See lugu ilmus Poatimehes 28.detsembril http://www.postimees.ee/1087232/jarek-kasar-ma-olin-chalice/

Laps Lindmees viiuliga matustel. Fotod: Mats Õun

Jarek Kasari „Lindmees“, NO 62 märgiga, on nagu luuletus. Isiklik ja alasti.

Luuletustega aga on nii, et head luuletust ei ole võimalik lühidalt ütle lausessese kokku võtta. Siis luuletus sureb lihtsalt ära. Inimese elu on ka luuletus.

Mul on üks laul, mis mind palju aastaid saadab. See Tõnis Mägi laul on tehtud küll juba 1996. aastal, kui Mikk Mikiver lavastas Tšehhovi „Kolm õde“ Sagadis. Tõnis mängis seal Tusenbachi.

Seoste rida ‒ ma tahan kuidagi jõuda „Lindmeheni“, algab mu jaoks sellest, et Šapiro 1973. aasta Draamateatris lavastatud “Kolmes ões” mängis Mikiver ise Veršininit ja Tusenbachi Juhan Viiding. Ma Jarek Kasari laule kuulates tema tekste olen mõelnud sarnaseks Juhan Viidinguga.

Laul, millest räägin, on tehtud Villu Kanguri sõnadele ja selle nimi on „Romanss“.

Juhan Viidingul on luulekogu „Ma olin Jüri Üdi“. Jarek Kasari „Lindmees“ võiks olla “Ma olin Chalice”. Sest see on pihtimus, kus üks ürgselt andekas looja tahab täiskasvanuks saada ja tunneb, et selleks on vaja oma peas olevad luuletused uuesti, uuesti kõva häälega sõnastada. Ta nagu jätaks hüvasti oma lapsepõlvega.

Loe edasi Jarek Kasar – ma olin Chalice →

Elu kartoteegikapis on ka riiulid kus peidus varjud ja varjundid. Korralik Calpurnia – Liina Olmaru ja aus advokaat Atticust – Hannes Kaljujärv. Fotod: Vanemuise teatri fotod

See lugu ilmus esmalt Maalehes.
http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/laulurastaste-tapmine-on-patt-moraalist-peab-konelema.d?id=65406656

Harta 12 on tühjad pihud võrreldes Vanemuises Sadama teatris mängitava laulurästa tapmise looga.

Ega mulle pattudest rääkimine ilmselgelt ei sobi väga, aga kui Eesti ajakirjandus, valge ja kollane ilma vaheta ja aastast aastasse tuima järjekindlusega kurjategijate pilte ja intervjuusid esikülgedel avaldab, siis ongi moraalist otsesõnul kirjutamine suur julgus. Ega ma ennast julgeks ei pea, lavastaja Urmas Lennukit ja ta „Tappa laulurästast“ näitlejaid pean.

Hammustada küünarnukki

Ses lavastuses tüdruk, laps veel, Nirksilm – Liisa Pulk teda mängib, püüab segaduses olles keskendunult hammustada oma küünarnukki.

Ma ei saa aru vahel, kuidas inimesed saavad alla kirjutada tühistele paberitele, uskudes, et see muudab tänase maailma paremaks. Ja sealsamas on nad valmis teatrist mööda käima, öeldes, et mul ei ole selleks aega, ma olen kõike juba näinud, mis ma seda palagani vaatan, riigikogu annab meile paremaid etendusi… Ei anna, ei ole, ei ole kõike näinud, aega tuleb võtta ja üldse on hea teater alati paar sammu argipäevast ees.

Loe edasi Laulurästaste tapmine on patt →

Priit Põldma, Vanalinna hariduskolleegiumist kirjutab Priit Võigemasti Hamletist Linnateatris

Priit Võigemast Hamlet Tallinna Linnateatris. Fotod: Siim Vahur

… ja esmaspäev algas laulutunniga, kus klassivend Oskar, keda natuurilt ja faktuurilt olen ikka Hamletiks arvanud ning kes kunagi lavakõnearvestusel veenvalt esitas kuninganna ja printsi dialoogi kõhklevat Hamletit, lasi me klassile Ruja „Rumalat rahutust“. Seejärel näitas ka katkendit Vanemuise „Rujast“, kus Priit Võigemast esitab seda laulu Rein Rannapina. See, kuis Võigemast tegi eksistentsiaalse valu ja tõetundetarviduse mõistetavaks veiderdamise kaudu, vaimustas kohe ja kõiki me klassis.

Õhtuks jõudsin vaatesaali, kus Priit Võigemast astus esimest korda lavale Hamletina: kui mõni tund varem piletit osta tahtsin, kaheldi kassas veel, kas õhtune etendus ikka toimub.

Loe edasi Et rahunenult tagasi kord tulla, ma lähen õige vaatan seda ööd →

See lugu ilmus nädal tagasi ajalehes Postimees. http://www.postimees.ee/1074676/pole-vaja-volgu-jaada/

Peeter Volkonski, Kärt Johanson ja Tarmo Tagamets – kõigil kolmel näitlejal on laval kaasas elatud elu slepp ja see annab lavasuhetele tühendusi juurde. Foto: Võru Linnateater.

Võru Linnateatris näete, kuidas vürst pluusinööbi naksti ette õmbleb. Vana mehe kuuel pole taskuid, aga kui vaja, on nõel ja niit käepärast. Seda muu hulgas.

On kuidagi nii juhtunud, et teatris vaikselt aetud asjad puudutavad mind sügavamalt kui suure käraga sündivad. Mõtlesin enne Võru Linnateatri lavastuse vaatamist pealkirjale „Üürnikud“ üsna irooniliselt. No, et taas mingi argimaailma kajastus. Pole üleliigne öelda, et mõtlesin ka “järjekordne” ‒ Ugalas mängitakse näidendit „Ladu“ ja Vanemuises läheb lugu „Remondimees“.

Nüüd, kui üürnikud nähtud, tahan nende remondimeestegi juurde ja lattu.

Selline dramatism mõtlemises ka, et kui lavastuse tulekule loosungeid kaasa karjutakse, ei ole see just usaldusväärne, aga kui tuleb vaikselt, siis enamasti jääb tähelepanuta.

Märkimisväärne lugu

„Üürnikud“ on märkimisväärne lugu, on teistmoodi ja saladusega ja see on tagasihoidlikult öeldud. Leino Rei, selle näidendi autor, üllatab mitmes mõttes. Ta ütleb, et me oleme maailmas üürnikud ja ei tohiks siit lahkuda võlgu maksmata. Kas me ikka teame oma elu võlgasid?

Mul on selle näidendi mõttekuse sõnastamisega nii, nagu mõnede armsate asjadega tavaliselt on, et ei taha lõpuni sõnastada ja defineerida, sest sõnad teevad tunde liiga konkreetseks ja sellega kaob osa võlust.

Siin on paradoks ka: teater on sõna kunst ja näidendi kirjutamine mõtete sõnastamine. Hea teater näitab igatahes seda ka, mis jääb väljaöeldud mõtete vahele. Milline hingamisruum on mõteteks vormunud sõnadel, eks see määrabki lavastuse ja loo kvaliteedi.

See, mis väikeses Võrus nüüd sündis ja mööda Eestit, ma loodan, näidatakse veel, on mõjus ja hästi lähedane. Tundub, et autor ja tegijad on tabanud miskit me peas liikuvatest mõtetest, mida isegi sõpradele enamasti ei räägita ‒ tunnete kvintessentsi. Lavastuse lõpuaplausi usutav üksmeel kinnitas mu tunnet, et Leino Rei ja näitlejad on tabanud miskit, mis vaatajatele täna korda läheb.

Loe edasi Me ei peaks elule võlgu jääma →

Peeter Volkonski ja Maarika Vaarik, kohe järgneb viimane kummardus „Misry“ vaatajatele.

Foto: Viio Aitsam

Ta on läinud nüüd. On mängukavast maas, NO-s mängitud lavastus “Misery”, Stephen Kingi õudukas eesti keeles. Eesti tippvormis näitlejate esituses. See etendus, mida ma nägin, oli väga elus. On surnud nüüd ja olen kurb, et nii on.

Kahjuks nägin ma teda vaid korra. See esimene jäi viimaseks mulle ja ka saalitäiele vaatajatele. Ja kui ei juhtu imet, siis kõigile maailmas jäi viimaseks.

“Misery” suri pärast seda, kui teda mängiti 28 korda. Need, kes teavad ja loevad, teavad seda, et “Miseryt” vaatas 3467 inmest.

Loe edasi Järelhüüe kurbusele, kelle nimi oli „Misery“ →

 Esimene arvustus „Soolo“ kohta Nepaali, mitmemiljonilise tiraažiga ajalehes. Hendrik Toompere vahendas vahendust: „Ja nagu Sunil, festivalikorraldaja Mandala teatrist, liigutusepisar silmis, arvustust refereeris, kirjutatakse – amazing acting in a powerful and poetic play.“ Ehk siis eesti keeles – hämmastav mäng võimsas ja poeetilises näidendis.

Foto: Ervin Õunapuu

Näitleja tekstilugemise oskus määrab rolli õnnestumise suuruse.

„Kell üks… muna küps… kell kaks… hanemaks… kell kolm… tuhk ja tolm… kell neli… puhas õli… Puhas heli! Kell viis… mis siis… Kell viis must riis… kell kuus… arbuus… ei… kell kuus laul… suus… Kell üks… muna küps jne.“ See on tsitaat Ervin Õunapuu kirjutatud näidendist „Kuues maitse“. Hendrik Toompere mängib seda nüüd. Ise tegi.

Seda Õunapuu lugu mängitakse teater R.A.A.A.M eestvõttel. Ettevõtmine tähendab siin seda, et produtsent Märt Meos on selle näidendi koos Hendrik Toomperega maailma rändama saatnud, teatrifestivalidele. Eestis mängis Toompere seda avalikult vaid üks kord ‒ Eesti Draamateatri Maalisaalis 10. novembril.

Loe edasi Kuue meelega tehtud „Soolo“ →