„Liha luudel“

Lavastaja Kertu Moppel

Kunstnik Arthur Arula

Dramaturg Maria Lee Liivak

Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja

Maarja Mitt, Katariina Ratasepp, Liisa Pulk, Jüri Tiidus (Eesti Draamateater), Hendrik Toompere jr jr (Eesti Draamateater), Roland Laos ja Lauri Kaldoja

Esietendus 21. novembril 2014 Vaba Lava kuraatorprogrammi raames.

Vaba Lava kuraator Oleg Lojevski kasutas „Liha luudel“ lavastuse kohta sõna “oбозрение” (“ülevaade”) ja lisas, et selliseid tehakse maailmas palju. Mina kasutan nähtu kohta väljendit “meele avaldus” ja lisan, Eesti teatris on see haruldane.

Kõnealuse teatrisündmuse puhul ei ole vähetähtis, et kõik tegijad on enamvähem ühevanused ja neid saab nimetada uueks põlvkonnaks. Niisamuti on tähtis, et pea kõik on vanema Hendrik Toompere õpilased lavakoolist, on kursusekaaslased. Ka see, et sama kooslus teeb lisaks kõigile muudele oma tegemistele koos juba teise lavastuse. (Sama loojakooslus mängis lavastust „Mõnikord on kõik nii selge“ 2013. ja 2014. aasta suvel Viinistul.) See rida on nähtu kaalu mõistmiseks lisamõõtmeks vaid. Huvitav nagunii on see lavastus ja nende mõtete rida ka selle teadmiseta.

Loe edasi Vana Heinzi pulmapintsak →

Eesti riigi sõnnik tuleb kasvuslavasse laiali laotada täna.

Venemaa presidendi Vladimir Putini pilte ja mõtteid on meie meedia täis, “Olukorrast riigis” tüüpi saated aga garanteerivad hea une ka päevasel ajal.

Rumalust on Eesti päevapoliitikas nii palju, et riik võiks rahvale tasuta kuuliveste jagada.

No on küll XXI sajand, aga kui Riigimetsa Majandamise Keskuse kõrgepalgaline ja kauaaegne direktor Aigar Kallas avalikult lubab nüüdisaegsete majandamisvõtetega metsa kiiremini kasvama panna, on seda üpris jube lugeda.

Veel koledamalt kõlab see raadioeetris sümpaatse naishäälega öeldult: metsa rahamasin peab kiiremini käima ja kasum kasvama. Ja ärge siin tulge mulle nina alla hõõruma, et Aigar Kallas on hoopis juhatuse esimees ja et ma olen tema sõnad kontekstist välja rebinud.

Loe edasi Lennuväli, jumalused ja hing, keda tuleks järele oodata →

Linnateatri fotograaf Siim Vahuri pilt on tehtud siis kui lavastust “Alustame algusest” mängiti veel suures saalis. Aga nagu ikka toob pilt lähemale näitlejameistelikkuse. Selle fotol on keerulised fragmentaarsed elud ja kummalised suhted selle grupis alles tekkimas.  Suures plaanis Schultz – Margus Prangel ja Theresa -Elina Reinold keskel Lauren – Maarja Mitt. Mängu mängus vaatavad Marty – Külli Reinumägi ja James – Egon Nuter.

Vaba Lava avaetenduse elukäik näitab, kui palju tegelikult sõltub hea teater loovprodutsendist.

Seekord on võimalik alustada algusest. Kui see lugu ilmub, on Vaba Lava teatrimaja avamisest Kalamaja serval Telliskivi loomelinnakus möödas kaks kuud ja üks päev. Aja mõõt on siin tähtis nagu seegi, et jutt tuleb selle teatrimaja avaõhtul esietendunud lavastuse “Alustame algusest” saatusest.

Mis saab edasi, ma ei tea. Mis “sai tagasi”, oskan vaadata.

Loe edasi “Alustame algusest”. Ja veel kord… →

Olen unistanud teha teatriintervjuusid ja ka lavastustest kirjutada koos andeka kunstnikuga. Agentuur tegi selle ära, kutsusdes konverentsi protokollima kunstniku Joonmeediast.

Raha võim teeb ebakindlaks. Mida teha?

Teatreidki sünnib meil aina juurde, riigi rahakott ei pea tempole vastu.

Linnateatri näitleja Priit Võigemast ütles Eesti Teatriagentuuri 20. sünnipäeva konverentsil, et tema tutvusringkonnas pole enam inimesi, kellel ei oleks oma osaühingut. Ta pidas silmas ilmselt oma teatrituttavaid. Neid, kes oma põhitöökohalt sellist palka saavad, et äraelamiseks kümmet (küll oma elukutsest lähtuvat) asja peavad tegema.

Loe edasi Hirmud, hirmud, teatri hirmud →

Eestis läheb pimedamaks. Kollased taskud on kollased, sest see on valguse värv.

Teatritasku on nüüd ka Kollane. On üks viiest, mis liidetud osaühingusse Kollased taskud. Osaühing sündis selle aasta 1. septembril Raplamaal Raikküla vallas Raela külas. On tehtud olude sunnil ja ehk saab sest ka kunagi olukirjeldus.

See on kahe endise ajakirjaniku firma, asutamise ajendiks ühine veendumus, et ei taha enam kuuluda massimeedia masinavärki, mis tundub liiga pealiskaudne ja ahne. Otsustasime ise olla oma tööandjad.

Loe edasi Teatritasku ja teised kollased taskud →

Paraleesed sirged ristuvad. Fotod Viio Aitsam

Kõik räägivad rahvastiku vananemisest, aga midagi ei sünni.

Küsisin Eesti Vabariigi kahekordselt eksministrilt, millal ta kavatseb musse investeerima hakata. Sain vastuseks, et ta investeerib ikka neisse asjadesse, mis kasulikud on. Aus vastus ju, aga pani mõtlema.

Koht, kus “vana sõbraga” kohtusin, oli Raplamaa majandusfoorum. Pealkiri: “Investeeri Raplamaale. Investeeri inimesse”. Foorum oli kutsetega ja mina sattusin sinna üsna juhuslikult.

Kohapeal sain teada, et foorum avab majandusnädala; et taolist foorumit peetakse kõigis maakondades ja et üldse on plaanis kogu me armsal maal selle nädala raames korraldada 200 sõnast “majandus” kantud organiseeritud kohtumist. Nad ütlesid kuidagi teistmoodi seal, ilmselt oli see sõna “üritus”, aga hää küll. Sündmuseks ilmselt seda, mis sündis, nimetada ei saa.

Loe edasi Pensionäride maakonnad ja kummitusrong →