikseerida ja märkasin, et see oli seotud Marika laval olemisega. Kui ta lavaporte äärde tekkis noorte mängu vaatama, siis ta kohaolu oli saali mu jaoks nii tugevalt tunda, et sundis pilku tõstma ja aru saama, kust see energia tuleb. Ma olen küll kuulnud neid näitlejalugusid, kus publik saalis tunneb, et näitleja mängib vaid talle. Kuulnud ja sesse mitte väga tõsiselt suhtunud. Nüüd äkki juhtus minuga just seesama, tundsin, et pedagoogilise poeemi vedaja Marika ei lase mul mänguväljal sündivasse ükskõikselt ja üleolevalt suhtuda. Sellised asjad juhtuvad harva.

Hiljem, kui ma Marikat alljärgnevaks jutuajamiseks taga otsisin ja ta telefoni ei võtnud, sain teada, et lisaks kõigele muule on näitlejal just olnud viiekümnes sünnipäev.

Kohtudes ja silmast silma tutvudes tunnistan Marikale üles, et tema eriline olemine ajab mind pabinasse. „Mina pabistan niisamuti, sest mina ei oska rääkida,“ vastab ta seepeale. Siis me natuke naerame endi üle. Ja siis asub ta mulle appi, räägib sellest, kuidas talle on sümpaatne Helle Meri. Küsib, kuidas me kohtusime ja Teatrikülgede intervjuud tegime. Ja ma räägin sellest kohtumisest ja teistest kohtumistest. Me räägime nagu vanad head tuttavad.

Vaatasin NO mängukava ja sul on hetkel ikka hästi palju mängida. Etendus etenduse järel, lisaks „Pedagoogilisele poeemile“, mis pole kerge etendus üldse, veel „Suur õgimine“ ja “Misery”. Pabistad ka enne igat etendust?

Muidugi. Alati on närv sees, aga närvil ja närvil on vahe. Ilma närvita on ju kõige viletsam etendusele minna. Ma alati tajun seda ja nii kui närvi ei ole, siis ma selle tekitan. Ilma närvita lavale minek on mõttetu aja raiskamine.

Kui sul ikka ei ole tänaõhtust minekut, et nüüd lähme, kui see on ükskõik millistel põhjustel olematu või on kanaliseeritud kuhugi mujale, teise kohta, siis see on surnud aeg. Kui see on nii partneril, siis vahel ma ju näen, kuidas etenduse käigus hakatakse seda üles pumpama, aga etendus juba sõidab… ja mida sa siis seal etenduse lõpus kummardad.

Publik ei pruugi seda tajuda ehk?

See mind ei huvita, ma tean ise, mis ma tegin ja tegemata jätsin. Ja see on paha. Ma ei käi ju publikule spektaaklit tegemas, käin ja teen ikka ka iseenda jaoks.

Kas see su viiekümneseks saamine mingi klõksu ka tegi, et nüüd olen näitleja, nüüd olen täiskasvanu, nüüd olen vana…?

Ei juhtunud mitte midagi. Teised lihtsalt pöörasid sellele tähelepanu.

Vaata, mu jaoks oli see, et lavastaja Tiit Ojasoo just sinu oma kursuse esimesse lavastusse mängima kutsus, ootamatu ja ilmselt ainuvõimalik just sellepärast. Rääkisite te sest, et sa tasakaalustad noorte maailmamõistmist?

Ei, sest tasakaalust me küll ei rääkinud mitte. Aga seal pidi olema keegi, kes on ealiselt vanem. Mu meelest kes tahes me teatrist.

Me olime kolm nädalat metsas…

…sina ka? Sulle mööndusi ei tehtud?

Ei tehtud. See mööndus tehti, et ma ei olnud nendega kogu aeg koos telgis, mul oli oma ruum ja voodi. Aga kõige suurem pedagoogiline töö oligi seal metsas ja mere ääres. Tudengitele oli see nende esimene koos töö. Ma ei ole ammu enam objektiivne, olen subjektiivne, olen nendega harjunud, näen, kuidas nad arenevad, aga see, kuidas me selle lõpuks vormistasime… see metsa ilu, see õhk, see mõtlemine… miks see kanaliseerus niisuguseks, nagu see nüüd laval näha. Seda teatri proovisaalis valmis ei tee. Publikul võib tekkida palju agasid, aga las nad jäävad.

Loe edasi Marika Vaarik peab mängimist elult kingiks saadud privileegiks →

Elmo Nüganeni Läti Rahvusteatris lavastatud Tammsaare Karini ja Indreku lugu „Maa ja armastus“ („Zeme un mīlestība”) on küps meistritöö. Teatrilätlaste suus kõlas nähtu iseloomustamiseks vaid üks mõte – geniaalne.

Ja teinegi, üsna ootamatu ja üksmeelne tõdemus jäi Riiast kaasa: kirjanik Tammsaare ja Elmo Nüganeni intseneering ning lavastus räägivad Lätist, räägivad nende tänasest päevast.

Nägin selle lavastuse Linnateatri varianti viimati kaks aastat tagasi Vargamäel, raba veeres Tammsaare teatrimaratoni osana. Kui etendus lõppema hakkas hommikupoole ööd, tõusis päike. Linnud ei teinud inimeste tundepankrotist välja ja kuulutasid elu ülevust. Loodus, kogu maailm ärkas ja see ärkamine oli nii mõjus, et tegi inimeste maapealsed sekeldused naeruväärselt pisikeseks. Linnateatri Põrgulaval esietendus see universaalne lugu 2006. aastal.

Nüganeni Riia lavastus oli teatrikunsti võimaluste demonstratsioon igatahes. Midagi totaalset uut selles ei olnud. See, kuidas lavastuslikud aktsendid klassikalisele teatrilavale, kus olemas pöördlava ja tõstukid, üle oli kantud, oli aga ülimeisterlik. Täpne tundub lavastaja tegevust nimetada tõlkimiseks. Elmo Nüganen oli Riias tõlkija mitmel moel. Näiteks oli omamooodi üllatav tajuda me naaberrahva aeglasematki meelt kui meil. Oli hästi tunda ja näha, et meie näitlejad on oma mängus kirglikumad. Ometi on just lätlased need, kes meid „häätahtlikult“ kuumadeks eesti poisteks pilkavad… Ehk oli üks mulje põhjus seegi, et Läti Karin oli blond ja Tiina brünett, meil on vastupidi.

Loe edasi Lätlaste Tammsaare lavastas Elmo Nüganen* →

Jaan Tätte Vilsandil, ümbermaailma reisist on möödas napp paar kuud. Foto: Margus Mikomägi

Meri on Jaan Tätte Vilsandi saare igal kevadel uuesti merre ehitatud suvesadama ise kaldale visanud. Kolmes tükis. Jaan ei pea vaeva nägema. Nüüd on sügis.

Kui sa tahaksid siia ehitada muuli, sellise, mis pole ajutine – kas tohiksid?

Ei tohiks ei tohiks. Ja kui tohiks, siis meri viskaks selle kivimuuli ka välja. Sääl on pink. Istume.

Mis sa sest autost teinud oled?

Kaldasauna.

Mõtlesid sa seal reisi peal teatrist ka või kui palju sa teatrist üldse veel mõtled?

Noh, nii palju ma võin öelda, et kui oli võimalus lapata internetti, siis teatriasjad ma lugesin läbi. Need tundusid vahel huvitavamad ja olulisemad kui poliitilised uudised. Teater ikkagi näitab mingil moel seda, mis toimub, mis on hetkel tähtis, kuhu poole midagi liigub. Kui kuskil on mingid noored inimesed või vanad inimesed, kes istuvad koos ja mõtlevad, mida nüüd teha, siis nad ei saa mõelda ajast väga palju mööda. Ja see, mida otsustatakse teatris teha, peab mingil moel hetkeolukorda peegeldama.

Vahel oli tore vaadata, et ahhaa, nüüd tehti selline asi, peab vaatama. Aga lugedes saad ka aru, kui vähe on tegelikult neid teatritükke, mida teha. Mõnd asja tehakse ikka ja jälle. Miks neid lugusid nii vähe on? Tundub, et teatri kõige suurem defitsiit on ikkagi lugude puudus.

Kummaline asi, et me pole seitse aastat rääkinud ja sina sõitsid ümber maailma, aga me mõtleme ühtemoodi, vähemalt ühes suunas. Kas sa teatris ka käisid selle reisi ajal?

No loomulikult me ei näinud sõnalavastusteatreid. Seal, kus meie käisime, on teater ikkagi seotud laulu ja tantsuga. Meie võime seda teatriks nimetada, nemad nimetavad kuidagi teistmoodi. Sõnalavastusi lõunamaades, no kui ei ole just mingi akadeemiline suur linn, ei ole.

Kuidas sind tutvustati, kui te sealsetele külla sattusite. Näitleja, näitekirjanik, laulude laulja?

Ei, ei, ei. Me olime seal meremehed ikka.

Olen mõelnud, et miks targad lapsed ei taha saada teadlasteks ja maadeuurijateks enam, tahavad saada näitlejateks…?

Nojah, mis on see koht ühiskonnas, kus inimene saab teha seda, mis on unistuste tegu? Kui talle ei meeldi see koht, kuhu ta on sündinud, või see, kuhu ta näeb ennast teel olevat, siis ta tahab selle vastu protestida, öelda, et ma ei taha sinna minna, kuhu mind vool paratamatult kaasa viib. Ta ei taha seda, mis teda ootab.

Kõik ei ole sündinud kirjanikuks, kes suudab oma mõtted kirjandusse panna, raamatuteks muuta. Tundub, et teater on selline lihtne käegakatsutav võimalus teha midagi sellist, mis tundub õige. Või mis ei tundu vähemalt vale.

Või mis ei tundu vähemalt vale…

(Meri loksub. Kui rääkisime, siis päriselt, ja nüüd kirjutades diktofonis. Imelik oleks siin öelda, et on paus. Niisama imelik oleks öelda, et vaikus.)

Loe edasi Vilsandi luiged ei taha enam rännata →

Rein Lang.

Tallinn suudab mind ikka vihastada. Plaanin intervjuud kultuuriministriga alustada ilusa tõdemusega, et oleme viimastel aastatel ühe katuse all mõelnud koos ilmselgelt nii palju aega, et see võrdub küll mitme puuda soola koos ärasöömisega. Aga pean hoopis pika monoloogi oma lemmikteemal, kuidas mul maal elades kultuuri puudutavaid valikuid üha vähemaks jääb ja ma ka Tallinnast Vaiko Epliku viimast plaati osta ei saa. Letil laiutab Lady Gaga ja püüdlikud tüdrukud mind aidata tahtes ikka väga meelde püüavad tuletada, kes see Eplik on. Mu meelest pole suurt vahet, kas ma tulen Raplast või Pariisist, Eesti plaadipoest ma tahaksin ennekõike leida Eesti muusikat, raamatuid, kunsti…

Kultuuriminister Rein Lang, kas ei saaks jõuga maitset korrigeerida eestlastel? Ministeeriumi otsene ülesanne võiks olla Eesti asja ajamine.

No nüüd tulistasid küll otse ja haubitsast. Ütle, kus seal Solarises see plaadipood on?

Raamatupoe küljes.

Aa, Apollo müüb plaate, jah. Ta ei ole plaadipood.

Palju neid plaadipoode meil on.

Laseringis muidugi teab igaüks , kes on Eplik. See on dilemma, et kui üritad kõike müüa ehk olla koloniaalkauplus, kus müüakse kõike, alates padrunitest ja lõpetades plaatidega, siis paratamatult kaupmees ka ei suuda eristada, mis on hea.

Siis peakski siin Kultuuriministeeriumi küljes olema poed, kus müüakse Eesti kirjandust ja muusikat, valikuga, parimat.

Seda me kindlasti teha ei saa. Turumajandus on turumajandus. Siin ei ole täna teha tuhkagi.

Sul on üks miljon kakssada kaheksakümmend tuhat inimest, nagu rahvaloendajad meile ütlevad. On alla miljoni eesti keelt emakeelena kõnelevat inimest. Ja on teatud asjad, mis turumajanduslike reeglite järgi ei saa töötada ehk siis: ei ole võimalik ellu jääda nõudmise ja pakkumise vahekorra järgi. Midagi pole teha. Ja see on reeglina seotud kõige sellega, mis puudutab sõnakunsti; mingil moel ka sellega, mis puudutab eesti keeles lauldavat muusikat… Orkestrimuusika ja instrumentaal on keelebarjääri-ülene. Eestikeelne film, teatrikunst igal juhul… seal tekkivad…

…see ongi koht, kus riik peaks aitama…

…moodsas keeles on need valdkonnad seotud turutõrkega. Riik saab sekkuda ainult siis, kui on olemas turutõrge. Kõik muu, mis toimub turumajandusliku reegli järgi, peab ikkagi turumajanduslikult ka toimuma. Muidu on sotsialism valmis. Eks!? Koondame maksude kaudu raha ja pärast siis targalt jagame. Keegi pole suutnud sellist süsteemi tööle panna.

Turutõrked?!

Kui vaadata turutõrkeid kultuuriministeeriumi poole pealt, siis need on eelkõige kõik see, mis on seotud eestikeelsete tüvitekstide loomisega, nende levitamise ja säilitamisega. Kõik algab tekstide loomisest. Kui ei ole enam tekstide loojaid, kui majandusmehhanismid ei võimalda selliseid tekste luua või devalveerub see mingisuguseks sülditootmiseks, siis on kuri karjas. Jah! Selle üle tasub meil olla kõige murelikum tegelikult.

Kirjanikud on alati olnud ja enamasti on ka täna ühiskondades rahvusliku mõtte kandjad., tekstide kaudu rahva ühendajad. Meil on just selles osas (otsib esimest korda sõna)… keeruline periood. Uudisloomingut, mis justnagu läheb ühiskonnast läbi nii, et kõik kõnelevad sellest, on viimastel aastatel väga vähe. Ainult Andrus Kivirähk on ehk selline kirjanik, kelle uus raamat automaatselt jõuab hästi paljudeni.

Loe edasi Rein Lang: Võitlus keskpärasusega ongi kõige hullem võitlus →

Vabanäitleja Kristjan Sarv: “Sellest, et pätti ei ole kerge mängida, ei saada aru. Aga see on jõhker… Nüüd tuleb välja film „Puhastus“… Jah, mu mängitud pättide pätt on veel välja tulemata. See on kõige suurem deemoni roll mu elus siiamaani.”

Näitleja Kristjan Sarv ei tule mu plaaniga teha pilti NO teatri ees kaasa. Muigab ja ütleb, et pigem võiks pildistada Estonia ees.

Järgneva pika intervjuu ajend on näitlejat puudutanud lause, mille kirjutasin, arvustades suvelavastust: „Näitleja Kristjan Sarvele (etenduses mõisavalitseja) ei tohiks aga enam keegi üheplaanilist kurjategija osa pakkuda. Kui sulle ainult lurjuste osi antakse, siis – ole nii hea kui tahes, üks hetk endast enam uut välja ei pigista. Tahaks teda nüüd näha mingis muus rollis, pättide kehastamine on tal nüüd hästi selge, unepealt.“. Kuigi siin ei ole otse öeldud, et Kristjan oma järjekordset kurjategijat halvasti mängib, tegi lause lehes näitlejale haiget.

Selle peab ära ütlema, et Kristjani mängitud kurjategijate reas on kõige kuulsam Leo Solba, telesarjas „Tuulepealne maa“.

Miks just sina oled juhtunud teatris ja televisioonis ja filmides pätirollidesse?

Pätt on karakterroll. Miks nad tulevad… Esiteks välimus. Ma jäin kiilaks väga noorelt. Esimest armastajat selle välimusega mängima ei panda. Keegi ei tule selle pealegi, et kiilakas mees võiks armastajat mängida. (Venitab mõnuga) Oo-kei.

Imelik välimus, ebaeestlaslik. Peaaegu kaks meetrit pikk, kiitsakas, imelik vibalik. Selge see, et päti tüüp. Tüübi järgi valitakse. Ma arvan täna, et oleksin „Tuulepealses maas“ võinud väga hästi ära teha ka Toomas Roo, keda mängis Rasmus Kaljujärv.

See on personaalne karma. Midagi tuleb endast välja mängida, kui tulevad järjest pätid, pätid, pätid. Nad on rasked ühele inimesele teha – sisse minna kriminaalse kaabaka olemusse.

Ma ikka olen üllatunud hoopis, et see sind nii valusalt puudutab.

Sellest, et pätti ei ole kerge mängida, ei saada aru. Aga see on jõhker… Nüüd tuleb välja film „Puhastus“… Jah, mu mängitud pättide pätt on veel välja tulemata. See on kõige suurem deemoni roll mu elus siiamaani.

Ega ma väga õnnelik ei olnud, kui Raivo Trass mulle Pivarootsi suvelavastusse Jaanus Jaani osa pakkus. Mulle sellel aastal ei oldud rohkem tööd pakutud. Kõik arvasid, et ma elan Ameerikas.

Miks?

Sellepärast, et Õhtuleht tegi kevadel nupukese, et lähen Ameerikasse. Kõik said aru, et lähen kauaks. Läksin vaid kolmeks nädalaks. Aga veel praegu tuttavad küsivad üllatusega, et oo, sa oled tagasi. Mis siis teha – olen vabakutseline näitleja ja mul on tööd vaja.

Ka suvepätt on töö. Üritasin sellest võtta parima. Kasvatasin hülgevuntsi ette ja tegin igast lavaletulekust numbri. Karakteri avamise ruumi ses loos palju ei olnud.

Ma usun, et igast materjalist saab hea näitleja midagi välja võluda.

(Kui seda juttu ajame, on Kristjanil veel suvepäti mängimise etendused ees. Kui need on seljataga, kirjutab ta mulle nii: „Ma olen siin mõelnud, et ega mul ei ole kurikaelte mängimise vastu midagi – need on karakterrollid kõik ja näitlejale hea treening. See pole teema, mida arutada, et mis autoreid või rolle ma teha tahan, sest ma arvan siiralt, et hea näitleja teeb iga rolli huvitavaks – Ristikivi-tüki mõisavalitseja sain kätte alles kümnendaks etenduseks – süüdimatu krutskimees, trikster, Jaanus Jaan vajas sisse mängimist ja polnud esikaks veel valmis (ehkki visioon oli peas olemas). Roll ei joonistunud esikal veel välja, sellepärast haavusingi su artikli peale tegelikult.“)

Loe edasi Eesti teatri kuulsaim “kurjategija” Kristjan Sarv →

Helle Meri 2006.aasta kevadel. See intervjuu tuli eile õhtul meelde. Ma ei tea miks. Aga olgu ta siin, teile lugeda.

Pildid tegi Viio Aitsam.

Oleme oma jalutuskäigul kusagil Kabelineeme, Eesti presidendi poolsaare ninas, kui proua Helle Meri mulle äkitselt sina ütleb. Ma kohe ei adu ja teietan teda paar korda veel. Koperdan mööda kivisid. Helle korjab klaasikilde. Ma nopin merest tühja ja veel terve šampanjapudeli. Helle räägib mere tööst. Hundikoer Mathias tahab mürada.

Poolsaart ümbritsevas udus kostab kajakate kisa ja udusireenid huilgavad. Räägime rebasest, keda Helle hommikul juba kohtas. Räägime kaevikutest ja muudest militaarmärkidest, mida poolsaar kaheksa aastat tagasi, kui Helle ja Lennart siin ümberkorraldusi alustasid, täis oli. Tormist räägime ja merest näritud kallast kaeme. Tuulevaikust Kabelineemel peaaegu ei olegi.

Meri muudab saart uhkelt ja Helle hoiab sama uhkelt Kabelineeme tippu ja kogu poolsaarel tänaseks loodud kodu.

Paadikuuri suurte uste ees on liivavallid. Saarekese maa sees on alles veneaegne tuumavarjend. Helle ütleb, et ühekordseks kasutamiseks.

Kaunilt on kasvama läinud Prantsuse vabariigi presidendi Jacques Chiraci 2001. aastal istutatud lõhisleheline tamm. Kohe-kohe hakkab õitsema põõsas, mille nimi on kuldvihm.

***

Helle, kas te, kas sa tahaksid elada, jalad seinal, nii nagu ühe presidendiproua elu nähakse enamasti?

Ei taha, ei taha. Ma ei kujuta ette. Ma olen pruun. Märtsikuust juba olen väljas kõik päevad. Põlenud päikesest.

Mis see ikkagi on, mis ajab hommikuti välja muru niitma, trimmerdama, rohima, lõikama, pudelikilde ja mere kantud pudeleid kokku korjama?

Ei oska teisiti. Ma pean kogu aeg midagi tegema.

Näitleja töö, hea näitleja oma, on loominguline…

…pühendunud…

…ja kui näitleja enam teatrit ei tee, siis ta raamatupidajaks üldjuhul ju ka ei hakka?

Rehkendusega ma ei saa hakkama, ei elus, ei koolis.

Loe edasi Keegi ei saa Ameerika presidendiks, kui ta pole Ameerikas sündinud →