Päris on olemas ikka, aga kõlapinna leiab mängult asjatamine, olemine. Kahjuks.
Hiiu folgil ütles Jaak Johanson Priit Pedajast kuulates:“Huvitav, et kurvad laulud on väga abiks, et rõõmsaks saada.”
Tõnis Mägi laulis augustis Tammsaare mail Kukenoosi viljakuivatis üht tähtsat teksti teiste omasuguste seas. Laul, millest mõtlen, lõpeb sõnadega: “See on aeg, kui aknast paistab palju, aga tuba on tühi, nii tühi…“
On aeg küsida, millega me täidame oma tühja toa, aknast välja passides.
Suveetenduse kommertsedu alus on nimekad näitlejad. Kui Jan Uuspõld ja Raivo E. Tamm on näo ja nimega plakatil, siis rahvas tuleb. Ka siis tuleb, kui tulemus on korralik kuuldemäng.
„Kui eesmärk on igavus, siis seda saab päris huvitavalt mängida, jah!“ ütleb Toomas Hussar pärast enda kirjutatud ja lavastatud näidendi “Kon-Tiki” viimast, Käsmu mererannas ajaookeani vajunud etendust. Etenduste mängukorrad said 3. augustil otsa. Usun, et ka kommertsedu tuli. Aga üks miski jäi puudu ja sellest on kahju.
Hussar on kaua vait olnud. Kui tekkis võimalus öelda ja näidata, haaras ta sellest kinni ja pani oma näidendisse selle, millest ilmselt mõelnud need neli või isegi viis teatripildilt eemal olemise aastat. (Virumaa Teataja kirjutab, et viimati lavastas ta 2004. aastal, kui Baltoscandalil mängiti tükki “Huiakk”.) Toomas Hussar ütleb oma vaikimise kohta, et töötas kodus, luges, õppis, kirjutas, mõtles. Küsimusele, kas “Kon-Tiki” näidend ja lavastus märgib muutumist Hussari maailmas, Toomas vastata ei oska. „Mis sunnib inimesi elama? Midagi head tahaks. Näiteks saia. Kogu aeg tahaks midagi, tahaks parvetada üle ookeani. See, kas sel kõigel mõtet on, on ebaselge,“ püüab teatrimees seletada seletamatut. Ütleb: „Kõik ikka sõltub sellest, kuidas sa ise elu mõtestad.“
Tunnike enne etendust on tribüünil tahvlid, mis märgivad varasemaid etendusi, mõni minut hiljem on kultuuriteave aidaseintel. Saueaugu teatritalu on nähtus ilmselt kogu maailmas.
„Küüni täitmise lood ja laulud“ Saueaugul julgustavad lootma, et mõned lood on meil veel alles ja lasevad ennast rääkida nõnda, et kinnitavad me kestma jäämise usku.
Saueaugu teatritalu peremees Margus Kasterpalu laseb sellel suvel teatri jaoks hästi valitud seltskonnal oma talus heina teha. Küüni täita.
Madis Kõiv ja Hando Runnel on näidendi „Küüni täitmine“ nimetanud irvmänguks. Mulle tundus see liigitus üsna sarnane sellega, et Tšehhov oma tõsised näidendid komöödiateks ütles. Irvmängu termin on muidugi täpne, kui mõelda sellele, et nõnda nagu Saueaugul 2009. aasta suvel ja kunagi lähiminevikus Eestimaal enam heina ei tehta. Sellest on kahju, aga vaevalt „Küüni täitmise“ lugude kirjutajad seda teadsid. Kasterpalu teab, kui just selle materjali valib oma isakodu kohavaimule kaeda.
Elus antakse sellele, kes kallil heinaajal teiste tegemist pealt passib, peksa, heidetakse kogukonnast välja, igatahes on selline tegelane heidik, veidrik, muidusööja, kunstnik… Teatris on teistmoodi. See, kes tuleb, on vaataja ja kuulaja. Saueaugu pisikeses taluhoovis on tribüün, kus kõik eelnimetatud rahulikult heina sees kulgevat pealt passida saavad. Selle etenduse puhul tuleb rõhutada, et inimesed saavad peale pealtvaatamise ka pealt kuulata. Sest see, mis heinateo ajal sünnib, on palju enam lugude jutustamine kui töö.
“See siin on minu kodu.” viitab Aivar Tommingas kohale, kus on elanud tema vanemad ja vanavanemad, kus kasvavad tema ja ta pere istutatud puud, kõrvuti vanadega. Viio Aitsami foto.
„See on minu stiihia!“ ütleb üle kolmekümne aasta Tartus Vanemuise teatris näitlejana töötanud Aivar Tommingas Hõredal oma vanaisa- ja isakodus puhates. „Selle kadaka me istutasime siia Marega. Selle kase siis, kui abiellusime.“ Mare on Aivari naine ja Vanemuise teatri baletijuht. Kask, mida Aivar näitab, on juba suur puu ja kadakas kasvab sellise himuga, mis kadakatele ju meil kõige iseloomulikum ei ole.
Ajal, kui suur hulk Eesti näitlejaid suveteatrit teeb, on Aivar Tommingas uhke selle üle, et temal sellel aastal suvetööd ei ole. Ta on seda ise tahtnud. „Sellel suvel panime äiaga küünile uue katuse,“ näitab Aivar, võtab mootorsae ja jalutab oma metsa poole. „Siin magas ühel hommikul kährikupoeg. Selle silla tegin koos sõpradega. Siin toimetavad mu koprad. Nägin neid ühel hommikul. Teevad mulle tammi.“
Jäneda talupäevadel ütles põrgust maa peal käimas ja oma punaseks kiskuvat hauasammast tiblade käest päästmas olev Ivan Orav, et vabakutseline näitleja Andrus Vaarik on sügisest Tallinna Linnateatri palgaline näitleja.
Aasta tagasi 10. mail kirjutas nüüdseks ajalehepalgalt teatriilma päris asju ajama asunud Andres Keil Päevalehes Andrus Vaarikule sünnipäevaks muu hulgas: „ Seda soovingi Sulle, Andrus: leia motivatsioon ja tahe, leia need lavastajad. Ja ole laval. Võiks isegi ütelda: tule lavale tagasi, nagu sa seda tegelikult oskad!“
Sellest aasta hiljem 9. mail esietendus Linnateatris Elmo Nüganeni lavastus „Meie, kangelased“. Vaarik mängis siis kaasa külalisena. Linnateater, endine Noorsooteater oli Andrus Vaariku esimene koduteater. Ta lahkus sealt Draamateatrisse siis, kui Elmo Nüganen seda teatrit juhtima asus. “Meie, kangelased” on esimene Vaariku ja Nüganeni koostöö.
Etendust näinuna julgen öelda, et Vaarik tegi suurepärase näitlejatöö suurepärases lavastuses. Vaarik kiidab etendusele eelnenud prooviperioodi ülihuvitavaks ja ta pole sellega ainus kogu trupis. Lavastuse valmimiseks tehtud proovid olid elamuslikud töös osalenud mitme eri põlvkonna näitleja sõnul. Ma siin ei kirjuta “kõigi” sellepärast, et lihtsalt pole jõudnud rääkida kõigiga.
Augusti Teatrikülgedele kirjutas Masingust loo Ave Alavainu.
…ainult tunda end elavalt
determineerituna iga samm..
Selgituseks
Motoks olev fraas on pärit ühe Uku Masingu jüngri (kellest tuleb juttu ka edaspidi) otse-üleskirjutusest pärast tema järjekordset kohtumist selle suure ja kummastava isiksusega. Kui see keeruline lausejupikene nüüd tavakeelde ümber panna, tähendab see, et inimene, kes elab (=on elus), peab igal hetkel endale teadvustama, et kõik tema teed ja teod (k.a sõnad ja mõtted) on ette määratud. See on nagu omaette väike palve: „Anna, et ma eluajal elaksin nii nagu teaksin ma iga oma järgmist sammu.”
Ennast ma suureks Masingu-tundjaks ega jüngriks ei pea. Mu suhted Eha ja Uku Masinguga olid väga lihtsad ja eba-akadeemilised. Allpool jutustan vaid mõned meeldejäänud seigad.
1. Kohtumine
2. Eha ja põrgukohv
3. Usundusest
4. Jüngerlusest
5. Üksindusest
6. Lasteristimine
7. Lahkumine