Indrek Taalmaa festivali žürii lemmiknäitleja preemiaga. Ervin õunapuu foto.

Ervin Õunapuu 2005. aastal lavastatud ja Tartus Püssirohukeldris esietendunud Pip Uttoni mononäidend „Adolf“ näitleja Indrek Taalmaa esituses võitis mai algul Kaunases peetud rahvusvahelisel festivalil Monobaltija kaks eripreemiat.

International one-actor theatre festivali peeti Kaunase teist korda. Festivalil esitati kaksteist monoetendust. Teiste seas olid oma monoetendusega näitlejad Lätist, Venemaalt, Soomest, Poolast, Ungarist, Rootsist, Tšehhist, Saksamaalt ja muidugi Leedust endast.

Näitleja Indrek Taalmaa noppis festivalilt kaks tähtsat eripreemiat: Zürii lemmiknäitleja preemia ja monolavastuste festivalide kuraatorite eripreemia. Lisaks, mis vist kõige tähtsam, said näitleja ja lavastus kutse kolmele ühemehe-teatri festivalile, kutse siis oktoobrikuus Riiga, novembris Moskvasse ja 2011. aastal Kieli, Saksamaale. Läbirääkimised käivad veel mitme korraldajaga. Kaunase festivali peeti teist korda, eelmisel aastal noppis peapreemia sellelt festivalilt näitleja Tõnu Oja, kes esitas soolopartii Andrus Kivirähu tükis „Aabitsakukk“.

Loe edasi Näitleja Indrek Taalmaa Adolf, ühe näitleja festivalil →

Selle pildi, kuidas Artur Talvik Jaapanis Barutot filmib, tegi Rein Kilk, kes on ka üks filmi toetajatest. Filmi saab vaadata Artur Talviku kodus Lahemaal Kass Arturi kinos, täpsem info www.talvik.ee. Artur Talvik näitas oma filmi Rapla pereklubi kutsel.

Filmimees Artur Talvik näitas Raplas oma autorifilmi “Baruto – tõlkes kaduma läinud”. Filmi ei tohi näidata televisioonis ja suurtes kinodes. Arturit tohib näidata, televisoonis ja laulusaates igatahes.

Artur Talvik ütles filmi sisse juhatades, et ta ei kahtle, et Kaido Höövelson, sumomaailmas Baruto, on kõige kuulsam eestlane maailmas.

Loe edasi Robert De Niro Artur Talviku filmis kõrvalosas →

Suurkogu on lõppenud, kuld on veel laval. Lava taga, mis on lava ees, kallistab NO direktor Kaarel Oja, NO kunstnik Ene -Liis Semperit. Või on vastupidi?

Margus Mikomägi – ajakirjanik

NO teatri Ühtse Eesti suurkogu sättis vaatajate ette peegli olevikust me riigis. See, mida peegel näitas, oli räpane, valelik ja mäda. Oli hirmutav ja on hoiatav.

Ma ei originaalitse siin raasugi, pannes selle loo pealkirjaks üldkasutatava roppuse. Samasuguse pealkirja pani suurkogu elamusest esmaspäevases Päevalehes rääkides ka Artur Talvik. Miks siis äkki nii? Nimelt sundis suurkogu mind endalt küsima, mida ma olen teinud, et me Eesti ei oleks valede ja petmiste küüsis. Miks ma ei ole olnud aus lõpuni? Miks ma olen vaikinud, teades? Ma tundsin etendust vaadates, et olen ka süüdi selles, et kõik on nii, nagu on.

Endine õiguskantsler Allar Jõks rääkis suurkogul peetud kõnes, kuidas ta ametikohustuste tõttu ühe erakonna juhi sünnipäeval osaledes erakonna toetajaid ja sõltlasi vaadates hämmastunud oli, et neist nii paljud veel vabaduses viibivad. Mul tekkis siis äratundmine – olen ikka mõelnud me maakonna tuntud ametimeeste juttu kuulates, et on kuritegelik võtta aastaid vastu suurt palka ja mitte midagi teha. See on kuritegelik siin elavate inimeste vastu. Kuritegelik kõikvõimalikest vabandustest hoolimata.

Mitte ükski siinne poliitik, omavalitsuse ametnik ega juht ei ole tagasi astunud ise. Hoolimata sellest, et eravestlustes ollakse tark ja nähakse vigasid selgeminigi kui üks ajakirjanik neid kõrvalt märgata võib. Aga vabandus on enamasti üks: süsteem on selline, seadus on niisugune, ma ei sa midagi muuta. Kes need seadused tegi? Allar Jõks on tippjurist, tema suus ei kõla kurjategija emotsioonina, viitab pigem krimnaalkoodeksile.

Me riigi tänane kultuuriminister Laine Jänes ütleb pärast suurkogu avalikkusele: „Ühtse Eesti suurkogu oli professionaalne teatrietendus, mille finaal ja sõnum olid ootuspärased.“ Veelgi enam, me kultuuriminister ütleb, et ta lausa ootas midagi sellist. Järelikult ta teab oodata peeglist paistvat jubedust. Teab, aga on olnud vait, on lõuad pidanud ja teeninud. Miks?

Loe edasi Käi pe***e, Margus Mikomägi! →

Peeter Volkonski rääkis Kohilas muuhulgas ka sellest, et rahvas on loll. Ka sellest, kuidas sellised väljaütlemised mõjuvad. Foto Margus Mikomägi

See juhtus 1980. aasta suvel. Valetin Kuik tegi Viljandis mängufilmi „Teaduse ohver“. Peeter Volkonski mängis seal, ei mäleta enam, keda. Vist mitu päeva ei saadud filmida. Agulimajade vahel ei olnud sellist valgust, nagu režissöör tahtis. Kuidagi nii on meeles, et jõudis kätte päev, kus Peeter lihtsalt pidi oma filmimise ära tegema. Hea on täna mõelda, et järgmine päev ta pidi lendama Thbilisisse. Viimase võimaliku võttepäeva hommik oli sama sompus kui varasematel võtteta päevadel.

Peeter vaatas taevasse ja ütles, et olgu, siis ma laulan päikese välja. Teda ümbritsev murelik filmimeeste vägi muigas muidugi. „Eh, Volkonski järjekordne nali.“ Volk alustas loitsimist, miski tuva mitmehäälsus tuli ta kõrist ja kõhust ja peast. Teate ta tuli, päike tuli välja. Võte tehti ära, paar duublit isegi ja siis oli päike kadunud. Vihma sadas ladinal.

***

Kolmkümmend aasta hiljem alustab Peeter Volkonski loengut Kohilas, Kapa akadeemias, et öelda: „Nagu hoidise puhul on tähtis, mida me säilitame, pirni, õuna moosi… või säilitame seal näiteks mäda! Samamoodi on tähtis, mida me säilitame mälupulgal, mida oma isiklikus mälus ja mida kollektiivses mälus.“ Peeter Volkonski peab Viljandi kultuuriakadeemias loenguid eri rahvaste muusikast. „Ma ei räägi seal ainult muusikast, vaid eri rahvastest, nende uskumustest, kommetest, kultuurist. Selle õppeaine nime ma mõtlesin ise välja – „Võrdlev kultuurilugu muusikas”

Loe edasi Peeter Volkonski: „Kultuuri säilimise mõõtühik on laul“ →

Andres Puustusmaa (keskel) Pariisis, sõbra näituse avamisel.

Lugu ilmus, mõnigate kärbetega 17. aprillil, Maalehes.

Kunagise krimipolitseiniku Andres Anvelti romaani põhjal kirjutatud stsenaarium „Punane elavhõbe“ muutub režissöör Andres Puustusmaa filmikätes heade näitlejate, operaatori ja monteerija abil veripunaseks ja elavaks hõbedaks.

„Filmi teeb filmiks idee,“ ütleb Venes juba tuntud ja Eestis oma esimese täispika mängufilmi teinud režissöör Andres Puustusmaa. Ta kinnitab, et tegu on puhtalt krimifilmiga, lisades pisikese mõttepausi järel sõna “ilmselt“. Tõsi, film paneb pärast vaatamist küsima, mis kahekümne aastaga muutunud on. Kas tõesti ainult see, et kurjategijad on muutunud rafineeritumaks ja politseinikel on arvutis andmebaasid? Mis on täna teistmoodi, kas inimeste mõttemaailmas on midagi muutunud?

Ei ole paremaid aegu

Filmi tegevuse aeg on autorite soovil täpselt määratletud, loll lugu rahajahil noorte eesti meestega juhtub läinud sajandi 90. aastate algul. Segane aeg, kus loosungiks on vabadus. Kas ja mis teeb vabaks? Kurjategijad ei vali vahendeid, et rikkaks saada, politsei ei vali vahendeid, et neid vangi panna. Ükski väärtuskategooria ei ole ses elus püha ja puutumatu.

Suurtes plaanides näitab „Punane elavhõbe“, kui mõttetu, põhjendamatu ja õigustuseta on mis tahes vägivald. Seda ka, et kurjus on kerge kasvama, kui kokku satuvad sarnase mõttemaailmaga tegelased.

Punane elavhõbe, mida ükski selle otsija ja ostja pole näinud, arvatav tuumapommide valmistamiseks tarvilik metall, saab filmis korraks isegi nähtavaks. Ta on metalsetes torudes, mis pakendatud kui luksuskaup radioaktiivsuse märkidega elegantsesse nahkkohvrisse. Sellist pakendit iseloomustab tänase Eesti moesõna “glamuurne”. Kohver on vist ainus taoline ese filmis, kui välja arvata politseipealik Buldooseri (Peeter Oja) seljas olev Kalevi kirjaga dressipluus. Muidugi tiirlevad kurjategijate maailmas ka imeilusad naised. Film taas ei anna vastust, miks kurjusega palistatud maailm just ilusaid naisi ligi tõmbab? Kas sellel vastust ongi.

Tundub, et režissöör Puustusmaa jaoks on punane elavhõbe kujundis hüübinud veri tapetute, vägistatute ja pekstute näol. Veri – nii hindamatu ja vajalik elus inimesele, elvhõbedana soontes tukslev, ja täiesti kasutu, mõttetu, kui inimene on surnud. Hüübinud vere tahaks iga mõistlik inimene ära pühkida.

Loe edasi Andres Puustusmaa elavhõbe on veripunane →

Vaiko Eplik ja Kristjan Randalu.                                                                    Foto: Kalev Lilleorg.

Kolmapäeval andsid muusikud Kristjan Randalu ja Vaiko Eplik Rapla kultuurikeskuses kontserdi, mis kinnitas väikese maja tähtsat nime. Rapla oli neil hetkedel maailma muusika keskus, oli muusikakultuuri keskel.

„See muusika, mida me nüüd esitame, on kirjutatud ja salvestatud nelja kilomeetri kaugusel siit,“ ütles mingil lavahetkel Vaiko Eplik. Nelja kilomeetri kaugusel siis peaks olema Vaiko vanematekodu, Pae külas asuv Kalda talu. Veel mitmeid mehe mõtlemise ja muusika Rapla-seoseid ütles Vaiko lavalt muusikale vahele. Näiteks kuulsa loo „Teismeline libahunt“ juurde jutt, kuidas ta sõbralt raamatu sai, pealkirjaks „Libarebased ja kooljad“. Epliku sõnul see muutis teda. Tegemist on Andres Ehini tõlgitud Hiina klassiku Pu Songlingi novellidega. Raamatututvustuses öeldakse, et see sisaldab suure hulga fantaasiaküllaseid ja salapäraga vürtsitatud põnevusgroteske, mis paistavad silma laia tundeskaala poolest, milles on armastust ja raevu, labasust ja vaimupeensust, tõsimeelsust ja pila. Vaevalt Vaiko Eplik seda raamatu tutvustavat teksti mäletab, aga see, mis Vaiko ja Kristjan Randalu esituses Rapla lavalt kostis, oli vaimupeen, salapäraga vürtsitatud, fantaasiaküllane, täis armastust… muusika.

Vaiko Eplik on oma loomingus ja elus ikka tõusnud kikivarvule, et piire laiendada. Seekord ta tegi seda samuti nii vaimses kui füüsilises mõttes.

Kristjan Randalu (1978) on klaverimängija, kes õppinud klassikalist ja jazzklaverit Karlsruhe ja Stuttgarti Muusikaülikoolis, Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias ja New Yorgis. Aastal 2006 lõpetas ta oma õpingud magistrikraadiga (Master of Music). Kontserdid on teda viinud Euroopasse, Iisraeli, Türgisse, Kanadasse ja USAsse.

Vaiko sõnul teevad nad Kristjaniga Muusikat. See, millist, jäägu kriitikute sõnastada. Mehed valmistasid kava ette ja proovides tundis Vaiko, et Kristjan tunneb tema loomingut, ta kirjutatud lugusid paremini kui tema, autor ise. „See näitab Kristjan Randalu taset. Proove oli vaja ennekõike selleks, et me teineteist tundma õpiksime,“ ütleb Vaiko Eplik.

Vaiko kasutas selles kavas elektroonilist imet, mille nimi on Moogerfooger ehk siis ringmodulaator. Ta lasi läbi selle imevidina oma häält. Masina ja hääle abil tekitas ta koos kitarri ja klaverihelidega saali maailma, mis peatas aja ja igapäevase reaalsuse, laiendas olemise piire. See oli enneolematu ja ilmselt ka kordumatu. Vaiko Eplik toob näite, et mõni lugu, mis kontserdil kuus minutit pikk, oli proovides kestnud 12 minutit. Hea improvisatsioon teadupärast põhineb professionaalsusel ja meistrioskustel. Vaiko Eplik ütles, et loodab koosmusitseerimisele Kristjan Randaluga ka pärast Jazzkaare kontserte.

Ennekuulmatu ja haruldase kontserdi eest Raplas kuuluvad tänusõnad peale muusikute ka Jazzkaare festivalile, Rapla kultuurikeskuse inimestele ja eriti neile õpetajatele, kes oma õpilased seda imet kuulama olid suunanud. Selliseid hetki ei kuule iga päev.