Jüriga. Foto: Madis Reimund

Alljärgnev intervjuu ilmus esmakordselt kümme aastat tagasi Maalehes. 29. mail oleks filmimees Jüri Sillart saanud 70 aastaseks. Et meelest ei läheks.

Jüri, sa õpetad Pedagoogikaülikoolis filmitudengeid, aga millega sa peale õpetamise tegeled?

Teen dokki Kaljo Kiisast. Olen temaga kuus aastat kõrvuti töötanud, oleme koos neli filmi teinud. Mul oli koos temaga hea töötada. Kiisk on minu meelest Eestis kõige rohkem filme teinud.

Kas ka Kaljo Kiisk tahab veel mängufilmi teha?

Muidugi tahab. Kes „filmist vaevatuist“ ei tahaks? Anna ainult väikseimgi võimalus. See on nagu tsirkusehobusel – kui muusika hakkab mängima, siis jalad hakkavad käima.

Minu jalad kepslevad juba kümme aastat, kuid siiani pean leppima marginaalsete dokkidega. Filmiks peab õnne olema.

Dokkide rida on filmiinimestest – Peeter Toomingast, Leida Laiusest, Grigori Kromanovist…Laias laastus on need kõik portreed, aga siiski suhteliselt erinevad. Eri inimesed ja situatsioonid.

Loe edasi Jüri Sillart: Hea film on kui õhkõrn orhidee või maavillane parmupill →

Selle vankiu restaureeris Metsalude pere esivanemate kunagist piimavankrist Maili isa Jaan. Foto Eralogu

Näitleja haridusega, pärimusmuusikat õppiv Maili Metssalu räägib endast ja sündivast rändteatrist „Vaba Vanker“.

Alustan pisut kaugemalt: lõpetasid Viljandis kultuuriakadeemia ja mul nagu ilmselt paljudel oli ettekujutus, et sinust saab Von Krahli teatri näitleja. Miks nii ei läinud ja kuidas läks?

Vastan siis samalt kauguselt, et sisseastumisel Viljandi kooli olid teatrikatsed päeva võrra varem kui pärimusmuusika omad ja viimases küsitlusvoorus küsis Komissarov mu käest, kas nüüd veel muusikasse ka proovin ja et kui sisse saan, kas siis lähen sinna või tulen ikka neile. Vastasin, et tulen ikka teile, endal süda sees värisemas, et mis sellest elust nüüd siis saab.

Aga sai väga õigesti. Teatrikooli kogemus on hindamatu ja Viljandi kooli oma niisamuti. Olen väga õnnelik, et just nende inimestega seal väikeses linnas kokku sain, mitte munakivide vahel kõrgel Tallinna kohal.

Viljandi akadeemia paneb ise tegutsema ja otsima. Leidma sisimas seda õiget. Kombinatsioonis Krahli julguse ja otsekohesusega on see parim variant. Aga puhtalt Krahli veregrupp ma ei ole, see on algusest saati selge, kuigi läks hästi, et seda verd minusse süstiti.

Mu kunstiline mõtlemine ning visioon on sedavõrd sirgeselgsemad. Mul on üldsiselt nii, et olen terve oma elu järginud oma südant, et millise sihi poole see mind viib. Selsamal põhjusel õpingi nüüd EMTAS pärimusmuusika erialal vana laulu ja viiulit. Täiendan oma teatraalset poolt, et vormida endast tervik.

Loe edasi Uus teater, märkamaks aeglaste asjade võlu →

Lavastaja Adrian Giurgea otsustas 10 aastat tagasi New Yorkis elades ja töötades, ta oli siis 48 aastastane, et võtab vastu sõbra pakkumise osaleda näitlejana Moskvas lavastuses „Kuningas Lear“. Keelt ta ei osanud ja näitlejaks ennast ei pidanud.

Lavastaja Adrian Giurgea (59) tulid Moskvast, peaaegu esietenduselt ja lendas New-Yorki. Vahepeatus Tallinnas oli seotud teatritegemise plaanidega Eestis. Eesmärgiks kohtuda produtsent Märt Meosega.

Mida sa Moskvas tegid?

Ma lavastasin kaasaegse Ameerika näitemängu, mille kirjutas noor ameerika näitekirjanik Annie Baker (32). Ta on oma maa näitekirjanikest praegu üks parimaid. Näidendi originaalpealkiri on „Circle Mirror Transformation“, vene keeles siis “Зеркальное превращение по кругу“.

Moskvas esietendus näidend nime all «Начнем все сначала» („Alustame kõike algusest“). Lavastus esietendus tõesti just äsja, 11. aprillil (me ajame juttu 18. aprillil Tallinnas Vene teatris ‒ MM) Moskva kunstiteatris.

Millest see näitemäng räägib?

Mitte millestki.

Loe edasi Saage tuttavaks: Adrian Giurgea teeb teatrit, sest keeldub olemast üksi →

Teatrikülgede küsimustele vastab harrastusteatri lavastaja ja tõlkija Tiit Alte.
 

Miks inimesed tegelevad harrastusteatriga?

Siin on palju põhjusi ja… nüüd jõuame alguse juurde tagasi. Esimene on aegade side. Eestis on juba ligi sada viiskümmend aastat harrastusteatrit tehtud ja see on auväärne traditsioon. Omavaheline suhtlemine ja kooskäimisrõõm kuuluvad ka muidugi asja juurde. Aga mitte ainult. Kindlasti on inimesed, kes harrastusteatritesse satuvad, need, kes ei lepi väljakujunenud olukordadega, kelle südamel on asju, mis tuleb teistele välja öelda, kellele kõik ei ole ükskõik. Kõigeks selleks annab teater oma võimalused.

Ja mis peamine ‒ muidugi armastavad kõik teatrit. Harrastusteater on Eesti professionaalse teatri alustugi. Kui me kujutame endale ette püramiidi, siis harrastusteater on selle püramiidi alus. Sellelt aluselt kasvavad välja nii teatrivaatajad kui -tegijad. Ilma aluseta läheb iga püramiid uppi.

Loe edasi Ilma aluseta läheb püramiid uppi →

Viis aatat tagasi tehtud intervjuu on täna tähenduslikum kui siis. Uku Uusberg on viie aastaga teinud erinevates Eesti teatrites viisteist lavastust.  Nii nagu see intervjuugi juhtuvad Uku maailmas asjad pargipinkidel. Nii tema esimese lavastuses “Loomaaialugu” kui viimases “Paplid tuules” on üks tähtis tegelane pink pargis.

Mul on üks kindlasti üle kümne aasta tagune mälupilt, mille räägin äsja teatrikooli lõpetanud Uku Uusbergile.

Kõik sünnib Raplas. Miskipärast tundub, et väljas sajab vihma. Kultuurimajas on amatöörteatrite festival nimega „Mitteteater“. Ja siis mingil etenduse vaheajal teeb keegi, ilmselt oli see sinu isa Valter, mind tuttavaks väikese poisiga, kes mulle käe pihku pistab usaldavalt ja ütleb, et temast saab kord näitleja.

Mäletan, et mu mõttest käis läbi, et ei tohi ühe väikemehe unistust lõhkuda. Ei mäleta, mida ma sulle ütlesin selle peale, aga tean, et mõtlesin siis: see aeg on nii kaugel veel, et jõuad kümme korda ümber mõelda. Täna on mul hea meel, et sa ümber pole mõelnud nende aastate jooksul.

Uku, on sul meeles, miks sa tahtsid näitlejaks saada just?

Ma ei tea, kust see unistus tuli. Mõtlen – see on sellest, et olen keskmine poeg.

Loe edasi Uku Uusberg – noor lavastaja ja näitleja – tavatult täiskavanu →

Lavastaja Roman Baskin lavastab suvel Shakepeare´ „Hamleti“ Üllariga peaosas. Ta ütleb: „Hamleti ja Saaremäega on nii, et ma olin tema lavakasse sisseastumise ajal saalis, kui Koma (Kalju Komissarov MM) küsis, mida tahate elus mängida ja tema, poiss Kohtla -Järvelt, vastas kõhklemata: ainult Hamletit!

Arvan, et Üllar on üks väheseid näitlejaid Eesti teatris, kel on see nn sotsiaalne närv olemas. See ongi esimene põhjus. Teiseks on tal viimane aeg seda teha. Sellise kaliibriga näitleja võiks ikka selle rollide-rolli ära teha.“

Üllar Saaremäe on Rakvere teatris töötanud 17 aastat. Nüüd öösel ta küsib: Kas Muusikaakadeemia lavakunstikool koolitab näitlejaid Tallinnale või Eestile?

Plaanisin kirjutada oma kolmest päevast Rakveres. Sellest, kuidas teater ja teatrikohvik on erinevate Eesti teatriinimeste kohtumispaik ka. Kuidas seal on maitsev söök. Kuidas teater väikelinnas on kultuuri kohalolemise kants. Kuidas see tähtis on. Ja siis rääkisin teatri kunstilise juhi Üllar Saaremäega ja tuli valida, mille juurde jääda. Üllari juttundus me linnastuvas vabariigis ülitähtis jutt just nüüd.

Me jutt on räägitud reede öösel, pisut enne keskööd. Väikeses majas peetakse veel Tennessee Williamsi näidendi “Suvi ja suits” esietenduse pidu.

Teatrikohvikus laulavad Rakvere inimestele Kadri Voorand ja vokaalansambel Estonian Voices. Üllar tuleb “Meresõitja” väljasõiduetenduselt, sel õhtul mängiti Rae kultuurikeskuses.

Kui palju sa kaasa mängid koduteatris?

Sõltuvalt kuust. Mingi 6-10. Karmimatel kuudel 14‒15 etendust kuus. Üle päeva.

Paratamatus või sa oled nii ise tahtnud?

Kunagi, kui ma tulin siia, siis kultuuriminister Jaak Allik ütles, et mine, võta see teater! Ütles kõigepealt, et talle on kamikadzed alati meeldinud ja siis andis kaasa sellise soovituse: „Võta teater, aga võta see kui näitleja.“ Vastukarva sellele ütles õpetaja Kalju Komissarov, et võta, aga esimesel aastal ära tee midagi, vaata, kuidas masin tööle hakkab. Aga ole sada protsenti kohal kõige juures, mis toimub. Saad pildi selgeks.

Läks nii, et ma tõesti pool aastat ei teinud midagi. Siis tegin ühe lavastuse ja mängisin ka ühe rolli. Hooajad on olnud erinevad. Üks-kaks rolli aastas olen teinud. Praegu on nii, et lavastust “Oskar ja Roosamamma” mängime juba seitsmendat aastat. “Majahoidja”, Undi viimane, seda mängime küll harva, aga ta on juba 12 aastat repertuaaris.

Olen ühtpidi õnnelik, et nii on läinud. Teistpidi ei ole ka. Sest vaata, peanäitejuhina täna õhtul noore lavastaja esimesel esietendusel oleks võinud ju kohal olla. Mitte mujal ise mängida. Vahel ajan kandu vastu ka. Erandlik on see küll kogu Eesti teatripildis.

Loe edasi Üllar Saaremäe: „Aga kuniks püssirohtu jätkub – tuld! →