LUULEFESTIVAL. Betti Alverile pühendatud luulepäevad, seekordse koondnimega „Tuuletund”, peeti Jõgeval. Betti Alverile pühendatud luulepäevad Jõgeval kandsid seekord koondnimetust „Tuuletund”. „Tuuletund” liitis kaht festivali, mida seni on korraldatud eraldi – XXIX luulepäevi „Tähetund”(1.-9. klassidele) ja XVII luulepäevi „Tuulelapsed” (7.-12. klassidele).

Väiksemate lavamäng oli kantud maailmakirjanduse valmidest, suuremate oma põhines Viivi Luige luuleloomingul.

Viivi Luik saatis festivalist osalejatele oma tervituse, mille lastele edastas luulepäevade „Akadeemia” (nii nimetatakse luulepäevade žüriid. MM) pikaajaline liige, kirjanik Leelo Tungal: „Tervitan südamest kõiki luulepäevadel osalejaid ja soovin, et igal lapsel ja igal noorel inimesel, kes luuletab, oleks julgust endalt küsida, miks ta luuletab. Ja oleks julgust olla pigem tundlik lugeja kui keskpärane luuletaja. Selline julgus on austust vääriv, sest luuletatakse rohkem kui loetakse. Kuid ilma lugejata lakkab luule olemast.”

Eksistentsiaalne hirm tuleviku ees on kogu maailmas äratanud diktatuuriihaluse.

Me kõik oleme riskigrupp.

Kirikutes on aastasadu räägitud, kuidas oleme vennad ja õed. Ja et me üle valitseb kusagil üks suur jumal, kes kõiki jälgib, kõike teab, ja meil jääb üle vaid teda paluda.

Mina ei ole kindel, et jumalat on lihtsam paluda kui maapealseid valitsejaid.

Elu kui kunstiteos

„Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head.” See tsitaat Goethe „Faustist” iseloomustab kahte täiesti omanäolist, kursusekaaslaste Elina (Pähklimägi) Purde viiendat ja Linnateatri peanäitejuhi Uku Uusbergi uusversiooni 2018. aastal esietendunud lavastusest „Põhjas”.

„Põhjas”

Linnateatri peanäitejuht Uku Uusberg taastas oma 2018. aastal Põrgulaval esietendunud lavastuse „Põhjas”. Sisuliselt on tegu uuslavastusega. Salme kultuuripalee Suur lava ja Indrek Sammuli mängitud Lukaa muudavad lavastuse ja sealsete öömajaliste elu veel selgemalt traagiliseks.

Uku Uusberg ei tee oma elu peanäitejuhina kergemaks, taastades, sisuliselt luues, „Põhjas” uusversiooni. Lavastuse temperatuur ja rütmid, lugude jutustamise kunst on tähelepanuväärselt kõrge. Ta näitab selle kõrguse ära ja see on see hüppelaud, koht, kust ta alustab. Võib arvata, et see on Uusbergi teatri veel kõrgemale lendamise soovi alguspunkt. „Põhjas” annab usu, et see on võimalik.

Lühikese vaheaja järel ilmus juba teine Priit-Kalev Partsi tõlgitud Pentti Linkola raamat „Linkola programm. Ellujäämise küsimus”.

Juba 1986. aastal kirjutas Pentti Linkola: „Üks ekskavaator jõuab rohkem hävitada, kui miljon tarka meest oma vaimu ja hoiakutega kaitsta suudavad. Ja depoosse konutama see ekskavaator juba ei jää, kui need targad teda väevõimuga ei sunni.” See tsitaat lõpetab Linkola kirjutise „Roheline filosoofia, tehnoloogia ja ellujäämine”.

Raivo Vare sobiks ülihästi keskkonnaministriks. See oli peamine pähe pugenud mõte, vaadates läinud teisipäeval ETV saadet „UV faktor“, mille teemaks „Rohepööre: kuidas päästa planeeti?”.

Miks? Sest mu meelest hakkab vaikselt üle kriisiuudiste müra kostma küsimus, kas keegi me mõjukatest üldse valdab tervikpilti. Raivo Vare väljendas seal saates ennast kuidagi nii, et meil istub igaüks oma silotornis ja sealt kaugemale ei vaadata. Ning demonstreeris samas oma laia vaadet ja faktiteadmisi, aidates aruteludes järele ka keskkonnavaldkonna asjatundjaid.