Tšiili näitlejad pärast etendust.

Tallinna Linnateatri festivalil „Talveöö unenägu“ mängisid külalised Ladina Ameerikast, Peruust, Boliiviast, Argentiinast ja Tšiilist.

Tšiili näitlejad mängisid lavastaja Marco Layera eestvedamisel eestlastele näidendit “Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma” ehk siis hispaania keeles „Tratando de hacer una obra que cambie el mundo“. Sama näidendit mängisid sama lavastaja juhtimisel meie Vabanäitlejad möödunud suvel Jänedal „Pulli tallis“.

Jänedal.

Tšiili (alg)versiooni vaatas Jänedal mänginud näitleja Leino Rei, kes oma mõtted fikseeris nii:

Loe edasi Tahame muuta maailma paremaks →

Külgede kaheksas aasta algab pika intervjuuga, kus kultuurist räägib Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas.

Seda, mis kultuurile mõeldes murelikuks teeb, ütlevad oma kolmanda romaani ilmutanud Avo Kull, Postimehe kultuuritoimetaja Heili Sibrits, kultuuriminister Rein Lang, kirjanik Berk Vaher, kunstnik Kaido Ole ja Hans H Luik.

Raplamaa taustaga vabanäitleja Leino Rei kõneleb, mida nägi ja tundis, vaadates Tšiili näitlejate mängitud lavastust „Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma“.

Loe, see loeb! Head uut teatrit!

Margus Mikomägi

Laureaadid, Andrus Kivirähk, Uku Uusberg ja Roland Laos.

Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas ise vaatas koos abikaasa Kristiga Rapla poisi Uku Uusbergi lavastust pärast stipendiumi üleandmist.

On 21.12.12, kell on 12. Kirjanik Andrus Kivirähk, lavastaja Uku Uusberg ja näitleja Roland Laos saavad pidulikult kätte Siim ja Kristi Kallase stipendiumi. Stipendiumi annavad teatriliidus kätte selle asutajad ise.

„Kevadine Luts“ ei lõpetagi maailma. Eesti Draamateatri direktor Rein Oja ulatab Siim ja Kristi Kallasele kutse uude maailma, teise reaalsusesse, järgmise päeva õhtul mängitavale etendusele. Kutsuja ei kahtle, et etendus toimub. Ka kutsutavad ei kahtle ja võtavad selle rõõmuga vastu.

Rein Oja räägib, kuidas eelmisel õhtul, vahetult enne „Kevadise Lutsu“ etendust nende teatri pöördlava üles ütles ja kuidas see lahenes. Lisab, et kui Kallastele endile etendus ei meeldi, siis stipendiumi tagasi ei anta. Asi on selles, et kuni Kallaste elu enamasti Brüsselis, valib etendusi ja jagab stipendiume vastav halduskogu.

Teatrit hoidev riigikogulane Jaak Allik ütleb stipendiaatide valikut põhjendades muu hulgas, et preemia üleandmise aeg ei ole juhuslikult valitud. Märgib, et paar aastat oma elu elanud stipendium on Eesti ajaloo tõlgendamist teatrites ehk elavdanud juba. Toob näiteks, et esimese Kallaste stipendiumi saanud Tartu Uues teatris on peale „Ird.K“ lavastatud nüüdseks ka muusikaline viirastus „Raudmees“ Gunnar Grapsist ja „Rudolf Allaberdi testament“. Ka eelmise aasta laureaat Gerda Kordemets on ajaloo teemaga jätkanud, lavastades Tõstamaa mõisas loo „Surm, sünd ja laulatus“.

Eesti rahvuskultuuri Fondi esimees Eri Klas helistab, et jääb hiljaks, on Tõnismäel liiklusummikus ja tee on libe. Tema käes on Au kirjad.

Eri Klas ja Au kirjad jõuavad. Maailm ei lõpe. Pigem algab uus…

Loe edasi Uku Uusbergi lavastatud “Kevadine Luts” pälvis Kallaste stipendiumi →

Tere sõber

Teater on tee, mida mööda on vaja minna… Kuidas seda lavastada? Külm on ju. Andrus Kivirähk ütleb, et näidendit kirjutades ta ei vaeva ennast sellega, kuidas. Kui ta tunneb, et tegevus peab olema pilve peal või maa all, siis ta selle sinna ka kirjutab. Ei mõtle sellele, kuidas laval pilve peale saadakse. See ta heaks teebki, et usaldab kirjutades neid, kes seda lugu kord mängima hakkavad.

Tunnistan, et mul ei ole seda kirja kerge kirjutada. Mõtlen sellele, et sõnad, sõnad sõnad… Kui selgus, et ma ei saa sellest, mis südamel, silmast silma rääkida, jäin hätta. Kõigepealt, miks öelda, siis mida öelda ja siis ka, kuidas öelda. Aga kirjutamata ka ei taha jätta, see oleks kergema vastupanu tee. Mind julgustab, et selle kirja loeb ette Margus Kasterpalu.

Margus Kasterpalu helistab publiku oma kodutalu saali, vaatama Jaan Kruusvalii näidendit “Tasandikkude helined”.

Nõnda siis. Lasin silmad taas kord üle te praeguse repertuaari ja see, mis sealt vastu vaatas, tundus liiga tavaline. Argipäevane. Üllatusteta. Teater, hea teater kindlasti ei tohi olla igapäevane, tavaline, isegi tuntud headuses ei peaks see nii olema.

Ma ootaks teilt enamat. Usun, et ka need ootavad, kes ei teagi täna veel, et tahaksid teatrisse. Ma siin teile mõeldes mõtlesin ka oma jalajälgedele ses teatris, Eero ja Eeva Neemretele ja Rein Malmstenile mõtlesin ja Peeter Tammearule ja Indrek Sammulile.

Suhtlen vahel Tallinna Vanalinna hariduskolleegiumis, Lembit Petersoni käe all ühtlasi õppiva noormehega ja ta hiljuti kirjutas mulle nii:

Loe edasi Kiri sõbrale →

Lugu ilmus 2012.asta  viimases Maalehes.

Vallo Kirsi lavastatud Idioot Ugalas oli see, mis jääb meelde.

“Vargamäe voonake seletab pilte surnud jänesele pruutide koolis, ainult nii saavad ja võivad meie veel sündimata lapsed kord taas eestikeelset tasandikkude helinat kuulda,” nii olen lõpetanud oma 2011. teatriaasta loo Maalehes.

2012. aasta Eesti teatris on mu jaoks märgitav sõnaga “pedagoogiline poeem”.

23. novembril, seistes enne esietendust Eesti Vene draamateatri fuajees märkas Vene teatri korüfee Oleg Loevski äkki NO63 plakatit. Ta juhtis mu selle juurde ja rääkis suure vaimustusega NO lavastusest “Pedagoogiline poeem”. Rääkis sellest asjatundliku emotsionaalsusega, öeldes, et Vene teatritudengid olid pärast etendust rääkinud, et vaat see on Stanislavski süsteem. Olid avaldanud soovi tulla õppima Eestisse Tiit Ojasoo juurde ‒ Vene tuntuima teatrikooli GITIS üliõpilased!

Oleg Loevski, kes on vaieldamatult üks suuri teatriautoriteete, nägi meie noorte teatriüliõpilaste etendust Permis, enne kui see Eestis esietendus.

Loe edasi Pedagoogiline poeem püüdis lutsu →

See lugu ilmus Poatimehes 28.detsembril http://www.postimees.ee/1087232/jarek-kasar-ma-olin-chalice/

Laps Lindmees viiuliga matustel. Fotod: Mats Õun

Jarek Kasari „Lindmees“, NO 62 märgiga, on nagu luuletus. Isiklik ja alasti.

Luuletustega aga on nii, et head luuletust ei ole võimalik lühidalt ütle lausessese kokku võtta. Siis luuletus sureb lihtsalt ära. Inimese elu on ka luuletus.

Mul on üks laul, mis mind palju aastaid saadab. See Tõnis Mägi laul on tehtud küll juba 1996. aastal, kui Mikk Mikiver lavastas Tšehhovi „Kolm õde“ Sagadis. Tõnis mängis seal Tusenbachi.

Seoste rida ‒ ma tahan kuidagi jõuda „Lindmeheni“, algab mu jaoks sellest, et Šapiro 1973. aasta Draamateatris lavastatud “Kolmes ões” mängis Mikiver ise Veršininit ja Tusenbachi Juhan Viiding. Ma Jarek Kasari laule kuulates tema tekste olen mõelnud sarnaseks Juhan Viidinguga.

Laul, millest räägin, on tehtud Villu Kanguri sõnadele ja selle nimi on „Romanss“.

Juhan Viidingul on luulekogu „Ma olin Jüri Üdi“. Jarek Kasari „Lindmees“ võiks olla “Ma olin Chalice”. Sest see on pihtimus, kus üks ürgselt andekas looja tahab täiskasvanuks saada ja tunneb, et selleks on vaja oma peas olevad luuletused uuesti, uuesti kõva häälega sõnastada. Ta nagu jätaks hüvasti oma lapsepõlvega.

Loe edasi Jarek Kasar – ma olin Chalice →