Tere sõber

Teater on tee, mida mööda on vaja minna… Kuidas seda lavastada? Külm on ju. Andrus Kivirähk ütleb, et näidendit kirjutades ta ei vaeva ennast sellega, kuidas. Kui ta tunneb, et tegevus peab olema pilve peal või maa all, siis ta selle sinna ka kirjutab. Ei mõtle sellele, kuidas laval pilve peale saadakse. See ta heaks teebki, et usaldab kirjutades neid, kes seda lugu kord mängima hakkavad.

Tunnistan, et mul ei ole seda kirja kerge kirjutada. Mõtlen sellele, et sõnad, sõnad sõnad… Kui selgus, et ma ei saa sellest, mis südamel, silmast silma rääkida, jäin hätta. Kõigepealt, miks öelda, siis mida öelda ja siis ka, kuidas öelda. Aga kirjutamata ka ei taha jätta, see oleks kergema vastupanu tee. Mind julgustab, et selle kirja loeb ette Margus Kasterpalu.

Margus Kasterpalu helistab publiku oma kodutalu saali, vaatama Jaan Kruusvalii näidendit “Tasandikkude helined”.

Nõnda siis. Lasin silmad taas kord üle te praeguse repertuaari ja see, mis sealt vastu vaatas, tundus liiga tavaline. Argipäevane. Üllatusteta. Teater, hea teater kindlasti ei tohi olla igapäevane, tavaline, isegi tuntud headuses ei peaks see nii olema.

Ma ootaks teilt enamat. Usun, et ka need ootavad, kes ei teagi täna veel, et tahaksid teatrisse. Ma siin teile mõeldes mõtlesin ka oma jalajälgedele ses teatris, Eero ja Eeva Neemretele ja Rein Malmstenile mõtlesin ja Peeter Tammearule ja Indrek Sammulile.

Suhtlen vahel Tallinna Vanalinna hariduskolleegiumis, Lembit Petersoni käe all ühtlasi õppiva noormehega ja ta hiljuti kirjutas mulle nii:

Loe edasi Kiri sõbrale →

Lugu ilmus 2012.asta  viimases Maalehes.

Vallo Kirsi lavastatud Idioot Ugalas oli see, mis jääb meelde.

“Vargamäe voonake seletab pilte surnud jänesele pruutide koolis, ainult nii saavad ja võivad meie veel sündimata lapsed kord taas eestikeelset tasandikkude helinat kuulda,” nii olen lõpetanud oma 2011. teatriaasta loo Maalehes.

2012. aasta Eesti teatris on mu jaoks märgitav sõnaga “pedagoogiline poeem”.

23. novembril, seistes enne esietendust Eesti Vene draamateatri fuajees märkas Vene teatri korüfee Oleg Loevski äkki NO63 plakatit. Ta juhtis mu selle juurde ja rääkis suure vaimustusega NO lavastusest “Pedagoogiline poeem”. Rääkis sellest asjatundliku emotsionaalsusega, öeldes, et Vene teatritudengid olid pärast etendust rääkinud, et vaat see on Stanislavski süsteem. Olid avaldanud soovi tulla õppima Eestisse Tiit Ojasoo juurde ‒ Vene tuntuima teatrikooli GITIS üliõpilased!

Oleg Loevski, kes on vaieldamatult üks suuri teatriautoriteete, nägi meie noorte teatriüliõpilaste etendust Permis, enne kui see Eestis esietendus.

Loe edasi Pedagoogiline poeem püüdis lutsu →

See lugu ilmus Poatimehes 28.detsembril http://www.postimees.ee/1087232/jarek-kasar-ma-olin-chalice/

Laps Lindmees viiuliga matustel. Fotod: Mats Õun

Jarek Kasari „Lindmees“, NO 62 märgiga, on nagu luuletus. Isiklik ja alasti.

Luuletustega aga on nii, et head luuletust ei ole võimalik lühidalt ütle lausessese kokku võtta. Siis luuletus sureb lihtsalt ära. Inimese elu on ka luuletus.

Mul on üks laul, mis mind palju aastaid saadab. See Tõnis Mägi laul on tehtud küll juba 1996. aastal, kui Mikk Mikiver lavastas Tšehhovi „Kolm õde“ Sagadis. Tõnis mängis seal Tusenbachi.

Seoste rida ‒ ma tahan kuidagi jõuda „Lindmeheni“, algab mu jaoks sellest, et Šapiro 1973. aasta Draamateatris lavastatud “Kolmes ões” mängis Mikiver ise Veršininit ja Tusenbachi Juhan Viiding. Ma Jarek Kasari laule kuulates tema tekste olen mõelnud sarnaseks Juhan Viidinguga.

Laul, millest räägin, on tehtud Villu Kanguri sõnadele ja selle nimi on „Romanss“.

Juhan Viidingul on luulekogu „Ma olin Jüri Üdi“. Jarek Kasari „Lindmees“ võiks olla “Ma olin Chalice”. Sest see on pihtimus, kus üks ürgselt andekas looja tahab täiskasvanuks saada ja tunneb, et selleks on vaja oma peas olevad luuletused uuesti, uuesti kõva häälega sõnastada. Ta nagu jätaks hüvasti oma lapsepõlvega.

Loe edasi Jarek Kasar – ma olin Chalice →

Elu kartoteegikapis on ka riiulid kus peidus varjud ja varjundid. Korralik Calpurnia – Liina Olmaru ja aus advokaat Atticust – Hannes Kaljujärv. Fotod: Vanemuise teatri fotod

See lugu ilmus esmalt Maalehes.
http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/laulurastaste-tapmine-on-patt-moraalist-peab-konelema.d?id=65406656

Harta 12 on tühjad pihud võrreldes Vanemuises Sadama teatris mängitava laulurästa tapmise looga.

Ega mulle pattudest rääkimine ilmselgelt ei sobi väga, aga kui Eesti ajakirjandus, valge ja kollane ilma vaheta ja aastast aastasse tuima järjekindlusega kurjategijate pilte ja intervjuusid esikülgedel avaldab, siis ongi moraalist otsesõnul kirjutamine suur julgus. Ega ma ennast julgeks ei pea, lavastaja Urmas Lennukit ja ta „Tappa laulurästast“ näitlejaid pean.

Hammustada küünarnukki

Ses lavastuses tüdruk, laps veel, Nirksilm – Liisa Pulk teda mängib, püüab segaduses olles keskendunult hammustada oma küünarnukki.

Ma ei saa aru vahel, kuidas inimesed saavad alla kirjutada tühistele paberitele, uskudes, et see muudab tänase maailma paremaks. Ja sealsamas on nad valmis teatrist mööda käima, öeldes, et mul ei ole selleks aega, ma olen kõike juba näinud, mis ma seda palagani vaatan, riigikogu annab meile paremaid etendusi… Ei anna, ei ole, ei ole kõike näinud, aega tuleb võtta ja üldse on hea teater alati paar sammu argipäevast ees.

Loe edasi Laulurästaste tapmine on patt →

Priit Põldma, Vanalinna hariduskolleegiumist kirjutab Priit Võigemasti Hamletist Linnateatris

Priit Võigemast Hamlet Tallinna Linnateatris. Fotod: Siim Vahur

… ja esmaspäev algas laulutunniga, kus klassivend Oskar, keda natuurilt ja faktuurilt olen ikka Hamletiks arvanud ning kes kunagi lavakõnearvestusel veenvalt esitas kuninganna ja printsi dialoogi kõhklevat Hamletit, lasi me klassile Ruja „Rumalat rahutust“. Seejärel näitas ka katkendit Vanemuise „Rujast“, kus Priit Võigemast esitab seda laulu Rein Rannapina. See, kuis Võigemast tegi eksistentsiaalse valu ja tõetundetarviduse mõistetavaks veiderdamise kaudu, vaimustas kohe ja kõiki me klassis.

Õhtuks jõudsin vaatesaali, kus Priit Võigemast astus esimest korda lavale Hamletina: kui mõni tund varem piletit osta tahtsin, kaheldi kassas veel, kas õhtune etendus ikka toimub.

Loe edasi Et rahunenult tagasi kord tulla, ma lähen õige vaatan seda ööd →

See lugu ilmus nädal tagasi ajalehes Postimees. http://www.postimees.ee/1074676/pole-vaja-volgu-jaada/

Peeter Volkonski, Kärt Johanson ja Tarmo Tagamets – kõigil kolmel näitlejal on laval kaasas elatud elu slepp ja see annab lavasuhetele tühendusi juurde. Foto: Võru Linnateater.

Võru Linnateatris näete, kuidas vürst pluusinööbi naksti ette õmbleb. Vana mehe kuuel pole taskuid, aga kui vaja, on nõel ja niit käepärast. Seda muu hulgas.

On kuidagi nii juhtunud, et teatris vaikselt aetud asjad puudutavad mind sügavamalt kui suure käraga sündivad. Mõtlesin enne Võru Linnateatri lavastuse vaatamist pealkirjale „Üürnikud“ üsna irooniliselt. No, et taas mingi argimaailma kajastus. Pole üleliigne öelda, et mõtlesin ka “järjekordne” ‒ Ugalas mängitakse näidendit „Ladu“ ja Vanemuises läheb lugu „Remondimees“.

Nüüd, kui üürnikud nähtud, tahan nende remondimeestegi juurde ja lattu.

Selline dramatism mõtlemises ka, et kui lavastuse tulekule loosungeid kaasa karjutakse, ei ole see just usaldusväärne, aga kui tuleb vaikselt, siis enamasti jääb tähelepanuta.

Märkimisväärne lugu

„Üürnikud“ on märkimisväärne lugu, on teistmoodi ja saladusega ja see on tagasihoidlikult öeldud. Leino Rei, selle näidendi autor, üllatab mitmes mõttes. Ta ütleb, et me oleme maailmas üürnikud ja ei tohiks siit lahkuda võlgu maksmata. Kas me ikka teame oma elu võlgasid?

Mul on selle näidendi mõttekuse sõnastamisega nii, nagu mõnede armsate asjadega tavaliselt on, et ei taha lõpuni sõnastada ja defineerida, sest sõnad teevad tunde liiga konkreetseks ja sellega kaob osa võlust.

Siin on paradoks ka: teater on sõna kunst ja näidendi kirjutamine mõtete sõnastamine. Hea teater näitab igatahes seda ka, mis jääb väljaöeldud mõtete vahele. Milline hingamisruum on mõteteks vormunud sõnadel, eks see määrabki lavastuse ja loo kvaliteedi.

See, mis väikeses Võrus nüüd sündis ja mööda Eestit, ma loodan, näidatakse veel, on mõjus ja hästi lähedane. Tundub, et autor ja tegijad on tabanud miskit me peas liikuvatest mõtetest, mida isegi sõpradele enamasti ei räägita ‒ tunnete kvintessentsi. Lavastuse lõpuaplausi usutav üksmeel kinnitas mu tunnet, et Leino Rei ja näitlejad on tabanud miskit, mis vaatajatele täna korda läheb.

Loe edasi Me ei peaks elule võlgu jääma →