“Nööbid on läinud” saab selles lavastuses sootuks teise tähenduse. Sellise Tuhkatriinu muinasjutsust kuni eestalsliku mõtlemiseni, et kingad peavad olema nagu nendel ja siis ikkagi sokkis jalutada. Kokkuhid .  Fotod Allan Proosa. Lugu ilmus Maalehes.

„Alles sügisel saame me aru, kui õnnelikud olime kevadel,” laseb näidendi „Paunvere poiste igavene kevade” autor ja lavastaja Urmas Lennuk öelda pastoril, kes pole selles lavastuses Julk-Jüri, on hoopis tark naine talaaris.

Esimese hooga tahtsin kirjutada, et Urmas Lennuk lõhub Lutsu filmidega eestlaste pähe ehitatud Paunvere poiste maailma. Siis sain aru, kui vale oleks kirjanik Lennuki kontekstis kasutada mõistet „lõhub”. Õigem on, et Lennuk ehitab Lutsule toetudes üles oma tüviteksti, lootusega, et see võiks meie enesetaju rikastada.

Autor ja lavastaja paneb meile tuttavad tegelased sõna otseses ja ka kujundlikus mõttes lilleväljale valutama. Tahtsin kirjutada „jalutama”, aga näpp eksis ja pea sai veel kord kinnitust, kui ilus on eesti keel ja kui vaimukas on Urmas Lennuki Lutsu tõlgendus. Loe edasi Südamevalu lilleväljal, mis võib olla ka rapsipõld →

„Palju aastaid hiljem, kui kolonel Aureliano Buendia mahalaskjate rivi ees seisis, meenus talle kauge õhtupoolik, mil isa viis teda jääd vaatama,” sellise lausega algab Gabriel Garcia Marquezi romaan „Sada aastat üksildust”.

Mõned aastad tagasi pildistasin Vigala surnuaia servas lagunenud kiviaia kõrval roostes, aga tugevaid rauast riste. Ühelt lugesin, et inimene, kes sai oma hauale selle tähise, maeti sada aastat tagasi. Oli november ja surnuaia kõrvalt mööda voolavat jõge kattis õhuke jääkirme.

Kui olin 18, tegi mu vanaema oma Papi talu riidekapi ukse lahti, kutsus mu vaatama ja ladus, tõstis sealt välja riidepaki. Surmasukad, -hame ja -pesu. Mul on tänaseni meeles see pesu. Puhas. Mul oli siis kuidagi piinlik seda vaadata – see tunne on meeles. Siis jää mulle veel surmaga ei seostunud. See tuli hiljem.

Surma ja jää seost ehk seletab enam Ervin Õunapuu romaanist „Meie igapäevane jää” nopitud kujund, kuidas veele kirjutatud sõnad siis, kui meri või jõgi jäätub, nähtavaks saavad. Loe edasi Meie igapäevane surm →

Tänu festivalile Kuldne Mask Eestis sai Kultuurikatla saali täis inimesi näha Timofei Kuljabini tänaseks kogu maailmas kuulsust kogunud lavastust „Kolm õde“. Novosibirski teatri Krasnõi Fakel näitlejad mängivad Anton Tšehhovi näidendit viipekeeles.

Fotod: Stanislav Moshkov

Olgu kohe öeldud, et oleksin tahtnud seda lavastust päeva-paari pärast uuesti vaadata. Ja ehk alles siis sellest kirjutada.

Kuulsin noore ja juba kuulsa lavastaja teatrieksperimendist kohe, kui see 2015. aastal Jekaterinenburgis Oleg Lojevski juhitud Reaalse Teatri festivalil esietendus. Küllap sellepärast, et maailmas ja Venemaal eriti palju lavastatud „Kolme õde” pole nii kunagi tehtud. Loe edasi Kolm kindrali tütart, provints ja viipekeel →

Mu Rapla linna külje alla jääva maakodu tee äärde jääb vana postikõrts. Katus sellel hakkab tasapisi sisse vajuma. Olen aastaid imestanud ja mõelnud, miks sinna jõeäärsele krundile uut elu ei teki. Vana maja külje all voolab jõgi ja selja taha jääb mets. Nina all on asfalttee.

Eelmisel kevadel tekkis vajadus kirja saata. Sellist tavalist, käsitsi kirjutatud aadressiga ja margiga kirja, valges ümbrikus. Ei mäleta, aga küllap ostsin ümbriku ja margi Rapla linna viimaset ajaleheputkast, kus ammu müüakse peamise kaubana kohvi ja jäätist ja kui ma ei eksi siis ka hot dogi ja pudelivett. Ajakirjandus on garneering kõigele muule. Loe edasi Parem käsi ei tea, mis vasak teeb →

Pärnu Endlas esietendus sakslase Marius von Mayenburgi näidend „Märter”.

Ilmus Maalehes.  Mats Õun pildistas.

Lavastaja Ervin Õunapuu annab etenduse alguses publikule publikumärgi – ta paneb kesklaval kõikuma äärmusest äärmusesse liikuva kivipendli. Seda liikumist jälgib tähelepanelikult peategelane Benjamin, mustad ristiprillid ees.

Vähemalt üks kujutluspilt, mis selle nööri otsas pendeldava kiviga kindlalt kaasneb: kes on patuta, visaku esimene kivi. Mulle tundub see Õunapuu lavastuse tundetoonide tabamise juures tähtis. Loe edasi Milline on hetk, kus pendel peatub →

Marika Vaarik ja Helmi Tohvelman on mõlemad sündinud 13. oktoobril. Helmi aastal 1900, Marika aastal 1962. Ühest on alles mälestused ja nimeline preemia, teine on tippvormis näitleja, selle preemia laureaat.

Marika Vaarikule andis Helmi Tohvelmani preemia üle selle esimene laureaat Laine Mägi. Pildistas Viio Aitsam, Maalehes ei ilmu.

Ma seal Väätsal, Tohvi (Helmi Tohvelmani laialt levinud hüüdnimi – MM) sünnikohas, preemia üleandmisel esmakordselt mõtlesin, et kui esimest korda lavaka tantsuõpetajat nägin, oli ta 74aastane. Ta tõesti oli… selline läbipaistev. Ja kamandas meid tantsutundides ennast liigutama, oli seal koos Viive Ernesaksaga, kes mängis Tohvi taktilöömise järgi klaverit. No ei osanud ma siis mõelda, et see naine oli nii vana. Täna mõtlen veel, et tantsutunnid tantsutundideks, Helmi tuli teisest ajast. Temast hoovast selle aja suursugusust, loomingulist vaimu, kasvatust, esteetikat. See jäi märkamatult meelde. Kas külge ka, ei julge öelda. Mingi elurõõm ja sirgeselgsus on sellest väikesest naisest meeles siiani. Paradoksaalne, aga meeles on ka see, et ta suitsetas kirglikult. Loe edasi Helmi Tohvelmani ja Marika Vaariku ühistants Väätsal →