Vene tipp produtsendi kiirpilk lavastusele „Kostja ja hiiglane” pea vahetult pärast vaatamist.

Oleg Lojevski Varbola linnusel, mõni aasta tagasi. Viio Aitsam.

Küsin Venemaa suurima teatrifestivali „Kuldne mask” ekspertkomisjoni liikmelt Oleg Lojevskilt, mis tegi lavastuse „Kostja ja hiiglane” eriliseks. Ta soovitab mul erilist otsida loomaaaias.

„Kui sa erilist tahad, siis pead minema loomaaeda. Seal on kõik eriline – kotkad, jõehobud, maod… Inimeste vahel on palju tavalist.” Olen Olegi irooniaga harjunud. Tean, et ei tea maailmas mitte kedagi, kes nii kirglikult on teatriusku kui tema. Seegi, et mees lendab lavastust „Kostja ja hiiglane” vaatama Kaasanist, on eriline vaid neile, kes teda ei tunne.

Kuna oleme pikaajalised tuttavad, on intervjuu sina-vormis. Loe edasi Oleg Lojevski: „Valetab nagu pealtnägija” – see mõte omistatakse Stalinile →

Täna esietendub Jänedal Pulli tallis Udmurtias töötava lavastaja Damir Salimsjanovi Eestis tehtud teine töö „Pikse pill”. Miks täiskasvanutele muinasjutud.

Lavastuse toovad välja produtsent Märt Meos ja teater R.A.A.A.M. Mängivad: Riina Maidre, Mirtel Pohla, Liisa Pulk, Jarmo Reha, Karl Andreas Kalmet, Dovydas Pabarčius (kõik vabakutselised), Ott Raidmets (Pärnu Endla).

Damir, te olete Eestis lavastamas teist korda. Mida olete siin õppinud, milline on teie pilt Eestist ja eestlastest?

Ma ei saa öelda, et nüüd Eestit ja eestlasi tunnen. Suurema osa siin oldud ajast olen tööd teinud, proove. Eestit ja eestlasi tunnen ennekõike tänu suhtlemisele näitlejate ja teiste loominguliste inimestega, kellega olen kohtunud seoses lavastuse valmimisega. Seda võin küll öelda, et tänu sellele ei usu ma enam eestlaste kohta levinud stampe. Enamasti mõeldakse, et eestlased on kinnised, vähe naeratavad inimesed, kes, pehmelt öeldes, aeglaselt mõtlevad. See kõik on osutunud valeks. Absoluutselt kõik, kellega olen suhelnud, on avatud, rõõmsad ja isegi temperamentsed. Eriti on sellised näitlejad. Võib-olla mul on vedanud ja olen kohtunud eriliste eestlastega? Aga ikkagi on just need kohtumised minus kujundanud arvamuse, mis assotseerub enamuse eestlastega.

Naastes siia oskasin rõõmuga oodata uusi kohtumisi. Ka Tallinnna tulin taas nagu vana hea sõbra juurde. Sellesse linna on võimatu mitte armuda. Kohe esimesel õhtul läksin vanalinna jalutama, lehvitasin tervituseks Vanale Toomasele. Ütlesin – tere, Toomas, näed hea välja. Tallinn on imeilus linn. Mulle meeldib Kalamaja, meeldib linnasiluett, kus vanad majad saavad kokku uutega.

Lisaks linnale nägin eelmisel aastal ka Eesti külaelu. Tegime proove ja hiljem mängisime lavastust „Praegu pole aeg armastamiseks” Kolga mõisas. Eesti loodus on sarnane meie Udmurtia omaga, aga mere lähedus annab sellele erilise koloriidi. Praegu elan Viinistul. Akende taga lainetab meri. Uskumatult kaunis koht ja jälle on mul vedanud inimestega. Äkki mul tõesti lihtsalt veab, aga hetkel on minu Eesti just selline, kus elavad sõbralikud inimesed, kes on võimelised avatult rõõmu tundma. Loe edasi Lavastaja Damir Salimsjanov loodab muinasjutumaailma täiskasvanutele tagasi anda →

Maailm robotiseerub, inimene asustab Marsi ning Rail Baltic ehitatakse sildadele ja tunnelitesse.

Kui Marek Strandbergiga kohtume ja tulevikust räägime, on vihmane ilm ja meie lähedal katustel ajavad oma linnuasju Tallinna linna kajakad.

Lähituleviku teadusavastustele mõeldes – kas üldse on enam mõtet raudteed ehitada?

Kui me räägime Euroopa Liidus olevast mõttest, siis see on nagu Rooma riigi mõte – ehitame teid. Seal on natuke see värk ka, et kui keegi mingil hetkel midagi ütleb riigi nimel, on see kohustuse võtmine. Öeldakse intensiivselt – ja siis see kohustus on mingil hetkel võetud ja kõik.

Ma ei oska öelda, minule täitsa meeldiks rongiga sõita Euroopa keskele. Arvan, et rong jääb ikka pikaks ajaks veel alles.

Miks selle vastu siis võidelda?

Peamine mure ei ole milleski muus kui selles, mis saab looduskeskkonnast. Tegelikult me lõikame kogu aeg loodust läbi, teedega ja linnadega… Sellel on küllaltki karmid tagajärjed.

Öeldakse, et loomad tulevad linnadesse. See ei ole nii. Meie oleme ehitanud oma infrastruktuuri loomade koju. Nemad on ikka seal, kus nad on. Nendel ei ole ajalehte ega ja nad ei saa lugeda. Viigerhüljes, kes elab Kihnu külje all või Saaremaa ja Hiiumaa vahel jää peal, kui seal jääd on, ei tea, et ta võiks minna Botnia lahe põhjaossa, kus on jääd kogu aeg. Ta ei oska oma liigi säilimise nimel teha sisulist toimingut, kuna tema infoväli on piiratud. See tähendabki, et meil, inimestel, kelle infoväli ei ole väga piiratud – me teame maailma kohta kõike –, on oma vastutus. Loe edasi Marek Strandberg: Mida kauem oleme kinni dogmades, seda ebaselgem on tulevik →

Valtu külaülikool on Eesti 21. sajandi esimese poole „väljasureva” maaelu stereotüüpe ümber lükkav, elusam olemise ilming. Viie aasta jooksul on siin esinenud 26 lektorit. Kuulajaid koguneb alati saalitäis.

Külaülikooli loenguid on kõik need viis aastat korraldanud Kehtna valla mees Vahur Tõnissoo. Ta on leppinud kokku lektoritega, valinud ja kooskõlastanud teemasid. „Ma ei tea, kas Valtu külaülikool oli minu mõte. Mõtted tulevad kusagilt. Ja vastuvõtja oli see hetk siin peas olemas,” räägib Vahur Tõnissoo ajast viis aastat tagasi. See oli aeg, kus igal esmaspäeval said Raplamaal Valtu-Nurme külaplatsil kokku inimesed, keda hirmutas võimalus, et kavandatav Euroopa kiirraudtee lõikab pooleks nende kodud, talud ja maa. Loe edasi Valtu külaülikool sündis Rail Balticust ülesärritatud külades →

„Konstantin Päts oli märter,” ütleb Moskva lavastaja Aleksandr Ogarev (1961), kes toob suvel Viinistus välja Mart Kivastiku uue näidendi „Kostja ja hiiglane”.

Kui ennast produtsent Märt Meose kontoris juttu ajama sätime, nopib Aleksandr Ogarev kusagilt Jossif Brodski luulekogu ja loeb sealt huviga üht luuletust.

Järgmise päeva hommikul märkan Viru keskuse raamatupoes Brodski luulekogu, esimest vist, mis eesti keeles, pealkiri on „ Atlantise lähistel”. Näitan seda enne „Kostja ja hiiglase” pressikonverentsi Aleksandr Ogarevile. Ta küsib, kes tõlkis. Ma vastan, et Maria-Kristiina Lotman. Mind isegi ei üllata enam, et ta küsib, kas Juri Lotmani järeltulija.

Hiljem helistan Aleksandr Ogarevile ja küsin, mis luuletus see oli, mida ta Brodski kogust luges. Ja vaat siin üllatun seostest – luuletuse pealkiri on „Nasledtsvie Žukova”, mida saab tõlkida „Marssal Žukovi pärand”. „Arvan, et seda luuletust te eestikeelses kogus ei ole,” ütleb Ogarev ja tal on õigus. Loe edasi Vene lavastaja Aleksandr Ogarev vaatab tõtt Konstatin Pätsiga →