Tragöödia lõppvaatus, Katariina Lauk, Rasmus Kaljujärv ja Feliks Kark.
Roman Baskini lavastus „Iha jalakate all“ on üks kirglikumaid Eesti viimaste aegade teatripildis.
Sõna IHA sisaldab endas nii armastust kui vihkamist, ses tundes pole leigust. Katarina Lauk (Abbie Puthan) ja Rasmus Kaljujärv (Eben) seda teavad ja mängivad oma tundeid tingimusteta. Kõiges, mida nad lavastuses ütlevad, minnakse lõpuni, valu on tavavalust valusam, rõõm on argirõõmust tundetoone ülevam.
Nende kahe näitleja kokkusaamine Kurgja vesiveski väärika, ajahambale vastu pidanud tühjade akendega hoone taustal on kas õnnelik juhus või lavastaja Roman Baskini tarkus. Ehk mõlemad. Tulemus on meisterlik.
Õieti on Kurgjal mängitavas Eugene O’Neilli näidendis mitu igavikulist teemat, mis võiksid olla võtmeks elu mõistmisel ja mõtestamisel.
Lugu ise on lihtne: vana peremees (Ephraim Cabott) toob tallu „uue ema“, kõik kolm poega, kes tahavad pärast isa surma saada peremeheks, kaotavad lootuse. Kaks neist sõidavad kulda kaevama, noorem poeg Eben aga, nii võib mõista selle lavastuse keelt, tunneb Abbie´s ära oma elu kaaslase.
Peremeheks olemine, isade ja poegade igavene vastuolu, armastus, üksindus, elu alatus… vilksamisi käib loost läbi kullapalavik. Võibolla ongi palavik õige sõna, iseloomustamaks elu, mis Kurgja veski sisehoovil vaatajate ees lahti rullitakse.
Iha kavalehele on Roman Baskin pannud kirjakoha Vanast testamendist, kus Jumal kõneleb inimestele kümne käsu keeles. O´Neilli näidendis ja Roman Baskini lavastuses neid kõiki käske rikutakse. Rikutakse nõnda, et mõistad, mitte ei mõista hukka. Miski saatuslik paratamatus mängib ses lavastuses ja kirjaniku loos oma osa.
Midagi luurab toanurkades
Lavastaja Roman Baskin on Iha lavastades ülimalt detailitundlik. Tulemuseks, et vesiveski hoone ja hoov hakkavad elama oma elu. Vaataja pilk liigub mööda esimeses vaatuses tühje akna- ja ukseauke. Teises vaatuses on akendel kardinad, mille taga aimad liikumist. Iha ei jahuta ka vesi, vesi veskijões, vesi kannus ja kausis, vesi lillevaasis… jahutav vesi on olemas, aga see toimib vaid teadvuses.
Märgiline on, kuidas naise majja tulekuga ilmub tugevast puidust lauale lina ja sellele vaas lilledega. Hiljem, lavastuse lõpus kägardab Eben lilled rusikasse nõnda, et on valus, lilledel ja vaatajal.
Katariina Lauk on oma rollis uhke ja on alandlik, on kirkalt huvitava ja loetava sisemonoloogiga ka siis, kui vaikib.
Uhkelt mõjub Rasmus Kaljujärve Ebeni esimese vaatuse kuketants, pärast seda, kui ta on Katariina Lauki Abbie´ enda omaks teinud. Teises vaatuses tantsib vana mees Feliks Kark Efraimina oma tantsu, kuna arvab, et on saanud poja.
Selliseid kordusi erinevates kontekstides on lavastuses veel ja see teeb asja elusaks.
Muidugi ei puudu lavastuses hobune ja kaarik. Abbie´ päevavari on valgest heegeldatud pitsist, kohvridki on ses lavastuses oma endise eluga, mitte butafoorsed ja anonüümsed.
Iha asjades ja kostüümides on oma vägi ka, kui tahad ja oskad vaadata.
Lavastuses jääb silma näitlejate jalatsite ja kostüümi kandmise oskus. Paljajalu olemise ja ehk isegi alastiolemise oskus niisama. Ehk oli see juhus, aga mõtteid virgutavalt mõjus lavastuse vaheajal Kurgja talumuuseumi aia ääres olevale rohtunud teele kas meelega või unustatud suur kohver ja saapapaar- ma kõnnin hallil lõpmata teel…
Poeesia ja argisus oma hulluses ja helluses.
