„Elu on üks hädaorg, ära surema peab kord ja siis mullaks saama,” on laulujupp Astrid Lindgreni lasteraamatust. Sedasama laulu laulavad Priit Põldma näidendi „Kadunud kodu” lavastuses lapseootel kunstnik Merit ja tema mees, copywraiterist kirjanikuhakatis Joonatan.

Et nüüd mitte ülekohtune olla, tuleb tsiteerida ka ühte teist ja sootuks teisest lavamaailmast pärit laulu, mida lauldi Pärnu teatris esietendunud Ott Kiluski uues näidendis „Nagu süldikeeduvesi”. Kui mahub, siis ma sellest nimest ja viitest, et tegu on kulinaarse düstoopiaga, kirjutan hiljem.

Praegu on tähtis, et vaatamata „vaimutsevale” nimele on mu jaoks tegemist teatrisündmusega. Seesama hinnang – mittetavapärane teatrisündmus, käib ka näidendi ja lavastuse „Kadunud kodu” kohta, mis koroonareeglite karmuse tõttu sellel suvel publikule näitamata jääb. Selle esietendust välja ei kuulutatud, läbimängule kutsuti sõbrad. Lavastus küpseb ja seda mängitakse, kui kõik hästi läheb, tuleval suvel.

Õigus, see laulutsitaat Pärnust: „Läbi inimeste majade ja muu/ Roomab sültjas videvikumadu/ Huulteta ja hammasteta suu/ Külvab kurbust, aga lõikab kadu /Mina seda videvikumadu/ Armastand ja vihand imetabast/ Olen, aga lõpuni ei adu/ Millal ükskord haaran tema sabast//.” Seda laulu laulab tegelane nimega Heino ehk siis näitleja Nils Mattias Steinberg. Kirjanik Kilusk on näidendis mehe ära defineerinud – Heino on kahe aja vahele kinni jäänud poltergeist. Loe edasi Kadunud kodud linnas ja maal →

Mis kaitseb meid hulluks läinud maailma pähe tungimise eest? Julge rasvatihane ja muutuv tuul oma aia põlispuu okstes ehk. Terve mõistus ja vaba tahe?

Me aia pisut hull rasvatihane, see, kes on hakanud ennast inimeseks pidama ja mu käeulatuses olevast võitoosist laua peal võid käib nokkimas ja vahel peaaegu mulle pähe istuma lendab, demonstreeris ükspäev mulle, kuidas ta tegelikult oskab ka putukaid püüda. Oli kunstiline elamus näha, kuidas ta suure vana õunapuu võras liikus. Milline enesekindlus! Loe edasi Tuul ja tahe lageraielangi viludas servas →

2022. aastal koguneb Vikerkaare rahvas kusagil maailmas 50. korda…

Me peame end vastutustundlikeks inimesteks, kes saabusid Eestisse, olles hea tervise juures. Teadsime, et Eesti seaduste kohaselt on siin liikumine Euroopa kodanikele vaba. Ka seda teadsime, et vabas õhus on lubatud koguneda kuni 2000 inimesel.

Tahame vabandust paluda neilt, kellele kujunenud olukord on ebameeldivusi toonud. Samas leiame, et mitmepäevane ja -öine laiaulatuslik meie vastu suunatud operatsioon koos sunniviisilise invasiivse tervisetestimisega oli ebavajalik ja ülereageeriv. See põhjustas rahumeelsetele kohalviibijatele trauma. Inimene väärib paremat kohtlemist! Loe edasi Antsla Vikerkaare kogunemisel viibinute avalik pöördumine →

Sõnastusest oleneb palju. Antsla hipilaagrist rääkides kirjutati näiteks, et seal on keelatud seep ja šampoon. Ei lisatud, et keelatud olid need kasutamiseks looduslikes veekogudes…

Just kajas üle Eesti nn hipilaagri skandaal, mis tekkis sellelt pinnalt, et rahvusvaheline Vikerkaare liikumine otsustas oma tänavuse kogunemise korraldada Eestis. Kui esimesed külalised maaomaniku Sirli Sermani maadele olid jõudnud, jahmatas neid ootamatu lauskontroll ja laagri keelamine.

Küsisin Sirli Sermanilt, mida ta tunneb pärast neid sündmusi, mida ta omal maal oli sunnitud läbi elama. Tema vastas, et ei saa seda öelda, sest see, mida ta hetkel tunneb, on liiga radikaalne – ta ei taha uuesti õli tulle valada. Loe edasi Sirli Serman hipilaagrist: Koos olid kaunid inimesed igast ilmakaarest →

Kolmas kord Eesti teatris lavale jõudnud Peet Vallaku novell „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas”*, seekord pealkirjaga „Tema taevaliku Õnneküla potitehas”, on kolmas, täiesti omanäoline õnnestumine.

Lavastus on eriline ka Peep Maasiku lavastajatööde hulgas. Maasik on pigem teinud panoraamseid suurvorme, seekord on tegu kolme näitleja looga, tegevus toimub ühes kahe potikedraga töökojas. Lavastus ei jää pelgalt käsitööks, kujundlikult saab näiteks võtta potitöökoja keskel olevat kahe poolega suurt ust, mis aegajalt avaneb ja saali värsket välisilma näitab. Loe edasi Kirgede torm taevalikus Õnnekülas →

Hipilaagri dilemma. Omavalitsejate jaoks teeb paber inimesed inimesteks, inimeste jaoks piirab paber vabadus ja lisab sekeldusi.

„Läheme, inimesed, ja peksame selle debiilikkamba eurostani tagasi! Ärge andke neile mingit vett, leiba ega abi!” ütleb anonüümne kommentaator Päevalehe loo peale hipilaagrist looduskaunis Antsla vallas.

Teine kommentaator soovitab: „Helme andku politseile käsk see koroonalaager laiali peksta. Hipitsegu kuskil mujal. Meie oleme Eesti. Tõsine riik ja siin igasugu lillelapsed laiama ei tule!”.

Antsla valla koduleheküljel on uudiste ja teadete rubriigis nupp „Rainbow kogunemine”. Kirjutatakse nii: „Antsla Vallavalitsusele esitati 14. juulil teade, et ajavahemikus 20. juuli kuni 19. august toimub Antsla valla haldusterritooriumil Vikerkaare kogunemine. Teavituse esitaja on selgitanud, et see on alkoholivaba, elektrivaba, telefonivaba tervise-kogunemine, kus õpitakse elama tervislikult, looduslähedaselt, valmistatakse koos vegan-toitu, tehakse joogat, meditatsiooni, lauldakse, mängitakse pilli, tehakse käsitööd ja erinevaid töötubasid/jututubasid.” Kummaline, et siin esineb samasugune anonüümsus – keegi on esitanud, teavitanud ja selgitanud. Loe edasi Rahustab mu närvi 7 spektrivärvi, ehk kallistamine keelatud →