Pildistas Sven Arber, terviktekst pisut toimetatumalt Maalehe digis, lühem lehe paberväljaandes.

Küsisin kord, kui Jaak Allik viimast tuuri riigikogu liige oli ja seal taas miskeid selliseid asju tehti, mis vähegi kauem elu näinud inimesele pidid totrad tunduma, kas tema käest nõu ei taheta. Jaak vastas talle mitteomaselt: „Ei.” Tasandasin küsimust: kas isegi viisakusest ei tulda küsima. Vastuseks oli sama napp eitus. Nüüd, kui Jaak Allik just 70 sai ja raamatu „„Kihnu Jõnnist” „Savisaareni”” avaldas ‒ raamatu, kus teljeks ta poole sajandi jooksul kirjutatud teatriarvustused ja lihaks luudel poliitika ‒ Brežnevist Kaljulaidini, räägime maailmavaatest. Selle kujunemisest ja kestmisest.

Kas teie põlvkond tõesti uskus, et ainult kommunistlikus parteis olles on võimalik midagi paremaks muuta? Loe edasi Jaak Allik – : Eesti peaminister on koosoleku juhataja, mitte peremees →

Tuul puhub osa me juttudest kohe 85-aastaseks saava looduse- ja kinomehe Rein Maraniga Penijõe parkimisplatsi pinkide kandist Matsalu luhtadele. Rein Maran räägib, mina kuulan. Tuul puhub.

Rein Marani operaatoriõpingud Moskva kinoinstituudi kaugõppes kestsid kuus aastat. Operaatoriõpinguil oli üheks aineks põhjalik kunstiõpe. „Et midagi mõista, on tarvis seda tunda. Kerge on anda hinnanguid süvenemata, aga inimesele on antud elada kuradima lühike aeg. Vaht, mis me ümber, ei maksa mitte midagi.” Loe edasi Rein Maran: mida aeglasemalt kulged, seda avaram ilm →

Ervin Õunapuu mõtteid:

Pildistas Sven Arbet. Lugu ilmus Maalehes.

Kõik filosoofiad on huvitavad, aga milline neist on õige? Mina arvan, et parim filosoofia ehk mõttekunst on selline, mis ei kutsu üles inimesi tapma. Meil on levinud mõtteviis, et usk ei tapa inimesi, inimesed tapavad. Tegelikult on just nii, et religioosne usk, õpetus uskmatute karistamisest ehk Jumal ise (!) on tapmiste taga.

Kiriklased usuvad, et „alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures“. Minu meelest just sellest veast kõik algabki – alguses peab olema ikka mõte, idee, ja siis alles tuleb sõna.

Mõtlen, et miks on erinevad tõed – tavatõde ja absoluutne tõde ehk tõde ja kristlik tõde. Eetika ja kristlik eetika, usk ja ebausk. Tehakse ränka vahet. Loe edasi Pühamast pühamat Ervin Õunapuud kannab maailmavalu →

Maailma jaoks on Priit Pärn elav klassik. Aga Eesti kunstiakadeemiasse professoriks, enda loodud animafilmikateedrit juhtima ta äkki enam ei kõlba...

Praegu veel (31. augustini 2016) Eesti Kunstiakadeemia professor Priit Pärn määrab meie kohtumise teise kõrgkooli, Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi (BFM) majja. Seal tegutsebki ka kunstiakadeemia animatsiooni osakond, kus nad koos abikaasa Olga ja oma üliõpilastega animafilmide tegemist õpetavad ja õpivad.

Priit ja Olga Pärn lähevad pärast me jutuajamist kohtuma Akira Kurosava operaatoriga. Enne lahkuminekut märkan küsida, milline oleks kunstiakadeemias praegu toimuva, temaga seotud bürokraatliku, demokraatliku või mis iganes kunstikauge jama positiivne lõpplahendus. Üsna ootamatult ütleb Priit Pärn: „Ma arvan, et kui sellel lool ei ole positiivset lahendust, siis see on meile positiivne lahendus. Siis hakkame tegema midagi muud. Iga lõpp on millegi algus.” Loe edasi Priit Pärn õpetab harjutusi iseseisvaks eluks →

3. juunil võttis lavastaja Aleksei Pesegov Volskis vastu XIV Venemaa väikelinnade teatrifestivali peapreemia lavastuse „Hällilaul Sofiale” eest. Kahe päev pärast tegi ta Eestis esimese proovi Tapa jaamas esietenduva näidendiga „Aleksei Karenin”.

Volsk on linn Volga jõe kaldal. Lavastaja Pesegov elab ja töötab Minussinskis, see on ennast asutanud Jenissei jõe kallastele. Allolev jutt on aga räägitud Novosibirskis, kust voolab läbi Obi jõgi.

Üks mõtteseos, mis tekib teatri ja jõgedega ‒ nii üks kui teine peaks alati uus olema.

Mulle ei anna rahu see, et lavastaja Aleksei Pesegov on juba Eestis ja mina võiksin selle intervjuu ka siin teha. Ometi tundub tähtis, et siberlasega just Siberis rääkisin. Siinsed jutud tulevad jutuks siin, kui tulevad.

Aleksei Aleksejevitš, me kohtume teist korda elus ja jälle on nii, et teie olete just televisioonile intervjuud andmas. Mida vene ajakirjanikud teilt küsivad?

Loe edasi Lavastaja Aleksei Pesegov: Ma ei otsi mugavust, aga väldin ebameeldivat →

Toomas Suuman, grimmi- ja rekvisiidikohvrite otsas, ootamas järjekordset sõitu etendusele. Toomas on rändnäitleja mitmes mõttes, Eestis pole ilmselt kultuurimaja, kus ta poleks mänginud. Oma sünnipäeval esitleb mees Rakvere teatri kohvikus raamatut „7 näidendit”.

Pildistas Sven Arbet

Rakvere teatris 36 aastat hingekirjas olnud, vist kõiki teatriga seotud tegemisi teinud, lavastanud, näidendeid ja dramatiseeringuid kirjutanud, näidelnud ja kirjandusala juhataja olnud Toomas Suuman saab 9. mail kuuekümne-aastaseks.

Loe edasi Toomas Suuman – Rändnäitleja →