Tegelikult oli mul plaan kunagi sellesama pealkirjaga arvamuslugu kirjutada. Nüüd aga räägin hoopis selle suve teatrist. Mingitest ligilähedastestki tendentsidest.

Kusagilt on meediasse ringlema läinud arv 60. Saa nüüd siis aru, kas nii palju on mai-, juuni- ja juulikuus esietendusi või erinevaid nimetusi, mille küljes silt suveteater – kas arvestatud on ka eelmistel suvedel esietendunud lavastusi. Neid, mis publikumenukad ja mida jälle mängitakse. Seoses kuuekümnega räägitakse juba ülepakkumisest. Tõsi, et üks inimene ei jaksa enam ilma füüsilise pingutuseta hoomata, milline on Eesti teatri pilt. Tibusid loetakse sügisel ja küllap Eesti teatriagentuur siis numbrid kokku lööb. Siis saab ka hinnata, kas etendusi oli palju. Hindmiskriteeriumiks: kas sisult kui vormilt nii erinevatele teostele jätkus publikut. Loe edasi Minu erakond on teater →

TAMBET KAUGEMA

Margus Mikomägi, Kaksteist armastavat naist. Toimetanud Sirje Endre ja Mari Klein. Kujundanud Andres Tali. Kirjastus SE&JS, 2017. 240 lk.

Aastaid kestnud loodusvaatluse tulemusena julgen väita, et ajakirjanikud, kes aeg-ajalt teevad ajalehtede ja -kirjade tarvis kultuuriinimestega pikemaid isikuintervjuusid, jagunevad kaheks: stenografistideks ja tõlkijateks.

Stenografistid peavad kõige tähtsamaks intervjuu ehedust: intervjueeritava sõnu ei tohi väänata, kõik peab saama kirja võimalikult originaalitruult, seda isegi siis, kui jutt kisub vahepeal rappa või lohiseb niisama. Selleks, et valitsenud õhustikku paremini edasi anda, kirjutatakse üles seegi, kus, kuidas ja millistel asjaoludel intervjuu toimus ning millistel hetkedel vastaja naeris, noogutas või mõtlikuks jäi. Loe edasi Stenografistid ja tõlkijad →

Inimene on sotsiaalne elukas. Seekord ajendas mind seda taas meenutama tunne, kuidas ma enesega rahuolematusest üha üksikumaks jään. Ja püüd selle üksiolemisega hakkama saada.

Meie naabritel oli 55. pulma-aastapäev. Vaatasime laua ääres nende pulmapilte ja albumit, kus pildid nende äsja maetud tubli koera kutsikaeast. Siis perenaine tõi lauale kohvitassid ja küsis, kui vana see serviis on. Pakkusime, et muidugi viiskümmend viis. Ei olnud nii – need nõud olid kingiks saadud naabri pereema ema ja isa pulmadeks, mida peeti 1929. aastal.

Inimese puudutus

Ma pole märganud, et keegi arvutit või nutitelefoni targaks nimetaks. Loe edasi Vastutuulelaevad – igatsus eelmisest sajandist →

Üle 2500 isetegevuslase laulis, tantsis ja mängis pilli, Raplas Tammemäel peeti Raplamaa 2018. aasta laulu- ja tantsupidu. Peo paatost kandis pealkiri „Üle õue õunapuu”. Kui peol saab olla tulemus, siis on selleks kinnitus: Raplamaal õued tühjaks ei jää.

Pidu peeti pühapäeval. Reedel, kui olin aiamasinate poest trimmerile jõhvi ostmas, sain poodide ees kokku Valter Uusbergiga. Kes ütles, et läheb hobusele ja lehmale saba vaatama. Arvas, et see võiks olla köiest. Me seal siis üsna pikalt aretasime teooriat, kui palju peaks laulu- ja tantsupeo publikul olema visuaalset vaatamist peale esinejate jälgimise. Selgus, et Valter on Raplamaa peo kunstnik. Tean aastaid, et ta on just see mees, kes joonistab alati valmis täpsed kavandid, ja ühtlasi on selle vana kooli mees, kes oma peas valminud ideed ka oma kätega valmis teha oskab. Üsna haruldane anne täna. Loe edasi Et me õued õitseksid →

Tallinna Linnateatri Panso saalis avati lavastaja Mladen Kiselovi 75. sünnipäeval mälestusnäitus.

Eneken Aksel ja Elmo Nüganen. Pildistas linnatetri forograaf Siim Vahur

11. juunil, suure lavastaja sünnipäeval ütles tema elu kaaslane Eneken Aksel, et Mladeni pole meie seas juba 5 aastat, 7 kuud ja 14 päeva.

Mladen Kiselov, kes on pärit Bulgaariast, jõudis Eestis elades teha neli lavastust: Edward Albee „Kes kardab Virginia Woolfi?“ (2010) ja David Hare’i „Amy seisukoht“ (2011) Tallinna Linnateatris, Sam Shepardi „Maetud laps“ Vanemuises ja David Edgari „Nelipühad“ Eesti Draamateatris. Loe edasi Mladen Kiselovi lavastust on Linnateatris mängitud 282 korda →