„Kroonu käsk, surm ja sitahäda – need on kolm asja, mille vastu inimene ei saa,” ütleb vintis Sergo filmis „Johannes Pääsukese tõeline elu”. Mulle tundub, et siia saab lisada ka filmitegemise soovi. See film pidi sündima!

Hardi Volmeri mängufilmi „Johannes Pääsukese tõeline elu” peategelased ei ole lihtsalt krahvid vaid sinematograafid. Selle kõrgelennulise iseloomustuse annab Johannes Pääsukesele ja ka Harri Volterile, keda mängivad Ott Sepp ja Märt Avandi, Türgi sõja suurte vuntsidega veteran, Kihnu saarelt pärit Sergei ehk Sergo – Tõnu Kark, kelle filmimehed endale teejuhiks ja hobusemeheks palkavad.

Kui Pääsuke Voltrit kamandab: „Harri, pane kaamera üles!”, kõlab see just täpselt samamoodi nagu Lia Laatsi käsk Ervin Abelile Sulev Nõmmiku filmis „Siin me oleme”: „John, lase vesi välja!”. Mäletatavasti tegid targad filmikriitikud sellegi Nõmmiku filmi, kui see esilinastus, maatasa. Aeg teeb Eesti filmidega imet alati ja tänaseks on viimane menufilm. Loe edasi Tõnu Kargu Sergo: Inimese elu on kui sinematograaf… →

Tartu Kunstimajas on vaadata traditsiooniline Tartu kunsti aastanäitus, mis tänavu kannab pealkirja „Teistmoodi”. Näituse kuraator on Margus Meinart ja väljapanekut saab iseloomustada mõiste ja sõnaga maaliline.

Ma alati Tartu kunstimajja sisenedes kohmetun, sest ei tea, kas pean pileti ostma või mitte. Seekord algab näitus kohe selles kohmakas trepiga eesruumis. Sinna mahub kaks Kalju Kivi objekti, skulptuuri, masinat. On vaatamisväärsed küll. Tean Kalju Kivi teatrikunstnikuna, seepärast koputan kergelt sõrmenukkidega selle masina pihta ja rõõmustan, et Kivi on osanud mind ära petta – mingid masina detailid on papist ja mõjuvad nagu raske metall. Loe edasi Tartu kunstnike „Teistmoodi” on väga päris →

Loen Ülo Vooglaiu uue, peagi ilmuva raamatu käsikirja. Raamat on ise mõtelda ja vaba olla tahtvatele inimestele – kodanikele. Kui Tallinna plakatipalagan algas, siis sain aru, kuidas seda raamatut meile kõigile kiiresti vaja on. Peatükis „Inimene” ütleb professor: „Nägemisvõime ei sõltu ainult sellest, kuidas silmad võtavad, vaid rohkem sellest, kuidas pea võtab, milline on mõtlemisvõime ning igat liiki nähtuste ja protsesside taha nägemise võime.” Loe edasi Vanapaganad ja Vabadussammas →

Eks see meelolu , mis seda lugu kannab, sai alguse sellest, et lätlased juhtisid mu tähelepanu sellele, et maanaistele võis lehm olla sidemeks kosmosega. Seda, et oli internet inimeste meelte vahel enne interneti leiutamist, seda tean ammu.

Sõnade kosmogoonia

Artur Talvik rääkis enne aastavahetust loo, mis liigitub rubriiki: kultuur päästab maailma. Nimelt peab ta suvel mereääres lihalehmi. Loe edasi Eksistentsiaalne äng uue aasta hakul →

Jarek Kasaril on laul tuules tantsivast tühjast kleidist. Seal ta ülipoeetiliselt ütleb: „Seljataga tõuseb tuul /nagu kõikide maailma meeste ohe.”.

Mu kass Maša teeb silmad suureks, kui toon lauale liitrise meepange. Nad ei taha kolmekesi – läptop, meepang ja paks kass – mu kirjutuslauale mahtuda. Ütlen kassile me ammuse märksõna „pinginaaber”, ta kissitab silmi ja ƒ„voolab ennast” laualt toolile. Loe edasi Haprus on purunematuse garantii →

Lavastaja Uku Uusberg 2008. aastal: „Lavastajana olen ma ikka uskunud aus olemisse, mis tähendab aus olemist ka elus.”

Lavastaja Ivar Põllu 2010. aastal küsimuse peale, mis tema ideaalteater on: „Kui ma teaks, siis oleks see juba valmis.”

Siis, kui Uku Uusberg ja Ivar Põllu kümme aastat tagasi suurelt Eesti kultuuripilti astusid, räägiti kõva häälega uussiirusest. Nende loomingu kontekstis eriti. Praegust aega defineeritakse tõejärgseks. 2008. aastal lõpetas Uku Uusberg lavakooli ja Ivar Põllu asutas Tartu Uue Teatri. Loe edasi Uussiirusest tõejärgsusesse →