See lugu ilmus esmakordselt 11. oktoobri ajalehes Postimees.

Mõni minut pärast “eesriide sulgumist” esietenduse järel. Ervin Õunapuu tegi ka ses mõttes ajalugu, et käis publikule kummardamas. Astus lavaäärde ja koputas puuhääle näitlejatele ja publikusse. Foto: Viio Aitsam

Ervin Õunapuu naerab oma autorilavastuses välja me igapäevase rumaluse.

Ses väljanaermises on mu jaoks üllatav, et see on ka omamoodi andeksand. Väljanaermises pole kurjust ja üleolekut. Näidendi põhitoon ütleb, et me elame ikka veel enamuse oma elust minevikus ja tulevikus, otsime tähendusi sealt ja sest, mis on olnud, ja ootame õnne alles homme, oskamata seda märgata lihtsalt ja ületähenduseta.

Näidendi tegevus sünnib väga konkreetses kohas, see on nii tekstis kui kujunduses rõhutusega välja öeldud ja näidatud. Reaalsus ja välja- ning juurdemõeldu on konfliktis kogu aeg. Tegelased ja publik on toodud maailma kõige pühamasse paika. Vaade sealt võib avar olla, aga on kitsas väga.

Meie igapäevane rumalus

Meie igapäevane rumalus ses näidendis ei ole mitte see, et näpime nina ja teeme üha väikeseid valesid valikuid, vaid on hoopis see, et meid valitsevad ajast ja arust uskumused, dogmad ja seadused. Me ei oska, ei julge ja meil ka ei lubata ise mõelda.

Mõni päev tagasi ütles doktor Ralf Allikvee televiisoris, et arstiteadus on jõudnud kiiresti keskajast tänapäeva. Ja juba järgmise streigipäeva hommikul kõlab Vikerraadios hommikupalvus, kus keegi „täiskasvanud“ mees paatosliku häälega kuulutab, et otsige ise jumalariiki, siis saate kõike muud pealekauba. Elame veidras ja hirmutavas maailmas. Just seda Ervin Õunapuu ja Pärnu näitlejad ka näitavad.

Trupp juhib oma räägitud loos vaatajate meeled sellele, et tehnika pöörane areng ei olegi me elu õnnelikumaks ja vabamaks muutnud. Keskaeg me peades ikka valitseb, mobiiltelefonist taskus ja sportautost, mille kapoti all 500 hobust, hoolimata. Ka see on ses loos sees tugevalt, et raha eest saab hingeõnnistust osta ja müüa, muust rääkimata.

Loe edasi Jeruusalemm – Pärnu ehk kuni inglid sekkuvad →

Anne Maasik Lipal Uku Masingu mälestustoa avamisel 2009.aastal. Foto: Viio Aitsam

Anne Maasiku ja sõprade 1976. aastal Vanemuise stuudios salvestatud „Veli Joonatani“ lavastuse laulud puudutasid mu hinge sellise jõuga, et täna julgen öelda – sealt ma tulen.

Olen mõnda neist lauludest laulnud vahel. Viimane kord pisut enam kui aasta tagasi Treimanis tiigi ääres. Kristiina Ehin oskas küsida ja mina siis äkki oskasin laulda. Need laulud on olnud minuga kaasas 36 aastat. Vahel ei ole nad meelde tulnud, elu siksakitamiste ja sakutamise ajal. Nüüd, kui see plaat tuli uuesti, „Rännak lauluvainule“, on sellel eluase ja koht, hing jõudis ringiga koju.

Ega ma ei teadnud, et see plaat on. Lauri Sommer andis märku. Seda ka lisas, et kirjutab sest plaadist ühes tulevas TEMUKIs. Tahtsin plaati väga, sättisin ennast just Tartusse teatrifestivalile. Seal ühel päeval läksingi plaati ostma, enda meelest pidulikult. Käisin väikese Vanemuise juures, kus „Veli Joonatani“ mängiti, kõndisin aeglaselt ja mõtlesin Lembit Eelmäe peale. Tuli meelde, kuidas me kunagi Järva Madise pastoraadis… aga see on üks teine jutt.

Lembit seal lavastuses mängis, sellepärast talle mõtlesin ja sellepärast ka, et sest lavastusest kummitab mind vahel selline salm: Joonatan, minu veli makas./Muide tapetuide man./Ta mul olli kõige kallim,/Minu veli Joonatan.//Minu mure enne ei lõpe,/Kui ma teda nätä saa./Sõs ma taha timä hauda/Roosilillis ehita.//. Ma pole neid sõnu endale kunagi tahtnud tõlkida, nad on ilusad just nii ja mida vanemaks saan, seda selgemaks saab, mida see tähendab.

Loe edasi Kuidas ma Tartus endale teist korda hinge sain →

Täna õhtul, seal, on kõik.

Seda ei juhtu just tihti, et Eesti teatris esietendub umbes kuu vältel järjest kolm lavastust, mille lavastajad on kõik lõpetanud ühe ja sama keskkooli. Tegelikult ei ole veel kunagi nii juhtunud.

•6. oktoober – Pärnu Endla teatris esietendub lavastus „Pühamatest pühamad“, autor, lavastaja ja kunstnik Ervin Õunapuu (külalisena).

•27. oktoober – Tallinna Linnateatris esietendub lavastus “Hamlet”, autor William Shakespeare, lavastaja Priit Võigemast.

•11. november – Eesti Draamateatris esietendub lavastus „Kevadine Luts“, autor Andrus Kivirähk, lavastaja Uku Uusberg.

Ervin, Priit ja Uku on kasvanud ja koolis käinud Raplas. Üsna intrigeeriv on seegi, et Ervini sõnul plaanis ta endakirjutatud näidendile pealkirjaks „Kuni inglid sekkuvad“. See sai selliseks nagu on nüüd, siis, kui Uku just samasuguse pelkirjaga näidendi ja lavastuse tegi Draamateatris. Priit on Linnateatri veebilehel öelnud, et teda seoses Hamletiga kummitab luuletus, õigemini laul: „Ei mullast sul olegi enam suurt lugu, kui kõndima õpid parkettidede peal…“ Sõnade autor Hando Runnel, esitanud ansambel Ruja ja Urmas Alender.

Ervin lasi oma lavastuse valmimise ajal “Pühamatest pühamate” koduleheküljele FBs riputada luuletuse, õigemini laulu: „Nii vaikseks kõik on jäänud/Su ümber ja su sees./Mis oli, see on läinud,/Mis tuleb, on alles ees./…“ Sõnade autor Ernst Enno, esitaja ansambel Ruja ja Urmas Alender.

Ja veel üks seos on, mis neile eesolevatele lavastustele mõeldes kipitab: teatriteadlane Madis Kolk rääkis Draamateatri Maalisaalis avalikul jutuajamisel (nn Lingi-kohtumisel, mida ses teatris uute lavastuste puhul korraldatakse) Uku Uusbergiga inglitest.

Loe edasi Mitmekordselt karastatud teras →

Urmas Lennuk, mõni aasta tagasi Vargamäel. Kohe esietendub ta kirjutatud ja lavastatud näidend “Vargamäe voonake”.

Selle loo autor on, täna Vanemuise draamajuht, Urmas Lennuk.

Vanemuise sõnateatri uue hooaja märksõnaks on “otsime uuesti Eestit”. Plaanis on üheksa esietendust, viis neist Eesti asjad.
Viimastel aastatel on kuidagi traditsiooniks muutunud, et kõmulisematest uuslavastustest oodatakse palju, aga kui neid vaatama minnakse, siis võib tabada inimesi kogemuselt – polnudki nii hea, kui oodati. Tõenäoliselt on see nõnda olnud juba varemgi, kuid viimased aastad on toonud kaasa kuidagi suurenenud vastutuse teatritele. Nii mõnestki teatrist on kujunenud teravate lõigetega jõulised sotsiaalsed keskused, kust oodatakse vahedat dialoogi ühiskondlike probleemidega. Rahulolematus ühiskonnas ongi seadnud ootused ka teatrile – kõneldagu elust! Aga elu kipub sageli huvitavam olema kui selle jäljendus, olgu ta nii konsentreeritud ja kujundisse peidetud kui tahes.

Priit Raud kirjutas selleaastase Baltoscandali brošüüri saatesõnas: „Midagi meie ümber on paigast ära – valitsejad teevad nalja, kojanarrid üritavad maad valitseda, rahvas nagu ei juhikski riiki, näitlejad produtseerivad, kriitikud lavastavad, teoreetikud ehitavad… Ja keegi pole eriti rahul sellega, mida teised teevad…”

Loe edasi Ootustest, lootustest ja pettumustest →

Ilusat sügise algust soovides. Plaan oli taas alustada Mõeldes edasi lugude sarja. Niisiis mõeldes edasi. Foto: Siim Solman

Alljärgnevad mõtted tekkisid, vaadates tagasi Sillaotsa muuseumi rahva sünnipäevaks korraldatud eksursioonile, mis kulges mööda kunagist Läänemaa Vigala ja Velise kanti, ja päädis Järvakandis.

Mõttekuse küsimus

Kui eesti keeles kõnelevatel inimestel oma maa armastus kaob, ei ole riigil mõtet. Kui maakonnas elavad inimesed oma maakonda ei armasta, pole maakonna pidamisel mõtet. Mul on tunne, et sellises olukorras agoonia pikendamine ja muudatustega venitamine on kuritegelik ses maakonnas elavate inimeste suhtes ja julgen arvata, et taolisel moel suretatakse maavaimu välja.

Paneme Mahtra muuseumi siis lõpuks kinni? Kaotame kunstliku maakonna? Ühendame Raplamaa kümme omavalitsust? Uskuge mind, et peale paljus eluelevuse kaotanud, liisinguid ja pangalaenu tasateenivate keskpäraste ametnike armee ei kaotaks me mitte midagi. Ja oleks vähem administraatoreid.

Viime selle, mis säilitamist veel väärib, sinna, kus rahvas on, ja kus on tingimused selle hoidmiseks. Äkki siis mõni noorematest märkab veel.

Loe edasi Tagasivaatamise fetiš ehk: rohkem Raplamaad →

See lugu (http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/elmo-nuganen-saatis-opilased-mauruse-kooli.d?id=64858370) ilmus esmalt Maalehes. Püha õhtusöömaaeg. Laua ääres (vasakult) Vürst Bebutov -Kaspar Velberg, Von Elbe – Kristjan Üksküla, Tigapuu -Henrik Kalmet, Indrek – Karl-Andreas Kalmet, Härra Maurus -Aivar Tommingas, Lible – Märt Pius, Vainukägu – Mikk Jürjens, Sikk – Priit Pius, Ollino – Aleksander Eelmaa. Sööjate seljataga istub Jürka – Ago Roo. Fotod: Siim Vahur.

Kui Toompea lavakooli lõpetanud Karl-Andreas Kalmet, Liis Lass, Mikk Jürjens, Henrik Kalmet, Priit Pius, Märt Pius, Kaspar Velberg, Kristjan Üksküla ja Maiken Schmidt Linnateatrisse jõudsid, olid tunnid juba alanud.

Seitse aastat tagasi, 2005.aastal esietendus Tallinna Linnateatris Elmo Nüganeni esimene Tammsaare lavastus „Tõde ja õigus. Teine osa.“. Olen nende aastate jooksul, kui etendus meenub või miskil kujul taas tuleb, vahel mõelnud, miks Elmo seda enda dramatiseeringut „Mauruse kooliks“ ei pealkirjastanud. Vastuseid olen ka leidnud, aga nii selgelt kui 10. augustil 2012 nähtud etendus mulle vastuse ette ütles, ei olnud seda varem tundnud.

Teater ja lavastajad, need parimad, on alati ajast ees. Mine tea, ehk teadis Elmo Nüganen juba 2005, et me seitsme aastaga jõuame aega, kus tähtsaks ei ole enam see, kas kool on või ei ole, vaid see, mida seal õpetatakse. Üha raskem on vahet teha tõel ja valel. Sellel, mis päris ja mis mõeldud vaid inimeste petmiseks. Muidugi on silmakirjalikkus olnud mureks läbi maailma ajaloo, aga mitte kunagi ei ole õige ja vale olnud nõnda segamini, et isegi pühendunud õpetajatel on raske lastele öelda, mida tohib ja mida mitte. Isiksustest õpetajaid on meil teadagi vähe. Ja oli ju just me vabariigi pikk haridusminister see, kes rahvale kuulutas, et hea eesmärgi nimel on valetamine õigustatud. Tammsaarel kuulutab pikk Indrek, et Jumalat ei ole. Mingi seos siingi.

Loe edasi Elmo Nüganen pani õpilased Mauruse kooli →