See on minu vihmaus. Me maa sees Raelas on ta kodu. Sellel Viio tehtud pildil ta situb. Foto: Viio Aitsam

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0008/vihmauss.html  lugege allolev lugu läbi ja saage siis targemaks Raine Kerge kirjutatud loomalugu lugedes.

Numbrikombinatsiooon 21.12. 2012 olevat kuupäev, kui planeedid ringi rivistuvad ja maakera magnetväli kaob. Seetõttu kaob elekter ja elektroonika läheb sassi ja ookeanid hakkavad keema. Muud koledused ka kõik veel tulevad me kallale siis ühekorraga.

Selles ajakirjanduslikult pealiskaudses jutus on mu jaoks üks ja peamine ebakõla, miks igasuguseid maailmalõpujutte tõesti üpris tõsiselt peaks võtma, ja mis ei rõõmusta. Nimelt muretsetakse inimeste pärast enamasti. Et inimesed, see meie tsivilisatsioon sureb. Jah, muidugi, kuidas sa ikka vaaladele ütled või elevantidele, et homme sind enam ei ole, elukas.

Loe edasi Mõeldes edasi: Maailmalõpp saabub siis, kui sureb viimane vihmauss →

Olla, või mitte olla? Linnateatri lavastaja ja näitleja Priit Võigemast otsustas viis tundi enne õhtust etendust, et ta lavastatud „Hamlet“ ei jää näitleja haigestumise tõttu ära, ning mängis ise. Kõik ei otsustanud, Priit tegi selle suure teo. Hästi tegi, ei mingit hinnaalandust. Ja mina olen selle üle rõõmus ja uhke. Foto Linnateater

Ma palun vabandust. Aga olen ammu kindel, et allkirjadega kellegi teise teksti all meeleavaldamise aeg on möödas. Ma soovitan kõigil kirjutada alla vaid oma tekstidele. Meiega on piisavalt kaua manipuleeritud.

Nüüd tuleks olla avatud meelega. Avatud meel ütleb, et untsus on palju enam kui vabamüürlaste välja mõeldud demokraatia.

Tähelepanu on asjade untsus olemisele juhitud üha ja aastaid, muutunud ei ole sellest mitte midagi. Nüüd on võimalik vaid nõuda. Kui üldse.

Ütlesin Kaja Kallasele, et tal on ilusad silmad tõesti. Kajal oli komplimendi üle hea meel. Naerma ajas see teda muidugi ka. Äitäh, Jürgen Ligi…

Üks paljudest põhjustest, miks ma Hartale alla ei kirjuta, on see, et taas on tegu konstanteeringuga.

Nõnda siis, kas ühiskondlik kokkulepe ja demokraatia peatab:

– massilise väljarände;

– maaelu järkjärgulise hääbumise;

– süveneva vaesuse;

– elektri hinna tõusu;

– toidu hinna tõusu;

– valimisseaduse muutuse;

– rahakeskse elukorralduse?

• Loe edasi Mõeldes edasi: Harta 12 on järjekordne üritus →

Vallo Kirs, Viljandi kultuuriakadeemia 4. kursus, lavastaja

Noor lavastaja Vallo Kirs oma kasvutingimuste otsingul. Foto: Erakogu.

Mis teater on, miks teater on? Täna.

Ma kõlan nüüd tõenäoliselt kuidagi… Aga mis sest ikka…

Uni.

Mul on üks (hirmu-)unenägu. Ma seisan mingi abstraktse rahvamassi ees ja pean neile põhjendama, milleks on teater meile üldse vajalik. Kas me ei saaks ilma hakkama? Ma otsin sõnu ja sean neid kogeledes ritta… Aga sõnu on nii palju ja ma otsin neid, mis konkreetselt seda inimmassi kõnetaks. Ma tunnen, kuidas sajandite vanune kultuurikiht minu peale vaatab ja ootab…

Ärkan. See oli vaid unenägu. See oli unenägu, millele on ainest andnud Kalju Komissarovi erialatunnid ja tema juhtmõte: „Leidke endas see miski, mille poolt ja mille vastu te olete. Vastasel juhul ei ole teatritegemisel mõtet.“

Nüüd aga paar päeva tagasi helistas mulle Margus Mikomägi ja palus, et ma sõnastaksin oma mõtted teemal – „Mis teater on, miks teater on?“ Ei, ma näen ju ainult und.

Loe edasi Teater on minu meelest pelgupaik →

Mladen Kiselov 1943 – 2012. 

Mladen, oleksin tahtnud sinuga seda juttu jagada, mida siin, samal küljel kirjutab noor, teatrisse alles sisenev Vallo Kirs. Sa oleksid sellest aru saanud. Sina teadsid veel ilma tõlkimata, mida tähendab elus ja laval PROSTRANSTVO (Ruumiks seda ju tõlgitakse, aga ilma tunnetuseta ja piirituseta, ei tähenda see tegelikult mitte midagi. MM). Nüüd on piiritu kurbus vaid. Umbes samamoodi piirideta, nagu kurbus, mis tekkis su Draamateatri „Nelipühade“ lavastust vaadates maailma pärast. Küllap sa mõistad. Mittemõistmiseks armastasid elu ja kunsti liiga palju. Kõige uhkem oli, et sinus puudus igasugune provintslikkus. Mul on tunne, et see ei ole õpitav.

Sinuga kohtumine oli kingitus. Jaak Allik kirjutas pärast su ootamatut surma nõnda: „Mladen oli kindlasti kõigi aegade jooksul kõige sügavam ja andekam Eestis alaliselt tegutsenud tõeliselt maailmataseme lavastaja, kelle koostöö Eesti teatriga alles hakkas hoogu võtma. Tänane teade on tragöödia nii meie teatri tänase kui homse päeva (teatrikooli) suhtes.

Loe edasi Suri lavastaja Mladen Kiselov →

See lugu ilmus 18.oktoobri Maalehes.

Idioot ja Sinihabe – kes neid jõuaks lahuta. Viljandi kultuuriakadeemia noorte tudengite diplomilavastus “Idioot” ja Von Krahli Viljandi kursuse noorte näitlejate “Sinihabe” on kui ühe lavastuse kaks vaatust.

Kaht uut noorte loodud lavastust ja mitte ainult neid võib nimetada ka Artur Alliksaare taastulemiseks.

Viljandi kultuuriakadeemia tundengid eesotsas lavastaja Vallo Kirsiga kirjutavad oma diplomilavastuse “Idioot” kavalehele Alliksaart tsiteerides: “Armastuse nimel, mis ei talu tardumust,/anun sind,/ ära tee lapsele oma hinges haiget.//”. Viljandlaste eelmine kursus koos eakaaslasega, lavaka lõpetanud Hendrik Toompere õpilasest lavastaja Kertu Moppeliga aga panevad oma “Sinihabeme” loo salakappi, mille võti koos teiste võtmetega küll nende käes on, aga mida sinihabemed surma ähvardusel kasutada ei luba, Alliksaare luuletuse “Antidolorosum”. Ses luuletuses, mis Krahlis saab lauluks, on read: “Nii läbib inimhingki rännu pikkust/ ja imades säält jumalikku rikkust/ ta täisuslikumaks saab iga hetk./“.

Krahlis kapist pääsedes laulab seda Mikk Dede, kunagi eelmisel sajandil laulis noorena selle ühele põlvkonnale mõtlemiseks Erki-Sven Tüür. Kui Artur Alliksaar sellel läinud sajandil vanana Tartus toimetas ja kirjutas neid luuletusi, olid ta kõrval noored ja ilmselgelt sest mõtlemisest inspireeritud tulevased Eesti luuletajad Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Paul-Eerik Rummo, Andres Ehin, Henn-Kaarel Hellalt, Aleksander Suuman. Teised ka. Andres Ehin on Alliksaart nimetanud “Tartu boheemlaste kuningaks”.

Kas on juhus, et Kadri Voorand oma dzässiplaadile “Kosmogooniline etüüd” nimeks paneb, või see, et Jim Ashilevi võtab üksi mängida just Artur Alliksaare luuletust “Õhtute kollane tolm”!

Loe edasi On ainult hetk, milles viibime praegu →

Rakvere teater tegi 2011. aastal 120 väljasõiduetendust.

Pildi tegi Siim Solman

Rakvere teatritegijad on ikka kuulutanud kunsti kaduviku nimel. Sama hea on öelda, et ei kao ta kuhugi.

Kui seda lugu kirjutasin septembri viimasel nädalal, mängis Rakvere teater samal õhtul Tallinnas Iiri tükki ja teine külalisetendus oli Washington DC H Street Playhouse´is. Iseenesest mõista mängiti maailmariigi pealinnas August Kitzbergi näidendit “Tuulte pöörises”.

Nädalapäevad enne seda istusin õhtul Rapla vana seltsimaja, nüüd kultuurikeskuse saalis ja plaksutasin Rakvere näitlejatele, kes sel õhtul iirlased olid hoopis. Kohe tahtsin, ei plaksutanud viisakusest. Tundsin, kuidas siinne publik seekord aus oli. Plaksutasin aastatega nähtud lavastuste eest ka.

Olen nüüd aastaid katsunud oma väikesesse kodulinna sattuvad külalisetendused elamuseks vaadata. Vahel ei taha ja ei jaksa, aga siis mõtlen, et kui näitlejad jõuavad minu koju tulla, siis pean mina tahtma neid vaadata. Me suhe on vastastikune.

Teatrietendustega on nii, et tavapublik jätab teatri, kui pettub. Rakvere teatrit vähemasti Rapla kandis vaadatakse, läbi aja. Mulle siinkohal meenub nende õnnestumiste reas hästi Urmas Lennuki näidend ja lavastus “Päeva lõpus”, tundub, et seal näidatud maaeestlaste üksindus üha süveneb. Aja vaim ripub õhus.

Jah, just Rakvere teater on kõigist riigiteatritest meil kõige rohkem käinud. Ma ükskord ei läinud vaatama, oli tükk “Täismäng”. Häbenen seda siiani, juba Peeter Jakobi pärast oleks tulnud minna. Aga tean, et saal, nad olid selle lavastusega meil ikka mitmes kord, oli täis. Selle loo fenomenaalne pikaealisus andis ja annab märku me majanduslikest “püksid maha” kõikumistest.

Loe edasi Rakvere rändnäitlejad on oodatud nii Raplamaal kui Ameerikas →