Viis aatat tagasi tehtud intervjuu on täna tähenduslikum kui siis. Uku Uusberg on viie aastaga teinud erinevates Eesti teatrites viisteist lavastust.  Nii nagu see intervjuugi juhtuvad Uku maailmas asjad pargipinkidel. Nii tema esimese lavastuses “Loomaaialugu” kui viimases “Paplid tuules” on üks tähtis tegelane pink pargis.

Mul on üks kindlasti üle kümne aasta tagune mälupilt, mille räägin äsja teatrikooli lõpetanud Uku Uusbergile.

Kõik sünnib Raplas. Miskipärast tundub, et väljas sajab vihma. Kultuurimajas on amatöörteatrite festival nimega „Mitteteater“. Ja siis mingil etenduse vaheajal teeb keegi, ilmselt oli see sinu isa Valter, mind tuttavaks väikese poisiga, kes mulle käe pihku pistab usaldavalt ja ütleb, et temast saab kord näitleja.

Mäletan, et mu mõttest käis läbi, et ei tohi ühe väikemehe unistust lõhkuda. Ei mäleta, mida ma sulle ütlesin selle peale, aga tean, et mõtlesin siis: see aeg on nii kaugel veel, et jõuad kümme korda ümber mõelda. Täna on mul hea meel, et sa ümber pole mõelnud nende aastate jooksul.

Uku, on sul meeles, miks sa tahtsid näitlejaks saada just?

Ma ei tea, kust see unistus tuli. Mõtlen – see on sellest, et olen keskmine poeg.

Loe edasi Uku Uusberg – noor lavastaja ja näitleja – tavatult täiskavanu →

Lavastaja Roman Baskin lavastab suvel Shakepeare´ „Hamleti“ Üllariga peaosas. Ta ütleb: „Hamleti ja Saaremäega on nii, et ma olin tema lavakasse sisseastumise ajal saalis, kui Koma (Kalju Komissarov MM) küsis, mida tahate elus mängida ja tema, poiss Kohtla -Järvelt, vastas kõhklemata: ainult Hamletit!

Arvan, et Üllar on üks väheseid näitlejaid Eesti teatris, kel on see nn sotsiaalne närv olemas. See ongi esimene põhjus. Teiseks on tal viimane aeg seda teha. Sellise kaliibriga näitleja võiks ikka selle rollide-rolli ära teha.“

Üllar Saaremäe on Rakvere teatris töötanud 17 aastat. Nüüd öösel ta küsib: Kas Muusikaakadeemia lavakunstikool koolitab näitlejaid Tallinnale või Eestile?

Plaanisin kirjutada oma kolmest päevast Rakveres. Sellest, kuidas teater ja teatrikohvik on erinevate Eesti teatriinimeste kohtumispaik ka. Kuidas seal on maitsev söök. Kuidas teater väikelinnas on kultuuri kohalolemise kants. Kuidas see tähtis on. Ja siis rääkisin teatri kunstilise juhi Üllar Saaremäega ja tuli valida, mille juurde jääda. Üllari juttundus me linnastuvas vabariigis ülitähtis jutt just nüüd.

Me jutt on räägitud reede öösel, pisut enne keskööd. Väikeses majas peetakse veel Tennessee Williamsi näidendi “Suvi ja suits” esietenduse pidu.

Teatrikohvikus laulavad Rakvere inimestele Kadri Voorand ja vokaalansambel Estonian Voices. Üllar tuleb “Meresõitja” väljasõiduetenduselt, sel õhtul mängiti Rae kultuurikeskuses.

Kui palju sa kaasa mängid koduteatris?

Sõltuvalt kuust. Mingi 6-10. Karmimatel kuudel 14‒15 etendust kuus. Üle päeva.

Paratamatus või sa oled nii ise tahtnud?

Kunagi, kui ma tulin siia, siis kultuuriminister Jaak Allik ütles, et mine, võta see teater! Ütles kõigepealt, et talle on kamikadzed alati meeldinud ja siis andis kaasa sellise soovituse: „Võta teater, aga võta see kui näitleja.“ Vastukarva sellele ütles õpetaja Kalju Komissarov, et võta, aga esimesel aastal ära tee midagi, vaata, kuidas masin tööle hakkab. Aga ole sada protsenti kohal kõige juures, mis toimub. Saad pildi selgeks.

Läks nii, et ma tõesti pool aastat ei teinud midagi. Siis tegin ühe lavastuse ja mängisin ka ühe rolli. Hooajad on olnud erinevad. Üks-kaks rolli aastas olen teinud. Praegu on nii, et lavastust “Oskar ja Roosamamma” mängime juba seitsmendat aastat. “Majahoidja”, Undi viimane, seda mängime küll harva, aga ta on juba 12 aastat repertuaaris.

Olen ühtpidi õnnelik, et nii on läinud. Teistpidi ei ole ka. Sest vaata, peanäitejuhina täna õhtul noore lavastaja esimesel esietendusel oleks võinud ju kohal olla. Mitte mujal ise mängida. Vahel ajan kandu vastu ka. Erandlik on see küll kogu Eesti teatripildis.

Loe edasi Üllar Saaremäe: „Aga kuniks püssirohtu jätkub – tuld! →

Mait Joorits läinud suvel Pivarootsis. Noormees mängis seal Raivo Trassi suvelavastuses Kaalu (lapsepõlveaegne hüüdnimi) Ristikivi, kellest sai hilisem suur kirjanik Karl Ristikivi. Ma siis kirjutasin: „Näitleja Mait Joorits, kes tahabki, virts varvaste vahel lirtsumas, kirjanikuks saada. Tahab päriselt, mitte ei mängi seda, et tahab.“. Foto: erakogu

Rakvere teatris esietendus näitleja Mait Jooritsa (27) esimene lavastus professionaalses teatris. Tema esimene valik oli klassikuks saanud näitekirjanik Tennessee Williamsi (26. märts 1911 – 25. veebruar 1983) 1948. aastal kirjutatud näidend „Suvi ja Suits”.

See intervjuu on tehtud Rakvere teatri kohvikus neli tundi enne esietendust 1. märtsil 2013. aastal.

Mait, kas sa enne Guatemaalasse sõitmist juba teadsid, mida lavastad, ja tegid isegi proove juba?

Jah. Meil oli trupiga eelmise aasta detsembris viis lugemisproovi ja siis ma sõitsin Guatemaalasse, kohe järgmisel päeval.

Oli nii plaanitud, et selline mitte mõtterännak, vaid päris reis jääb lavastusperioodi sisse?

Muidugi. Ma plaanin oma elu umbes aasta otsa päevapealt ette. Ja ma siis tean, et tuleb see periood, siis see. Muidugi oli Guatemaala reis puhkus, aga ma ei ole päevagi endale planeerinud sellist aega, kus ma midagi ei tee, et logelen niisama. Ja ega sellist aega ei paista tulevat ka enne selle aasta septembrit.

Loe edasi Mait Joorits: Lavastaja peab olema kannatlik nagu hüppevalmis kass →

Klaudial on iga päev sünnipäev – noorte unistamine on Kultuuriakadeemia tudengite käes lavastuseks saanud. Foto: Ugala teater

See lugu ilmus esmalt ajalehes Maaleht.

Üle pika aja oli Ugala teatris olles märgata lootusrikkust.

Repertuaariteatri Ugala ühiskonnakriitilise lavastuse „Ladu“ lõpus laulab noor Tõnu Tepandi otse kui mälestusena nõuka-ajast, teatades: “Elu on liiga lühike ja liiga kõrgelt üle pea…” Lugu ise on pärit Jaan Toominga ja Virve Aruoja filmist “Lõppematu päev”, mis tehti Eesti Telefilmis 1971. aastal. Sõnad, kus ka küsimus “milline mees ma olen?”, kirjutas Paul-Eerik Rummo.

Ses Ugala teatri loo esimeses lauses on sees niipalju informatsiooni, et sellest saaks omakorda pika loo. Aga ma sellest ei kirjuta. Hoopis tahan öelda, kuidas see Tepandi laul mind teise Tepandi laulu juurde juhatas ja see mu meelest tänast Viljandi teatri olekut hämmastava täpsusega iseloomustab: „Maa meie Ema!/Ilm meie Isa!/Meie oleme teie lapsed!/Kuduge meile valgusest rüü!//“. Laulu pealkiri on “Taevatelgede laul”. Indiaanlased olla nii mõelnud ja selle alles laulnud tänasekski.

Ehk peaks siingi seletama, miks ma Ugala teatri tänast aega valgusest rüü kudumise ajaks mõtlen. Parema meelega ma ei sõnastaks. Vaatasin Ugalas kolmel päeval nelja etendust ja ühtegi ei jätaks nüüd näinuna vaatamata. Veel rõõmsam olen lavataguste kohtumiste ja kuulamiste üle.

Loe edasi Kuduge neile valgusest rüü… →

Fotod: Urmas Volmer

Viljandi Kultuuriakadeemia direktori, folkloristikadoktor Anzori Barkalaja (1968) kirjutatud luuletusi laulavad paljud tänased noored lauljad. Sellest me siin temaga otse ei räägi. Seda, mis mehel luulekeeles öelda on, võite näiteks kuulata Liisi Koiksoni viimaselt plaadilt „Vaikne esmaspäev“ või UMA ja Iris Oja plaadilt “Peidus pool”.

Anzori, oled viimastel aastatel vähem avalikult, ajakirjanduses, rääkinud omi mõtteid?

Nojah. Eks sellel on oma põhjus ka.

Mis põhjus see on?

Sellest ei ole tolku. Paremal juhul vihastad mingid tüübid välja ja tõmbad häda kaela inimestele, kes sinust sõltuvad. Võib-olla see on vanusest ka tingitud, olen õppinud oma energiat säästlikumalt kulutama. Enamasti ma tahaks kirjutada siis, kui mul midagi öelda on ja kui sellest, jah, mingit tolku oleks. Hakkasin hõredamalt esinema, kui märkasin, et öeldust pole kasu.

Kuidas sa saad, sul on mõtteid…

…mul ongi…

…mõtted on jagamiseks, head mõtted.

Ma suunan oma mõtted tegevusse, suunan nad sellistesse asjadesse, mis ehk päriselt seal pinnavahus ei kobruta ja on pigem püsivama väärtusega.

Näiteks?

Kultuuriakadeemia erinevate suundade arendamine. Rahvusliku käsitöö osakond on viimase kümne aastaga teinud kohe mitu arenguhüpet.

Näiteks ka visuaalse emakeele kontseptsiooni kasutuselevõtt. Pärimuse tagasitoomine üldisesse kasutusse selle kaudu, mida me silmaga näeme. Vanade tehnoloogiate säilitamine, vähe sellest ‒ ka uute tehnoloogiatega sidumine. Need on sellised asjad, mis lähevad inimestele palju rohkem korda kui üks või kaks ajaleheartiklit, mis on ülehomme juba unustatud.

Kui lehes ei ole arukaid kultuurilugusid, jääb sinna alles igavesti see, mis kultuuri kahjustab. Sõdimine raha pärast ja kultuuriinimeste omavahelised kismad. Mitte see, et kultuuriakadeemias edendatakse me visuaalset emakeelt. Muide, mida see tähendab… ma ei tea, ei ole seda me lehtede esikülgedelt lugenud?

Meil on ka avalike suhete talitus ja eks nemad ka teavitavad ajakirjanikke sellest, mida siin majas tehakse. Lõpliku valiku, mis satub ajalehtedesse, teevad aga ju lehtede toimetajad. Kuna me ei paku piisavalt põneval moel verd, higi ja pisaraid, see enamasti ei jõuagi sinna.

Meie info liigub praegu Näoraamatu kaudu, liigub inimeselt inimesele, suulise pärimuse teel. Vanad traditsioonilised infoedastusviisid, kirjad ja lood… on osutunud vähemalt minu akadeemias olemise jooksul…

Loe edasi Anzori Barkalaja ja esivanemate eluterve pärandus →

Siim Kallas.

Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas teatrist, kirjandusest, rahast ja kultuurist.

Siim Kallas, te ei pidanud väga heaks mõtteks ajaloo tõlgendamise teatristipendiumi andmist NO99 teatri lavastusele “Reformierakonna juhatuse koosolek”. Ütlesite, et olete seda lugenud ja jäi meelde ka see, et teie väitel seal kindlasti nii ei ropendata, nagu see NO tekstis kirjas on.

See ei olnud minu jaoks, jah, just väga hea mõte. Miks? Vaadake, kui minna raamatukauplustesse, siis seal on ühtedel riiulitel ajalugu ja teistel päevapoliitika ehk siis inglise keeles history ja current affairs (päevakajalised teemad, päevateemad ‒ MM). Neis viimastes on massiliselt raamatuid Putinist, Obamast jne.

Mul on siin oma raamaturiiulis, kus kõrval ma istun praegu, neid ka palju. On kunagi ostetud ja, kui neile praegu sisse vaatan, ei leia sealt ajaloolist väärtust. Neid pole mõtet lugedagi, sest mingisugune pikem ajaline distants peab olema. Ses mõttes, ma arvan, see NO tekst ka ei ole veel ajalugu. Ta minu jaoks ei vasta ajaloo kriteeriumile veel, ükskõik kui teravad ja huvitavad ja kui õiged need päevakajalised asjad on. Kui on võimalus valida, siis võtan history ehk ajaloo poole.

Loe edasi Rahas on poeesiat, ütleb Siim Kallas →