Laulja jutu võiks kokku võtta ka küsimusega, kui vabad me tegelikult täna oleme.

Tõnis Mägi klaveritoas kapil on noore Aarne Üksküla pisike joonistus noorest Mikk Mikiverist – Aarne kingitus. Ta ei sõnasta seda kordagi ja mina ka ei torgi, aga mul on tunne, et need mehed kuulavad ja kuulevad seal me räägitut kõrvalt.

Sa esined üsna palju ja räägid oma laulude vahele lugusid. Nüüd on need lood muutunud valusaks ühiskonnakriitikaks. Räägid laval oma tunnetest, oled aus. Kuulajad ütlevad koguni, et oled fanaatilisem ja oled astunud EKREsse.

EKREs ma ei ole, ma ei kuulu sinna. Fanaatilisem …? Kui armastad oma isamaad kogu hingest, siis ju ei kannata seda välja, mis praegu on juhtunud.

Mis on juhtunud?

Filosoof Herbert Marcuse (1898–1979), kes on neomarksist, uue vasakpoolsuse ideoloog, kirjutas oma 1965. aastal ilmunud essees „Repressiivtolerants”, kuidas kõik normaalne tuleb kuulutada ebanormaalseks ja kuidas tuleb ühiskonda lagundada. (Mägi tsiteerib oma nutitelefonis olevat teksti) „Kõikide piinatud vähemuste, anarhistide, immigrantide, seksuaalvähemuste taotlusi tuleb teatud piirideni soodustada. Kuni varasem ühiskonnamudel on muutunud ebakindlaks, et sellele suurem hoop anda. Enamuse jõu vähendamiseks tuleb vähendada põlisrahva rolli…” Mu meelest on siin väljaöeldu täpselt see, mis praegu maailmas ja Eestis toimub. Mulle näib, et see on võetud tegutsemise aluseks Euroopa Liidus. Vähendada rahvuslikku rolli… ja luua uus maailm. Erinevalt kommunismi isast Marxist ei pidanud Marcuse revolutsiooniliseks klassiks mitte proletariaati, vaid igasuguseid vähemusi. Me ju teame, mida revolutsioonid endaga kaasa on toonud – verd ja hävingut. Ja kui ma sellele vastu seistes olen fanaatik, siis olen seda rõõmuga. Loe edasi Tõnis Mägi: Mis maa me jätame oma järeltulijatele?! →

Näitlejate kohta käib ütlus, et nad eelistavad olla rambivalguses. Näitlejate laps ja lavastaja Kaarel Irdi lapselaps Priidu Adlas tunneb rambivalgust peensusteni. Ta on Eesti üks hinnatuimaid valguskunstnikke.

Priidu ema oli Kais Adlas, Vanemuise näitleja, isa on Raivo Adlas, sama teatri näitleja. Ei oleks vist midagi loomulikumat kui see, et pojast oleks saanud näitleja.

Kuidas sa lavavalguse juurde jõudsid? Kas rambivalgusse ei tõmmanud?

Ma ei ole valgustaja sellepärast, et ei saanud Panso kooli sisse. Ma ei proovinud ega mõelnud sellest. See oli mu valik – jõuda teatrisse lava taha. Arvan, et mind viidi sinna kolmeaastaselt. Pandi istuma Vanemuise suure maja paremasse portaali, kus ma kellelegi ette ei jäänud, – pildivahetustele ja sisseminekutele. Tol ajal olid mastaapsed lavakujundused ja suured pildivahetused, ega ei oleks saanudki seal jalus tuterdada.

Ma ei läinud teatri peale rändama, sest mul oli huvitav. Tükid, kus vanemad mängisid, olid peas. Loe edasi Valguskujundaja Priidu Adlas maalib valgusega →

Kui Narvas Vaba Lava valmis saab, mõtleb Ameerikas elav vene lavastaja Juri Urnov avada seal Eesti, Ameerika ja Vene kultuurikoostöö keskuse. Hakatuseks kutsus ta Eestisse maailmakuulsa teatrisaadiku Philip Aroult’.

Kui Juri Urnovit läinud suvel esimest korda kohtasin, kui koos teatris ja isegi põhjaranniku külmas meres ujumas käisime, ei teadnud ma veel, et ta on mees, keda teatriilma suurkuju Philip Arnoult nimetab oma vene kasupojaks. Nüüd tean, et Juri Urnovit ja Philip Arnoult’d ühendab pikk koostöö.

Tallinna Vaba Lava koridoris pakub Juri, et võib mind tõlkida, kui soovin teatrisaadikuga intervjuud teha. Ma ei soovi. Lasen suure tetrimehe pilgul ennast paitada ja hoopis Juriga räägin.

Miks sind see Narva nõnda paelub?

Ma usaldan oma keha ja sisetunnet. Alati, kui Narva satun, või sellest linnast mõtlen, tabab mind omamoodi eufooria. Kõrgendatud meelelolu.

Tavaliselt valdab mind selline tunne, kui teen lavastust, eriti kui alustan. Just samasugune tunne on mul seotud Narvaga.

Palun kirjelda? Loe edasi Ameerikas elav venelane teab, mis päästaks Narva →

Täna esietendub Lõhavere linnamäel suur vabaõhulavastus „Lembitu”. Kolmekõne katkendid lavastaja ja dramaturgiga on võetud viis päeva varem räägitud varahommikusest jutuajamisest.

Lavastaja Peep Maasik Lõhavere linnamäel lavastuse ühes viimastest proovidest. PIldistas: Kevin Kohjus

Näidendi autor Urmas Lennuk, ühes esimestest proovidest.

Kõigil meil kolmel on oma mured. Lavastaja Peep  Maasik (25) on kõige rõõmsam. Ütleb, et läks esimesse proovi peaaegu kombainiroolist tõustes.

Lembitu näitemängu autot Urmas Lennuk katsub aegajalt südant ja teeb kibedat nägu – ta on oma kodus Rakveres ette võtnud ise põrandad ära vahetada ja on saanud hiljuti põrandalihvijaga tou rinnakorvi.

Minule ei anna rahu, et olen mutrike teatriturunduse masinas. (Esmaspäeva hommikul, kui mul meel koos, kuidas seda lugu kirjutan, tuleb teade, et „Lembitu” kõik etendused on enam vähem välja müüdud. Ohkan kergendatult.) Loe edasi Lembitu – piiratud vabadus →

Räägime Hendrik Relvega ta metsaveerekodus identiteedist, maailmarännakutest ja Eesti metsast.

Mongooliast naasnud Hendrik Relve jääb pikalt mõtlema, kui temalt küsin, kas ta tahab maailma parandada. Siis vastab, et ega vist ei taha. Seletab ka: „Mul on nii palju tegemist, et iseennast parandada.”

Kunagi olla Relvet häirinud see, et ta ei osanud ennast kuhugi kasti panna, vastata küsijatele, kuhu ta kuulub. Nüüd ei ole see talle enam tähtis. „Määratlemine on teiste asi, nagunii panevad mind kunagi kasti,” ütleb ta.

Indias käies oli Hendrikul vaja sissesõidul märkida ankeeti, mis usku ta on. Seda lahtrit ei tohtinud tühjaks jätta. „Mõtlesin, mõtlesin ja välja mõtlesin: inglise keeles local belief, kohalik usk. No selle all ma mõtlesin maausku. See oli väga aus vastus.“ Loe edasi Hendrik Relve: meil on tegelikult kõige rohkem vaja rahulolu omaenese eluga →

Eesti pianist ja kirjanik Käbi Laretei (1922–2014) saaks homme 95aastaseks.

Loomingu Raamatukogu kunagine toimetaja ja tõlkija Agu Sisask kirjutab Käbi Laretei seni viimati ilmunud raamatus „Mahagonipuust tiibklaver” (Kirjastus SE&JS 2015): „Oma hingelaadilt oli Käbi romantik. Valmistudes ette jäädavaks lahkumiseks oli ta oma matusetalituseks koostanud muusikakava, mis koosnes valdavas osas romantismiajastu heliloojatest: Robert Schumann “Opus 56:4”,  Arvo Pärt “Spiegel im Spiegel”, Franz Schubert “Der Lindenbaum”, Robert Schumann    “Vogel als Prophet”, Franz Schubert “Litanei”, Jüri Reinvere “Topeltkvartett”, Wolfgang Amadeus Mozart “Fantasie f-moll KV608”.”

Suurt eestlast meenutab Frankfurdis elav eesti helilooja ja esseist Jüri Reinvere (1971). Loe edasi Jüri Reinvere: Käbi Laretei keeldus kibestumast →