Snargijahi ettelugemine on lõppenud. Mehis Soomre ja Mati Soomre suruvad kätt, Jüri Aarma muheleb keskpositsioonil.

13. märtsil tehti Tallinnas kultuuriajalugu: esmakordselt loeti eesti keeles ette 134 aastat tagasi ilmunud absurdiballaad “Snargijaht”.

Kui kõik ausalt ära rääkida, ei teadnud ma veel pool aastat tagasi Snargist ega “Snargijahist” tuhkagi. Lewis Carrollit ma muidugi teadsin, aga “Alice imedemaalt” ei olnud mind väga puudutanud. Peegli ja peeglitaguse maailma kohta oli mul aeg-ajalt muidugi mõtteid külas käinud.

Loe edasi Snargijaht käis kolmes keeles →

Rein Malmsten ja Jaan Tooming.            Foto Ugala arhiivist.

Jaan Toomingal on valmis käsikiri „Religioossed motiivid minu loomingus ja Eesti teatri ajaloos“. Autori loal avaldame Teatrikülgedel katkendeid sest loost.

Jaan Tooming lõpetab oma kasvamise ja lavastamise alguse pisut lühikeseks jääva peatüki sõnadega: „Olin jõudnud Põrgu põhja, millest kaugemale polnud võimalik minna. Oli vaja uut teed, teed väljas Põrgust ja selleks sai “Põrgupõhja uus Vanapagan” (1976).“

Kuna lavastaja käsikirjast lähikuudel raamat saab, jätan autori kirjutatu huvilistele sealt lugeda. Selge on see, et Toominga lavastatud „Põrgupõhja“, „Veli Joonatan“, varasemast „Väike Eyolf“ … muutsid mitme põlvkonna arusaamist väga heast teatrist. “Põrgupõhjat“ käisid vaatamas memmed ja taadid ja tudengid, see oli etendus, mis mõjus kõigile. Ja siis oli Tooming äkki Viljandis. Sellest perioodis kirjutab mees ise nõnda:

Peanäitejuhina Ugalas (1979–1983)

1979. a. tegi Jaak Allik (ta töötas mingis valitsuses) mulle ettepaneku minna Ugalasse peanäitejuhiks. /—/ Üldse ma ei armastanud mingit kamandamist, ma lasin kõigil lavastajatel teha, mida nad tahavad, ja üldse valitses teatris tore anarhia. Kommunist Jaak Viller hiljem lausa hoiatas niisuguse juhtimisstiili pärast, kuid mina ei hoolinud sellest, ainult muigasin.

Loe edasi Teekond Põrgu põhjast õndsusele →

Ervin Õunapuu kapp Anton Tšehhovi näidendis “Kirsiaed” Draamateatris.

Anton Tšehhovi kirjutatud monoloog näidendis „Kirsiaed“ koos paari eel- ja järellausega:

GAJEV: Kas tead, Ljuba, kui vana see kapp on? Nädal tagasi tõmbasin ma alumise sahtli lahti, vaatan, seal on sissepõletatud numbrid. Kapp on tehtud täpselt sada aastat tagasi. Mis te kostate? Ah? Pühitse või juubelit. Elutu asi küll, aga ikkagi, nii või teisiti raamatukapp.

PIŠTŠIK (imestades): Sada aastat … Kujutage ette …

GAJEV: Jah … see juba on midagi… (Patsutab kappi.)

Kallis ja lugupeetud kapp! Tervitan sinu olemasolu, mis juba üle saja aasta on olnud suunatud headuse ja õigluse kirgaste ideaalide teenimisele; saja aasta kestel ei ole vaibunud sinu vaikiv kutse viljakale tööle, mis on (läbi pisarate) põlvkonnast põlvkonda hoidnud meie suguvõsas ülal vaimuerksust, usku paremasse tulevikku ja kasvatanud meis headuse ning ühiskondliku eneseteadvuse ideaale.

(Paus)

LOPAHHIN: Jahah…

LJUBOV ANDREJEVNA: Sa oled ikka endale truu, Ljonja.

Eesti Draamateatris kuu aega tagasi esietendunud Hendrik Toompere lavastatud Anton Tšehhovi komöödias „Kirsiaed“ jäi enim meelde lavakujundus.

Kunstnik Ervin Õunapuu ütleb, et on küsimusele, kui palju lavastusi ta elu jooksul on kujundanud, vastanud kahe sõnaga: üle saja. Nüüd on ta täpsem, öeldes, et koostas kuu aega tagasi nimekirja: „Tuhnisin internetis ja sain kokku 109, siia hulka on arvatud ka filmid. Arvasin, et neid on rohkem, aga noh, ma pole vähemalt valetanud, öeldes, et üle saja, ja eks nii vahest jääbki, vaevalt 200-ni välja lohistan. Näis.“

Loe edasi Kapist mõeldes, Draamateatri „Kirsiaia“ kujunduse valguses →

Lauri Sommeri esimene proosaraamat „Kolm yksiklast“ kirjeldab vaimuvabadust. Ses raamatus on koos kolm eraldi lugu, päriselt elanud inimeste lood. Need inimesed ei ole kunagi kohtunud, nad elasid erineval ajal, ja ometi on peategelased omamoodi vennad ja õed. Sommer kirjutab nad kokku saama nii, et see avab ukse lugejale, ikka sinna vaimuvabaduse ahtasse maailma.

Tegelased – kirjaniku vanavanaema, külaravitseja Darja elab Setumaal, kummalise väega muusik Nick Drake Londonis ja Raikküla juurtega luuletaja Uku Masing Tartus. Kirjanik jutustab oma lugusid sellise sugestiivsuse ja detailitäpsusega, nagu ta oleks ise elanud neid eelnimetatud inimeste elusid. Kirjutab nõnda, et tema tegelased lugeja pähe jäävad ja unenägudesse tulevad.

Loe edasi Kirjanik Lauri Sommeri meisterlik näitlejatöö →

Rapla kirikus laulis koorijuht Pärt Uusbergi (23) eestvõtmisel kokku tulnud kammermeeskoor kontserditäie helilooja Pärt Uusbergi kirjutatud meeskoorilaule.

Loe edasi Mehed laulsid kirkaks me tusameele talve →

Kirjanikuhärra auks ja „Keisri hullu” järelhüüdeks
Täna saanuks Jaan Kross 90aastaseks. Olgu alljärgnev kirjanikuhärra auks ja Ugala teatritrupi selle aasta 10. veebruaril viimast korda mängitud lavastuse „Keisri hull” järelhüüdeks. Ma hakkan kaugemalt peale, et jõuda lähedale. Ugala teatris 30 aastat tagasi mängitud Jaan Toominga „Kihnu Jõnni” lavastuses oli üks selline stseen. Laev on sadamasse jõudnud. Meeskond tahab laevalt maha joosta. Nagu ütlevad selle tüki palvevendadest saarlased:  „Önn on Jönni maha jätnud”. Seljataga on täielik tuulevaikus ja janu. Siis annab sakslasest tüürimees (Arvo Raimo) Jõnnile (Lembit Eelmäe) nõu: meestele passe mitte kätte anda, raha niisamuti mitte ja kui keegi siiski maale läheb, siis talle politsei sappa saata. Jõnn seepeale ütleb, et jah, jah, jah, kõik saaks korda, kui müüa maha oma au, mis küll „piske kut sinepiiva”.

Seepeale korrektne tüürimees, kes janu ajal oma kaasavõetud õlut jõi, plahvatab:  „Te olete idioot sülelapse südamega!”. Lavastuses ta karjub: „Au, au, au, au …”. Ma arvan, et mäletan Toominga üht proovimärkust tüürmanni mänginud Arvo Raimole. Jaan ütles, et haugu seda, ja Arvo siis haukus. See, kuidas, on meeles.

Loe edasi Au kadunud, keisrihullus kestab →