Ave Alavainu (4. oktoober 1942 – 3. aprill 2022)
Kui Leonhard Lapin lahkus siit ilmast sinna, kust tagasi ei tulda, siis mõtlesin kurbusega, et lahkus viimane boheemlane. Jõuline, me tekkinud väikekodanluse arvamusest mitte hooliv, oma nägu iga toll, elu põletav vana mees, kes julgeb käia nii riides, nagu enamus noori ei julge…
Nojah, mulle ei tulnud Ave Alavainu meelde. Ja kuidagi ega ma ei teadnudki, kui vana ta on. Noore hingega ju ikka, mis siis, et kepp käes ja prillid ees.
Ma 1974. aastal lavakasse sisse astudes lugesin Ave Alavainu luuletust:
„Mu jalad on alati
minekuvalmis –
juba enne kui tulen
sean end
minekuks valmis.”
Ave esimene luulekogu ilmus 1973. aastal. Mul teised luuletused, mida seal katsetel lugesin, ei ole meeles. See luuletus on mind aga juhatanud siia ja sinna, saab öelda küll, et kogu teadliku elu. Aga Ave Alavainust ma ka ei teadnud tuhkagi. Seda, et ta kaks korda proovis sinnasamma lavakasse sisse saada ja ei saanud, lugesin ka alles täna. Ega ma temast siis 17–18aastaselt ei mõelnud ka. Võib arvata, et selle tema luuletusegi õppisin pähe osalt seetõttu, et see oli parajalt lühike. Aga miks just see lühike luuletus? Täna, kui Avet enam ei ole õpetamas, julgen öelda, et ehk sellepärast, et see luuletus juhatab mõtted pikale teekonnale igavikku.
Kord küsisin Merle Karusoolt, miks inimesed kohtuvad elus? Ma siis vaevasin ennast sellega, et kui palju asju määrab juhus? Ja Merle vastas lihtsalt, öeldes, et inimesi viib kokku ühine huvi. Ma ei mäleta, kuidas ja kus me päriselt kohtusime, aga jah, Sinuga, Ave, oli nii, et kui kohtusid, siis see oli kokkusaamine.
Mul küll on tunne, et oleme kogu elu teineteist tundnud. Mingid seosed kirjanduse esitlustega ja muidugi kooliteatriga. Raplas teine kadunuke, Lea Purga tegi festivali „Mitteteater”, seal Sa oma hullu noortekambaga käisid, mängisite mu mäletamist mööda Sinu kirjutatud näidendeid. Miks see mitteteater oli, ei ole meeles. Vaidlused on meeles. Ma jäin alla. Aga vähemalt kujutan ette, et kasvasin sellest.
Hääküll, see, et paljud täiskasvanud inimesed Sinu olemisest võlutud olid, oli mitmel moel arusaadav. Sa paljude jaoks kehastasid ehk just seda vabadust, mida nad endale lubada ei julgenud. Sinu kõrval olles aga said nad sellest ka sõõm haaval osa. Aga noored võlusid Sa päriselt ära. Nad kuulasid Sind. Vaatasin Raplas kord, kuidas Sa omakirjutatud näidendi proovi tegid, sellepärast tean seda, et Sind kuulati. Ja praegu ma tean, et Sulle ei meeldi, kui Sind järelhüüdes kõrgele tõstan, aga siis tundus Su tegutsemine lavastajana ja noorte vaimse maailma kujundajana väga omal kohal.
Sa armastasid teatrit ja mina ka, eks see meid kokku viis ja suhelda lasi.
Ma nüüd suurte sõnade tegemise asemel tsiteerin Sind ennast. Kirjutasid mu palvel kord loo mu Teatrikülgedele. Uku Masingust. Teadsin, et te suhtlesite. Ja vat nagu taoliste kirjutistega ikka on – palun ära vaidle jälle mulle vastu sealt –, need iseloomustavad kirjutajat samapalju nagu seda, kellest kirjutatakse. Muidugi panid Sa sellele loole pealkirjaks „Uku Masingust sigaretistatud käega”. „… Kord tulid meil jutuks maailmaruum ja teised tsivilisatsioonid. See oli sel ajal, kui ufondus oli hirmsasti moes, Volke leidis Merivälja monoliidi, siin ja seal nähti tundmatuid lendavaid objekte jne. See jutuajamine (kuni inkadeni välja) – „nad on siin alati käinud!” (ikka „Šipkaga” käes) – kestis hea tükk aega, kui Uku tõmbas teemale (kolmas „Šipka” käes) rehmates joone alla:
„Tegelikult on inimene maailmaruumis ikka väga üksi…” Kurb muidugi.”
Ja sellel lõigu pealkiri Su kirjutises on muidugi „Üksindus”.
Mul on nii hea meel seda kirjutada, kehitan õlgu, mõeldes, et äkki ei tohi olla heameel kirjutades järelhüüet inimesele, keda tema vastutuulelaeva moodi elamise-olemise pärast austasin. Aga heameel on mõelda ja lugeda, et Ave Alavainul oli MTÜ nimega Ave vita! Avel oli MTÜ ja kuidagi on nii, et see me äribürokraatia sümbol oli Ave kodu Hiiumaal. Ta ise kirjutas: „ Uskuge või mitte, aga MTÜ nimega oli kõige rohkem vaeva. Ja uskuge või mitte – see tuli mulle… unes. Ja tingimata hüüumärgiga. Tõlkes tähendaks see elagu elu!, mis ilma hüüumärgita oleks ju üsna labane, kuigi ka mitte otsata vale…”
Ilmselt hakkaksid Sa mu peale urisema, kui teaksid, et lõpetan kaanoniga, öeldes: puhka rahus.