Selle loo pealkirjaks võiks olla ka „Karikakar ennustab Koitu” – karikakar ja koit nii suurte kui väikeste tähtedega.

Äratus igapäevasest magusmõnusast argipäeva muusikatapeedi talveunest on ikka seotud päris muusika pugemisega hinge.

Morna ja Nestori Raadio 2 aasta alguse saatest juhuslikult kuuldud mõminaräpp rõõmustas mõtlema muusikale, mis lõpetas mu läinud aasta.

See mõttekäikude rida on ilmselt enim ajendatud mu alusmõttest, kuidas muusika ka neid inimesi, kes ei ole muusikud, mõjutab. Marju Länik ja „Karikakar” valitakse aastate parimaks lauluks. Minu vaieldamatud lemmikud Hannaliisa Uusma, Vaiko Eplik ja Jarek Kasar esinevad koos jõulupühade kontserdil pisikeses Käru kirikus. Loe edasi Mõminaräpist Eesti atmosfäärideni →

Me elame ebatäiuslikus maailmas ja peame selle teadmisega leppima. See ei tähenda muidugi allaandmist.

Miks mu toas kõik kellad alati seisma jäävad? Keelduvad aega näitamast. Loe edasi Jaanuari astumine: Kapitalism teeb inimesest asja. Ja asju saab varastada →

Avastan, et mu ema on ühe mu lapsepõlve lemmikraamatu, Herta Laipaiga „Hõbetähega taigas” ostnud 1958. aastal. Ja on sinna tiitellehele kirjutanud Margus Mikomägi. Teadvustan seda alles 2017. aasta detsembris kus kuu aja pärast saan 62: kui ema kirjutas, olin kaheaastane.

Nüüd võtan luubi, et uurida oma tol ajal noore ema käekirja. Tahan aru saada ta tunnetest, sellest, mida ta tundis, kirjutades just sellesse raamatusse oma poja nime. Milline oli sulepea, milline sinise tindi pott… „Suur reheahi” kirjutas üks mu pähe loetud naine, kui kaupmees tal palus selleks, et teada, kas see on ka hea tint, midagi tähtsat kirjutada. Loe edasi Väikse poisi õnnelik lapsepõlv →

Jõulu meees 24.detsember 2017  Viio Aitsami pildi mõlemad

Ma vähemalt tahan uskuda, et oskan lugeda vihma oma koduaia kuuri katusel. Tuult kuulata ka. Lisaks usun seda, et need oskused on meil sündides kaasas. Muidu ei oleks nii, et elu algab sünni ja lõpeb suremisega.

Me kuidagi kiiresti kaotame lindude ja loomade keele mõistmise. Vastu saame liitmise ja lahutamise oskuse. Siis loeme, kuidas luuletaja kirjutab, et paralleelsed sirged ristuvad, ja ei oska sellega mitte midagi peale hakata.

Olen oma elus nooremana istutanud metsa, nüüd istutan puid. Õppisin tegema kirve- ja hanguvart. Õpetajad olid vanad metsavahid. Ja kohale jõudis see oskus tehes. Eksimisi oli omajagu, et osata. Ja ikkagi ma usun, et just intuitiivselt tunnen ära selle, mis elus on päris. Oskan sellele tundele nüüd juba mitte vastu vaielda. Kõndima õpid kukkudes ja käpuli käies. Arvan, et oskan püsti tõusta juba – kui vaja.

Näitleja Hans Kaldoja (1942–2017) ei kõnni enam meie seas. Ei loe enam ühtegi uut järjejuttu raadios. Ei tee enam ühtegi uut rolli laval.

Mina nägin teda viimati vanaperemehena Tiit Aleksejevi näidendis „Imede aasta” ja see oligi üks ta viimastest lavarollidest. Seal oli stseen, kus tema küünis venelaste eest varjul olevad mehed peavad plaani üle mere põgeneda ning Peremees võtab taskust kaardi ja ütleb: „Midagi peab endal ka olema.” Näidendi tegevus toimub 1944. aastal, kui raadiod olid juba varem käsu korras ära korjatud ja maakaarti ei oleks samuti tohtinud inimeste käes olla. Vanaperemehel on muidugi ka raadio peitu pakitud. Kaart on Vabadussõja-aegse läänepoolne leht, ida on kaduma läinud. Loe edasi Kui kõik ära lähevad… →