Läinud laupäeval Peipsiveeres Kolkjas kohe Sibulatee peatänava ääres kasvavas võsas esietendunud näidend „Serafima+Bogdan” on antiiktragöödia mõõtu halastamatu kurjuse võitu väljendav meelerännak. Monumentaalne.

Loen näidendit pärast selle nägemist ja ikka ja jälle uuesti seda remarki: „(Raimond hakkab märatsema ja peksma, aga mitte kui hullumeelne, vaid süsteemselt, kirglikult ja täpselt, naudinguga)”. Te ilmselt ei usu mind, aga kindlasti on see, mis te etendust vaadates näete, jubedam kui see, mida mina või kes tahes sellest kirjutab. Jah, see on teatrisündmus. Jah, ma ei saanud esimese hooga pärast lõppu sellele plaksutada. Loe edasi „Serafima + Bogdan” – halastamatu, hingetõmberuumi välistav kurjus →

Juulikuu viimasel päeval esietendub lavastaja Helena Kesoneni (34) neljas lavastus Taarka pärimusteatris. Lavastuse nimi on „Petserimaa igatsus”. See räägib riigipiire ületavast armastusest. Või peaks seda nimetama üle kontrolljoone ulatuvaks armastuseks?

„Petseri igatsust” mängitakse Koidula piiripunkti lähedal Säpina külas, ühes vanas nõgestesse kasvanud lagunevas heinaküünis. Lavastaja sõnul on mängukoht ise vana aja mälestus. Suurde kunagisse Eesti linna Petserisse on sealt 3,5 kilomeetrit, aga lavastuse trupp sõidab sööma 16 kilomeetri kaugusel asuvasse Värskasse. Kontrolljoon ju Petserisse ei luba. „Petserist pääseb Pihkva ja Novgorodi, Säpinas aga mõtled, et seisad maailma veerekese peal. Veider, ” sõnab Helena Kesonen.

Küsin Helena Kesonenilt, miks ta teatrit teeb. Vastuseks saan: „Ma kasvasin maal, üksiku lapsena. Ja kõikides mängudes, mis ma mängisin, oli soov olla keegi teine. Soov kogeda paremat reaalsust, mida ma saan ise kujundada. Praegu teatrit tehes saan üles ehitada selliseid maailmu, nagu mulle meeldib. See ülendab. Maailmapäästmise asi on ka kusagil, aga ma olen liiga suur realist. Tahan tekitada valgustuslikku ja harivat huvi Setomaa vastu. Hea on igatseda, et ääremaa ei kasvaks nõgestesse.” Loe edasi Kontrolljooned meis enestes →

Kole ilus ilm. Ilmateadlased tunnistavad, et nad ei saa aru, mis ilmaga toimub. Eks see ole arusaamatu muidugi, kui soe tuleb põhjast ja mitte lõunast. Loe edasi Aga ööd on meil kuumad →

Lisaks sellele, et kõigil juulikuu nädalavahetustel on üle Eestimaa vähemalt kaks-kolm esietendust, jätkub neid argipäevadessegi. Vaatan lavastuste tutvustusi ja ei saa kõige parema tahtmise juures kinnitada, et peaülesandeks on publiku meele lahutamine.

Mulle muidugi tundub, et pakkumine ületab nõudluse, aga sellest saab kindlas kõneviisis rääkida alles siis, kui etendused mängitud.

Eesti Teatri Agentuuri koduleheküljel on link „Teatrisuvi 2021” – selles on juulikuus esietenduvaid lavastusi kirjas 27. Lisaks ka viide: „NB! Nimekiri täieneb jooksvalt.”

Ette rutates saab juba öelda, et augustis nii palju esietendusi ei ole. Esialgu küll kuulduse tasandil, aga räägitakse muide, et Moskvas on teatrid koroonaohu pärast taas suletud.

Minu top kolm Loe edasi Juulikuu suveteatris on iga päev esietendus →

Praegu on esilinastuse ootel 4 Eesti Filmi Instituudi toetusega toodetud valmis filmi. Tootmises või järeltootmises on 6 filmi. Veel 5 filmi on saanud kinnituse, et Eesti Filmi Instituut nende tootmist toetab. Jutt on mängufilmidest.

Linastuse ootel on Peeter Simmi film „Vee peal”, Rasmus Merivo film „Kratt”, Kaupo Kruusiaugu film „Sandra teeb tööd” ja Priit Pääsukese film „Öölapsed”. Need filmid on valmis.

Tootmises või järeltootmises on režissööride Kadri Kõusaare, Elmo Nüganeni, Jaak Klimi, Ilmar Raagi ja Ove Mustingu mängufilmid. Need filmid on valmimas.

Tootmistoetuse saanud mängufilme teevad Tanel Toom, Triin Ruumet, Marko Raat ja Mart Kivastik. Need filmid on võttes.

Eesti Filmi Instituudi maksimaalne toetus ühele mängufilmile on kuni 800 000 eurot*, ülejäänud rahastus tuleb kaastootjatelt, erakapitalilt, aga ka peatootja omapanusest. Keskmiselt toetab riik tavalist eesti filmi vaid 30–50% ulatuses. Euroopas nimetatakse miljoni euroga valminud filmi mikroeelarvega filmiks.** Loe edasi Millele kulub raha, kui tehakse filmi? →