Lugu ilmus esmalt reedeses Postimeghes. Ma ilmselt ei meeldi sellele, kes Postimehes lugusid veebi üles riputab. Aga kui kirjutan, siis tahan, et seda ka loetaks.

Professor Peeter Torop ütles Linnateatri Taevalaval peetud loengus mille pealkiri oli „Plahvatav stabiilsus“ , et tema jaoks on minu loo pealkirjaks olev lause„Kunst on plahvatsuse laps“ kõige tähtsm. Ka seda ütles Peeter Torop sissjuhatuses, et tsitaat on pärit professor Juri Lotmani viimaseks jäänu raamatust „Kultuuri ennustamatu mehhanismi“, mis jäi Lotmani tegelikult viimaseks raamatuks. Esineja lisas professoritele omase hinnangut vältiva hääletooniga, et see raamat on ilmus mööunud aastal vene keeles ja on ilmumas inglise keeles. „Eesti keeles veel mitte.“ ütles Peeter Torop.

Loe edasi Kunst on plahvatuse laps →

Esietenduse on lõppenu.

Lugu ilmus esmalt Postimehes.

„Karjäär“

Lavastaja: Uku Uusberg (Eesti Draamateater)

Kunstnik: Artur Tšehhi

Valguskunstnik: Siim Allas

Osades: Robert Annus, Tanel Jonas, Martin Kõiv, Markus Luik, Maarja Mitt, Aivar Tommingas

Uku Uusbergi Vanemuises esietendunud lavastus „Karjäär“ on vaieldamatult tema parim lavastus ja mu jaoks ka selle sajandi huvitavaim lavastus Eesti teatris.

Ses lavastuses ei ole midagi ülearu ja ei ole midagi puudu ja kõige vägevam seejuures on, et ta oma organiseeritud korrastatuses sünnibki iga kord uuesti ja on samas improvisatsioon.

Lugu, mille ennenägematult ärgas Vanemuise trupp meile mängib, on sellest, et me elame maailmas, mis on üles ehitatud loogiliselt. Loogiline maailm seisab ja püsib koos inimeste kehtestatud seadustel ja reeglitel. Paradoks on aga, et inimene ise ei ole loogiline. Kui inimene oleks loogiline, siis oleks ta robot ja maailm oleks teine. Küsimus on, kas me tahame olla ja elada robotiilmas.

Karjäär tähendab eesti keeles teed tippu ja sügavat auku maa sees. Varasematest Uku Uusbergi kirjutatud omatekstide lavastustest erineb näidend „Karjäär“ selle poolest ka, et seekord toetab lavastus teksti: lavastus näitab, näitlejad näitavad ja lugu jutustab ennast. See, mis laval sünnib, teeb laval räägitud sõnad mitmeplaanilisemaks ja mõistetavamaks, alateadvus tuleb mängu ja vaataja saab seda vastu võtta terve kehaga. Kogu oma olemasolu ja elatud elu slepiga.

Loe edasi Vanemuise liivakellad helisevad äratust →

Margus Mikomägi

Tartu Uue teatri äsja esietendunud lavastuse „Vanemuise biitlid“ lõpustseenis küsib üks biitels: „Kuidas tappa laulindu?“.

Selle teatri juhi Ivar Põllu ümber on kookusaanud „Valge võtme vennaskond“, kes teeb seal seda, mida teeb, nö valges kastis, mitte mustas (mitte blackboxis, nagu kombeks). Seda tunnetust kannavad mu meelest Eesti teatrites muu hulgas Urmas Lennuk ja Uku Uusberg. Muide, Peeter Jalakas, nii ootamatu kui see ei tundu, oma Krahli bändiga niisama.

Laululinde tapetakse Eestis nüüd avalikult, öeldes, et tapmise põhjus on majanduslik mõtlemine.

Sellesama hoone küljes, kus Tartu Uus teater kunstitemplit peab, on silt MÜÜA. Müüjaks on “kultuurisambad” Tartu ülikoolist. Võtab sõnatuks. See on juba tavaline, et see Eesti haritlaste sünnitusmaja oma kaelasadanud kinnisvaraga äri ajab. Selle asemel, et olla täiskasvanud, ideaale toetav kultuurikandja. Ülikooli maha kandes – kas me oleme siis juba ka nii kaugel, et meil ei olla ühtegi arukat rikast eestlast? Pole gruppi aatelisi ärimehi, kes ostaks 220 000 euro ehk 3,5 miljoni krooni eest Tartus botaanikaaia vastas oleva maja ja kingiks selle kultuurile? Selline tegu läheks igavikku kirja igatahes. Rapsitehase ostmine sinna ei jõua kindlasti.

Loe edasi Igaviku nupp inimjalgadega kirstus →

Jüri Kaldmaa kirjutab Vilde  teatrist Tartus.

Vilde teater on kõige pikaajalisemalt harrastusnäitlejatega töötav kollektiiv Tartus, on järjepidevalt tegutsenud 1949. aastast. Praegu on teatri ümber koondunud üle 40 aktiivse eri vanusest ja rahvusest inimese. Igal aastal tuuakse lavale 3–4 näidendit.

Kogu aeg teatril nii hästi pole läinud, vahepeal oldi lausa varjusurmas. Taassünniks kujunes Raivo Adlase lavastatud „Tagahoovis“ 2004. ja 2005. aastal. Seda ligi 40 osatäitjaga tükki mängiti vabaõhuetendusena kokku 20 korda. Autentseks mängukohaks oli Tartus Tähe 39 hoov, kust Oskar Luts kirjandusteadlaste arvates oma prototüübid leidis. Publikumenu tagasid etenduse sotsiaalne sõnum (kas me sellist iseseisvat Eestit tahtsimegi?) ja tugevad osatäitmised, mida harrastusnäitlejailt ei osatud oodata.

Vilde teatri kunstiliseks juhiks ja maskotiks ongi Raivo Adlas, kes on lisaks muule salliv inimene. Ta on viimased 16 aastat lavastanud ainult harrastusnäitlejatega – Tartus, Elvas, Palamusel, Tabiveres, Räpinas jm. Vanemuises, kus ta ise nüüd ainult näitlejana tegutseb, oli ta viimane lavastus 1996 Kõivu „Tali“.

Loe edasi Kes ja mis on Vilde teater? →

Helve Nurk (Laasu), Jüri Kaldmaa (Ürg), Ursula Noor (Nall) Ärdunsoldan 2012 Vilde teatris. Foto:Kristjan Teedema. Pilt on tehtud kontrolletendusel, 30. märtsil 2012. Foto: Kristjan Teedmaa.

Rein Annuk – Jammar ja Ärdunsoldan . Sander Soo, pärast esietendust 1.aprillil 2012. Foto: Viio Aitsam.

Lavastaja Jaan Tooming 1.apriil 2012. Foto Viio Aitsam

Jaan Tooming lavastas Tartus Vilde teatris Jüri Kaldmaa näidendi „Ärdunsoldan 2012“…

Teadsin seda ilma kahtluseta, me kolm seal üleval, pilvelõhkuja katusel olime surnud. Kolmekesi olime. Valged juuksed ja valged habemed olid meil ka. Vööni habemed lehvisid.

See hetk, kui kõik sündis, ei tajunud ma mingit erinevust sest olekust, mida ma eluna mäletasin või elamiseks pidasin seni. Teadsin, et mu kaaslased olid sõbrad. Aga seda ka kuidagi kuklaga tundsin, et me ei olnud enam elavatele kättesaadavad mobiiltelefonide ja tavatundega..

Ja siis me seal vahtisime maailma. Ei teinud midagi. Ei rääkinud, nagu meil elavana ikka kombeks oli olnud. Elava mälu oli alles. Oli meeles hoidnud me aastaid kestnud lõppematud vestlused. Igavesti pooleli jäänud jutud. Mida rohkem me rääkisime, seda vähem oli meil kahju sellest, et juttudele ei tulnud lõppu. Teadsime kuidagi kokku leppimata, et need jutud ongi elu. Nüüd me ei pidanudki enam rääkima.

Elus olles jõudsime olla 56, 66 ja 76 aastat vana.Pilvelõhkuja katusel ei olnud maapealsel vanusel enam mingit tähtsust. Selliste vanusevahedega me olime, kui elasime. Surnud olemine ei muutnud midagi. Ma ei mäleta, kas me hingasime. Naljakas on sellele hetkel mõelda ja neid mõtteid üles kirjutada. Ma olin oma sõpradega surnud ometi.

Ja äkki ma tahtsin sealt kõrgelt maa peale. Sõbrad Tõnis ja Ülo hoidsid mind tagasi. Sain aru, et meil oli kokkulepe maapealsesse mitte sekkuda.

***

Loe edasi Ärdunsoldani pärisnimi on Puhastus →

Allan Noormets ja Piret Kalda Linnateatri lavastuses “Maailma nähtamatud pisarad”, novelli nimi on “Karu”. Foto: Siim Vahur.

Lugu ilmus Maalehes esmalt.

Tallinna Linnateatri näitlejad ja lavastaja Elmo Nüganen kinnitavad, et komöödia on teatris kuningas ja näitlejad majesteedid.

Vaheaplausid „Maailma nähtamatute pisarate“ esietendusel algasid arglikult juba lavastuse esiemest pilti vaadates. Loo lõppedes seisis suurem osa publikust palksutades püsti. Braavo hüüti. Teatripublik tahab naerda. Näitlejad suurel laval mängid.

Mängu kaardi pakk

Lavastuse kava ostes saab iga vaataja kaasa kaardipaki. Need on mämgukaardid, millel tegelastekse selle näitemängu osatäitjad. Etnedust näinuna ja kaardipakki veel sirvimata tahaks arvata, et üks äss kaardipakis peab olema lavastaja Elmo Nüganen. Ässa staatuses võik ses lavaloos vabalt olla ka valguskunstnik ja kostüümikunstnik (Kostüümid on taaskasutusest pärit) ja muusikalised kujundajad. Kaardipaki tegiajad ei ole miskipärast nii mõelnud. Ässad selle kaardipakis on on hoopis toolipildiga. On kolm erinevat tooli ja üks neit ruutuäss on hoopis kolme jalaga taburett. Ma ei tea, aga mõelda on nii hea, et just Linnatetaris on mitte ainult sõnades vaid päriselt just näitlejat teatriidee tähtsaimaks tegelaseks peetud.

Toolid ja taburett ja üks diivan või hoopis kanapee on selles loos tähtsad tegelased tõesti, ainult, et elama hakkavad nad tänu hästi elusamatele näitlejatele. Ega rohkem kujunduselemente laval polegi. Lavastaja ei ole lasknud lavale ehitada ei rongivagunit, ega katedraali, ei mõisasaali, ega sääskedest kubisevat jõekääru. Ometi on kõik need kohad laval ja vaatajate kujutluses detailirohkelt olemas ilma argireaalsuse raskuseta.

Loe edasi Komödiantide kaardipakki sirvides →