Etendus on lõppenud, elu mitte. Elus (paremalt) Tiit Ojasoo, Gert Raudsepp, Sergo Vares, Risto Kübar ja Jaak Prints, laval jutustaja, Rein Lang, Silver Meikar, Jürgen Ligi ja no ei tule selle niiditõmbaja nimi meelde, keda Jaak mängis.
Selle loo pealkiri on uusvanasõna. See öeldi maha NO teatris teisipäeva õhtul, kui teatritrupp mängis ette värske näidendi „Reformierakonna juhatuse koosolek“. Kirjutan etendusest, kuid illustreerin seda Rapla valla näitega, mis võiks vabalt olla näidendi järjelooks.
Kui Nädalises kirjutamist nuusutanud hea maapoiss Teet Teder mulle Õhtulehe reporterina NO aktsiooni ja me riigi olukorda kommenteerida palus, ütlesin talle, et NO teatriseltskond aitas pildistada elevanti.
Elevant on suur loom ja enamasti me pildile ei mahu. Pildile jäävad detailid. Silver Meikar ütles avalikult, et on reformiparteile raha annetanud nii, et isegi ei tea, kellelt see raha tuli.
NO teatri eelmisel etendusel Saku suurhallis, „Ühtse Eesti suurkogul” öeldi see sootuks mõjuvamalt välja näitleja Jaak Printsi juhitud valimiskoolis. „Rahapesusüsteem on hästi toimiv, tõhus, ja mis peamine, salajane. Keegi ei saa teada, kes on raha taga ja kellele erakond teene võlgu on,” rääkis Prints juba 2010.aastal avalikult. See mõjus, aga ei muutnud. Miks? Elevant oli ju tervikuna pildil ka pimedate jaoks.
Jah, siis ei teadnud ka need, kes KAPOt telefonide pealtkuulamises kahtlustavad kahtlustada, et tuleb keegi, kes oma nime, näo ja teoga seda tunnistab. Nii pagana kindlad oldi kaks aastat tagasi oma võimu ja raha jõus, et ei vaevutud isegi midagi varjama, muutma.
