Elari Lend

Kui ma 2008. aastal filmikooli katsetele läksin, ei teadnud ma, kes on Jüri Sillart. Ukse taga öeldi, et ta on väga karm mees ja vaata, et sa vastamisega hätta ei jää. See tekitas tunde, nagu oleks tegemist kurikuulsate lavaka katsetega. Kui olin sisenenud, küsis Jüri: “No mis siis sind siia toob?”. Vastasin tähtsalt, et tahan saada filmiprodutsendiks. Selle peale tekkis hetkeline vaikus ja ta ütles, et siis sa oled küll vales kohas. See ehmatas hetkeks ära, ent mõne aja pärast selgus, et olin tema nimekirjas vales kohas. Pärast komisjoni vaheaega sain uue võimaluse ja mõni päev hiljem rõõmustava teate, et olen vastu võetud.

Kuna olin kursusel kõige vanem, määras Jüri mind kursusevanemaks ‒ capo generaleks. Ennast nimetas ta meie alandlikuks teenriks või kaaskannatajaks. Esimesel semestril kuulasime tema kujunditest kubisevaid mõttekäike ja tegime näo nagu saaksime kõigest aru. Tegelikult kibelesime haarama kaameraid, et hakata oma filme tegema. Aga tema venitas ja näitas meile kaader kaadri haaval “Odessa treppe” ja rääkis, kuidas asjade taga on asju ja et vares ei kraaksu ka niisama ja et film ei ole sundus, vaid privileeg.

Loe edasi Jüri Sillart oli minu sõber ja õpetaja →

Jaan Tooming

„Globaalne vaimutu küla valitseb. Määrav pole inimlikkus ja vaimsus, vaid majanduskasv“ ‒ lavastaja Jaan Tooming kirjutab psühholoogilisest realismist teatris ja elus.

On moes praegu rääkida tolerantsusest, sallivusest. Kuid paratamatult on inimestel oma seisukohad, väärtushinnangud ning nende järgi kiputakse ka nähtusi hindama. Vaba inimene ei hinda, ta on üle eitusest ja jaatusest, elab „rahus, mis üle mõistuse„ . Aga kas on praegusel ajal selliseid inimesi? Ka kristlased, kes peaksid nii olema, ei suuda ilma võitluseta elada. Ja nii ka teatris. Igaühel on oma vaatepunkt või ühinetakse klannideks ning kinnitatakse, et ainult neil on õigus. Siit ikka uued ja uued manifestid, uued moeröögatused, ühtede taevani kiitmised, teiste mahategemised ja kolmandate surnuks vaikimine.

Mis ikkagi on ajast ja arust

Tihti öeldakse, et „psühholoogiline realism„ teatris on ajast ja arust. Öeldakse, aga ma ei ole veel kohanud selle mõiste definitsiooni, mis mind rahuldaks.

Kui me võtame psühholoogia, siis see sõna tuletub kreeka keelest: psüühe = hing ja logos = sõna ‒ sõna hingest. Muidugi, hing on ammugi moest läinud, seda häbenetakse kasutada. Kuigi vanasti öeldi rahulikult “hingeteadus”. Veel vähem usutakse, et hing, psüühe on surematu.

Tegelikult olgu tegu millise tahes teatrivormiga, ikka on seal tegemist psüühikaga, hingega, kui tegemist inimesega. Ka looma psühholoogia on olemas, kuid enamasti patustatakse teatris loomade kujutamisel sellega, et loomi kujutades ei lähtuta loomapsühholoogiast, vaid püütakse ikkagi looma kaudu kujutada inimest.

Realismiga on olukord veelgi keerulisem. Aetakse segi igapäevane tegelikkus (tegemised) ja reaalsus (kõiksus kogunisti). Meie igapäevasel elul pole midagi tegemist reaalsusega. Tegelikult on meil lausa raske leida kontakti reaalsusega. Reaalsus on palju suurem, vägevam ja hoomamatum kui igapäevane elu. Reaalsusesse mahub kogu Universum, kõiksus. Abstraktne mõtlemine ei suuda ühendusse astuda reaalsusega, see ainult suurendab lõhet. Ehk ainult vahetu kontakt tegelike fenomenidega võimaldab mingit reaalsusetaju. Kvasariga me elavat ühendust ei saa. Ta ikkagi jääb meile objektiks, mis saab olevaks ainult teadvuse tasandil. Seega psühholoogiline realism on mõttetu ütlus, niisugust asja pole olemas.

Loe edasi Peaksime leppima, et reaalsus on väljaspool meid →

Lev Erenburg pakkus Andrus Vaarikule peaosa

Peterburi tipplavastaja teine meistriklass Eestis lõppes kindlate otsustega.

Olin juures, kui meister lõpetas ühe oma etüüdidest ja analüüsist koosneva proovipäeva, rääkides kunstist. Hiljem ta selgitas, et tekkis võimalus rääkida millestki, mis kõrgem.

„Mulle ja kõigile neile, ma arvan, kes ennast austavad, on teater koht, kus on võimalus isiklikeks väljaütlemisteks. See on võimalus rääkida isiklikust elust, mitte otseses mõttes, vaid assotsiatiivses. Sest iga rakuke mis tahes mu lavastuses, seni igal juhul, on nii või teisiti lugu minust,“ ütles Lev Erenburg, kui talle hiljem meistriklassi ühe päeva lõpujuttu meelde tuletasin.

See tookordne meistri jutt kehtis igasuguse loomingu kohta, mille ühisnimetaja on kunst. „ Inimene tunneb ennast maailmas patusena. Kõrget stiili ses jutus vältida tahtes ‒ inimesele on omane süütunne. Kui ma teen lavastuse ja näen, et see, mis ma transleerisin, leiab puudutuse vaatajates, siis see tähendab, et ma lõin motivatsiooni isiklikule patusele käitumisele,“ ütles meister kuulajatele.

Näitleja Andrus Vaarik täiendas meistri juttu, öeldes, et ta laval saab olla ausam kui oma isiklikus elus. See väljaütlemine käivitas meistri ja ta sõnastas mõtte: „Ma saan laval mitte ainult ausam olla kui elus, aga saan ja võin väljendada oma suhtumist mus olevasse labasusse, tühisusse, patususse ja sellega mingil moel, ma rõhutan, mingil moel, puhastuda. Ja selles ongi teatri puhastav toime. Ja see ongi teatri ilu ning võlu, et vaatajad, elades koos näitlejatega, läbi nende pihtimuse puhastuvad.“

Loe edasi Meister Lev ja meister Andrus räägivad teatrist →

http://www.kuku.ee/index.php?pid=24&nid=7868&jsback=1

Pingi puhul riputan siia ühe KUKU raadio intervjuu lingi, Ly ja Andrese Ehini mõned luuletõlked ja Andrese pildid.

Uuno Kailas, 1901–1933

Soome möödunud sajandi alguspoole modernistlik luuletaja, kelle luuletused räägivad võitlusest süveneva haigusega (tuberkuloosiga) ja püüdest tõusta kõrgemale oma saatusest.

Loe edasi Andres Ehini veerekese peal →

See lugu ilmus Maalehes ja LP digis http://lpdigileht.epl.ee/digi/2111#p/32

Eesti Vene teatri kunstiline juht Marat Gatsalov sai parima draamalavastaja Kuldse maski 16. aprillil Moskvas.

Selline on Marat Gatsalovi Kuldne mask.

Enne kui tulla kõrge lennuga Vene lavastaja tänasesse päeva Tallinnas, tulevad meelde need teised hetked…

Loe edasi Kuidas pildistada Venemaa parimat lavastajat →

Vene Teatris esietendus ja mängitakse Vene teatrifestivali Kuldne Maski laureaadi, Krasnojarski Noorsooteatri peanäitejuhi Roman Fedori ( ) lavastust „Antigone“.

Lavastus ja ka selle alusmaterjal on omalaadne eksperiment, mis väga tänapäevase Euroopa tippteatri moodi. On mõjuv, mõjub ja mõjutab. Lavastusel on kolm vaatust, viimases neist mängitakse Sophoklese tragöödiat, mida esimest korda etendati 442. aastal enne Kristust, nii nagu see lugu võiks kogu maailmani jõuda me massimeedia-ajastul. Antigone on surma mõistetud, suremisviisi üle otsustab tapalaval seisvat kangelast telekast vaatav rahvas, kellel on valida viie tapmisviisi vahel. Valimiseks tuleb kasutada mobiiltelefoni.

Kogu ses lavastuses on tunda meeskonnatööd. Näitlejatööd on huvitavad, lavastus on lavastajanippide ja kohandumiste tulevärk ‒ valgus, kummalised liikumised, muusika, peeglid ja pildistamine tühermaal vedeleva laiba taustal, mida tsaar ei luba maha matta. Ses loos on Ernest Hemingwayd ja Jean Anouilh’i, on antiiki, tragöödiat ja 21. sajandit ning see kõik püsib koos.

Pärast etendust küsis üks keskealine mees oma naistest saatjatelt korrektses vene keeles paraja irooniaga: “Nooh, kas klassika teid ikka hingeliselt liigutas?“ Küllap liigutavad täna Vene teatris sündivad lavastused ka paljude vaatajate hinge, aga kindlasti on neis uus see tahk, et on palju neid, keda see, mida näidatakse, ärritab. Tähtis on, et ükskõikseid ei olegi.

Loe edasi Antigone sureb aususe eest ka täna →