Lugege muinasjutte, sõbrad, see kindlalt rumalamaks ei tee.

Kaia Iva on sotsiaalkaitseminister ja räägib raadios lapsehoolduskoormuse jagamisest. Kaitseminister Jüri Luik ei räägi palju. Uudised annavad teada, et Ameerika president on taas võtnud säutsuda. See jutt ka on kusagil miskis kontekstis olemas, et venelased tahavad taas sõjaliselt maailmavalitsejaks saada. Silma jäi karikatuur, kus president Putin Karlsssoniga katuselt kokku saab, temalt šnitti võtab ja tuumanupu oma kõhu peale kinnitab. Loe edasi Kuningal üks silm nutab, teine naerab →

Hea kirjaniku teeb huvitavaks isiksuseks kindlasti ka see, kellest ja muidugi ka millest ta kirjutab. Kirjanik Mart Kivastik saab 4. märtsil 55.

Martšu ja Mart Kivastik. Nende jalutuskäikudest Tartus ja sellest millised on kahe sõbra suhted, kirjutab kirjanik oma raamatus ja selle nimiloos “Armastuse vormid”.

„Ma ei taha 55 saada. Ma ei taha! Ma ei taha! Tahan 15 saada!” hüüatab Mart Kivastik, kui temalt küsin, milliste sõnade ja tegudega ta ennast õnnitleb. Viiekümneviiese Mardi hääles ja emotsioonis on viieteistkümneaastase kapteni jonni. Usun teda ja ei küsi, miks.

Tean kuidagi oma nahavahega, et Mardile meeldib kirjutada. Ja kirjutab ta meisterlikult ja just nõnda, nagu talle meeldib – lugusid jutustades. Mart Kivastiku viimane raamat „Armastuse vormid” koosneb aja jooksul kirjutatud lugudest. Mart ütleb, et oma elulugu ta veel ei kirjuta. Mu meelest ta siin eksib. Need raamatu „Armastuse vormid” kaante vahele kogutud lood – üks neist, „Tahan lennata” on koguni aastast 1998 – ongi tema elu lugu. Mitmes mõttes. Neisse lugudesse on sisse kirjutatud see elu ehk Kivastiku nägemise ja lugemise, elu lugemise käekiri. Ja tal tuleb see välja, et olevikus räägitavad lood on elus ka tulevikus. Aeg muutub äkki ajatuks ja see on Kivastiku fenomen. Loe edasi Vana musketäri armastuse vormid →

Sergei Potapov näitab Eesti Vene teatris lavastatud Shakespeare´ „Richard III” loos võimu telgitaguse ajaloolise kurjuse, hirmu ja needuse üksühele jõudmist me globaalkülaks saanud tänapäeva maailma.

Lavastus algab rajult: mustades väga hästi istuvates ülikondades mehed, kohvrid käeotsas, kõnnivad enesekindlal sammul valges kostüümis naise järel. Nad ei eksle ja ei otsi, naine ja tema saatjad jätavad mulje, teavad täpselt, kuidas orienteeruda laval olevate müürijuppide vahelises labürindis. Hetke pärast ilmub lavale veel üks noor mees – või on ta sellestsamast edukat ärinaist saatvate, lumivalgetes pluusides meeste seast – tal on püstol. Ja külmavereliselt, ennast varjamata, laseb ta naise maha. Surm kedagi ei peata, astutakse edasi ja üle laiba, kes kuidas. Mõni ei pööra laibale üldse tähelepanu, mõni ikka aeglustab sammu, mõni vaatab, et kingi ära ei määriks... Loe edasi Richard III: Kirjapanemata kuulsus ei ela kaua* →

Ilma maata ei ole midagi. 2002. aastal avaldas Eesti vanim kirjandusalmanahh Looming (sündis viis aastat hiljem kui meie riik) Andres Ehini luuletuse, kus juttu meist, eestlastest: „sügaval maa all elavad/ linnud/ mullased linnud/ kui nad puhtaks pesta/ lööb särama rukkilille karva sulestik.” Ilma maata ei ole Eestimaad. Ilma maata ei oleks Eesti Vabariiki. Ehin ütleb maa-aluste lindude nimeks põdrapõrnikpääsukesed ja sügavsinised muttkotkad.

Mõned ütlevad, et põrgu on maa sees. Mõned kipuvad arvama, et põrgu on maa peal. Meil, eestlastel on olnud õnn maapealses põrgus ellu jääda. Meil on oma riik. Luuletaja luuletab edasi: „nende lindudega mängib/ eestlane indiaanlast/ ja indiaanlane eestlast/ need linnud lubavad vaid/ põlisrahvastel/ oma siniseid sulgi näppida.” Loe edasi Ajalugu on tulevik →

„Haiguste ravi. Kontrollitud. 1. Üksindus – magamistuba vaikuse, pimeduse, raadioga 2. Selts – elukoht kellegi juures 3. Priisöökla. Nendes tingimustes teatud biol. ajal avastab inimene “tee” tervisele. Au ja rikkus sellele kes avaldab selle tõe ajalehtedes.” See Ülo Kiple sõnum jõudis 1980. aastate keskel kogu Eestis majaseintele ja müüridele. Kiple pandi vaimuhaiglasse. Mees, kes oma sõnumi levitamisega müüridel kõikjale jõudis, lõpetas oma elu ise.

Jevgeni Ossinovski alustab oma vabariigi sünnipäeva puhuks kirjutatud pöördumist nõnda: „Vaadates aga viimaste kuude avaliku arutelu kulgu – seda närvilisust, ebakindlust, üksteise hukka mõistmist –, näib, et midagi on paigast ära. Ma võtaksin selle kokku Artur Alliksaare luulereaga: „Õnnetus ei hüüa tulles, aga kas ta minnes hüüab?”” Sellele järgneb tal lause kohtumisest õhku ahmiva ajakirjanikuga ja tõdemus – rasvases kirjas –, et seda eristada muust sõnumist: „Tegelikult läheb Eestil paremini kui kunagi varem.” Nõnda siis ma küsingi: miks siis, kui on hästi, on väga halvasti? Loe edasi Töökuulutus: ühiskond vajab kiiresti õppinud psühhiaatrit →

„Hipide revolutsioon” Ugala suurel laval on nii detailirohke ja täpne, et peaks andma positiivset mõtteainet erinevate elukogemustega põlvkondadele.

Olla vastu – see on noorusele iseloomulik, ajast, kohast ja riigikorrast vastalisus ei sõltu. 1960. ja 1970. aastate noored läänemailmas olid sõja vastu ja armastuse poolt. Raudse eesriide taga Nõukogude Liidus oli samasuguste vaadetega noorte peasooviks vabadus. Loe edasi Nõukogude ajal tuli rauast flöödile augud sisse mõelda →