Autori M.M. postitused

Mõtteid elust enesest

alt

RAAMAT

Margus Mikomägi

Minu venelased ehk Ühe parve linnud

Kirjastus SE&JS 2014

 

alt

URMAS LENNUK

 

Margus Mikomägi värskelt ilmunud „Minu venelased ehk Ühe parve linnud“ pole pelgalt teatriraamat. See on raamat otsivale inimesele.

Praeguse aja sündmused on asetanud selle raamatu natuke ühiskondlikku konteksti. Ebatänuväärselt. Ja mitte ainult pealkirja tõttu.

Meil kõigil võivad ju olla omad venelased, omad hiinlased ja sakslased, aga see ei tähenda, et peaksime tegema laiendusi nende rahvuste hulgas maad võtnud äärmusliikumistesse.

Seetõttu tahaksin konteksti kõigepealt tagasi jalgadele asetada. Mikomägi ei ole seda raamatut kokku pannud poliitilistest vajadustest lähtuvalt. Ja raamatus portreteeritavatest isikutest pole samuti mõtet otsida seoseid Vene propagandaga. Raamat sõnum on ikkagi teatris, loomingus, kunstis ja elus laiemalt.

Mikomägi raamatuga kohtumine oli väga lootustandev kogemus. Kui üldiselt kiputakse autoriteete peegeldama ülivõrdes, siis Mikomägi on suutnud tuua nad inimlikule tasapinnale. Panna nad suhtlema mitte üksnes intervjueerijaga, vaid ka enesega. Intervjueeritavad ei esita ses raamatus mingeid postulaate ega loosungeid, vaid mõtisklevad oma töö ja tegemiste üle laiemas (teatri) kontekstis. Raamatu suur pluss, et Mikomäel on õnnestunud lisaks inimestele ja isiksustele jutustada ka mõtteid.

Loe edasi Mõtteid elust enesest

“Maailma lõpp” Lipal

alt

 

alt

 

alt

 

Andresed, Lepik ja Tabun mängisid Raplamaa Lipa küla vanas koolimajas oma kahemehe-lavastust „Maailma lõpp“.

See elu- ja lavakogemus, mille just need näitlejad kahekesi koos lavale astudes kaasa toovad, on haruldane kas või ainult sellepärast, et see nii kaua on kestnud. Näitlejatarkus ja tänastelt lavadelt kaduma hakkav omamoodi (teatri)väärikus on see. Nende jutustatud ja mängitud loost sõltumata saan öelda, et teater jääb ellu ka siis, kui maailm lõpeb. Koosmäng ja kokkumäng, see, kuidas nad laval teineteisele partneritena toeks on, on naudinguga jälgitav iga sekund.

Maailma lõpp“ ise on kaks tundi kestev lavalugu, kus koos kaks maailma Jack Londoni ja Jevgeni Griškovetsi oma. Laval on näitlejad, kes mängivad näitlejaid, kes näidendis lavalemineku eel maailma parandada püüavad. Maailma parandamise vahele mängivad nad oma näidendi teatrietenduses metsiku lääne röövleid. See mäng teenib aplausi ja tundub, et pärast seda aplausi pole nad enam need, kes olid enne… Miskid pisikesed täpsed näitlejanõksud, võimas publikutunnetus ja rütmitaju see kõik, mängides pisikeses saalis, nõuab ülikiiret ümberhäälestumist. Andresed seda valdavad meisterlikult.

Ikka nii on, et kui ütled teater, siis mõtled näitlejat!

„Maailma lõpp“ põhineb Jack Londoni lool “Lihtsalt liha” ja Jevgeni Griškovetsi lool “Vene rännumehe pihtimused”.

 

Viimane võttepäev ja teatrivalgus

 

alt

PEETER JAKOBI

15. X 1940 – 21. IX 2014

 

Tohust valmistatud suur  õunu täis korv seljas, kiirustab pime vana mees koeraga. Pime mees. Üks õun pudneb kirikupõrandale ja veereb. Tegelikult nägija mees, meil öeldakse selgeltnägija, või äkki on õigem hoopis selgelt nägija… Koer on tal ka teejuhiks maa peal. Mingi kummaline turbani moodi müts ja puust pikk kepp. Kas äkki pühaku sau?

Seisan, habe õieli, õigeusu kirikus, laulatus käib. Ja siis tormab see sisesilmadega mees kirikust välja kui vana mehe kiiret lahkumist ikka saab tormamiseks nimetada… See mees on Peeter Jakobi, õigemini seda meest mängib Peeter Jakobi. Ja pilt on aastatagusest sügisest. Sulev Keedus teeb filmi “Mehetapja”.

Võtte vaheajal räägib Peetri kolleeg ja sõber Toomas Suuman lugu, kuidas ta kodus oma lapsele peab vastama, miks isa ära oli. “Isa oli tööl.” − “Mis töö see on?” Suuman mängib selle maha, kuidas ta ei saa lapsele vastatud, et issi töö on seista 12 tundi külmas sügiseses kirikus. Näitleja töö.

Ja viimane jutt, mida me Peetriga rääkisime, oli sellest, et aasta pärast kohtume kindlasti, kui elu vahepeal juhuslikult kokku ei vii… Keeduse sügisvõtted jäid pooleli, et järgmisel sügisel jätkuda.

See oli selline lõbus ja õnnelik Peeter, kes teatas, et saab nüüd ometi habeme maha ajada, tulevaks sügiseks kasvatab uue. Ses filmis oli enamiku meeste rolli saamise peapõhjuseks habe. Kas Peeter nüüd jõudis sel habemel kasvada lasta?

Oktoobri alguses on järjekordne võttepäev. Peetrita … hingedeaeg ja sügisvalgus.

Olen elus endaga hakkama saamiseks kasutanud üht Peetri elust rääkivat legendi. Mul on see meeles nii. Noor Peeter Jakobi on asunud tööle Tallinna Viktor Kingissepa nimelises Akadeemilises Draamateatris. See ei pruugi nii olla, aga võib olla ka, et Peeter tuleb esimest korda tööle otse “Viimse reliikvia” võttelt, kus tal on Ivo Schenkenbergi roll. Voldemar Panso laseb ta kohe samal päeval lahti. Ja Peeter ütleb oma kuulsale õpetajale: „Ega mu isa ei lubanudki mul nii kehvas teatris töötada.“

Olen elus kehvades olukordades ikka mitu korda ennast selle mõtte väljaütlemisega lohutanud: mu isa ei luba mul selles kehvas lehes töötada; mu isa ei luba kehvalt kirjutada. Selles on midagi. Midagi enamat kui tavalises vaimukuses.

Ja siis, kui me Peetri sõbra Eerik Ruusiga Rakvere teatrist mere äärde põgenesime ja ennast sinna unustasime, korjas just Peeter meid sealt üles õigel ajal, öeldes, et korjab udulehtrikud kokku. See aitas mind ja aitab ka nüüd, kui teda enam ei ole. Peeter, kelle nekroloogi ja surma juurde lisatakse väljend “pärast rasket haigust”, jõudis suvel Sagritsa muuseumi etendusele, et sõber Ruusi laval näha.

Laine põrkab vastu maad. Veel üks. Šahh. Veel üks laine ja veel. Nekroloogidki on kirjutatud liivale. Mu viimane pilt Peetrist on palju täpsemalt Sulevi filmil, detailitäpsemalt. On alles kindlasti. Mul praegu on tunne, et ei taha seda näha.

 

Margus Mikomägi

Ilmus Maalehes, pilt Linnateatri lavastusest “Meie kangelased”. Pildi tegi Siim Vahur.

 

Linnud meie parvest

alt

Pilt on tehtud Moskvas, kus Jaak Allik tõlkis vene keelde Tühermaa etendust.

JAAK ALLIK 

  •  

See raamat on mõeldud eelkõige neile, kes tunnevad suure ja rikka vene kultuuri suhtes huvi ja tänulikku aukartust, sõltumata sellest, milline tsaar või peasekretär seda maad on valitsenud.

Margus Mikomägi, Minu venelased ehk ühe parve linnud. Koguja raamat 2. Toimetanud Sirje Endre ja Liine Jänes. Kujundanud Andres Tali. Kirjastus SE&JS, 2014. 184 lk.

Veneviha on eesti ajakirjanduses tõusnud apogeesse. Majandusminister Jürgen Ligi arvas, et Venemaa kui kaubanduspartner tuleks unustada. Ajakirjanik Priit Pullerits kutsus üles boikoteerima Venemaad kui spordipartnerit. Kirjanik Indrek Hargla leidis, et „Venemaaga ei ole vaja mingisuguseid asju ajada, ei kultuurilisi ega poliitilisi” ning teatas, et ta ei osta isegi venekeelse märgistusega eesti piima.
Sellele vaatamata avaldas Margus Mikomägi Andres Tali kaunilt kujundatud raamatu „Minu venelased”. Vahest peaksin seda raamatut hoopis boikoteerima, selmet seda arvustada? Me ju ei tea, kuidas selle raamatu kangelased suhtuvad Vladimir Putinisse. Ühe kohta siiski teame: ta on kirjutanud alla Putini Ukraina-poliitikat toetavale kollektiivsele kirjale. Ja kuigi Mikomägi vabandab raamatu lõpus, et too lavastaja olevat saatnud e-kirja, et tegelikult pole ta kuhugi alla kirjutanud, siis see jääb ju üksnes e-kirjaks. Autor tõdeb isegi, et esimese reaktsioonina allkirjast teada saades mõtles ta tolle loo raamatust välja visata. Miks küll? Kas see, et Andrei Mogutši arvab (kui arvab?) Putinist teisiti kui Mikomägi, teeb ta sisukad mõtted teatri ja elu kohta tühiseks?

Loe edasi Linnud meie parvest

Mikomägi ja venelased. Maited.

alt

Pildi pätsasin Keili FBst. Selle nagu looski on midagi erilist

Andres Keil

Margus Mikomägi uitab ringi, silmad punnis peas, ja temaga koos uitamine on avardav.
Margus Mikomägi, Minu venelased ehk ühe parve linnud. Koguja raamat 2. Toimetanud Sirje Endre ja Liine Jänes. Kujundanud Andres Tali. Kirjastus SE&JS, 2014. 184 lk.

See oli kümmekond aastat tagasi, kui sattusin mingisugusel teatrifestivalil rääkima bulgaaria teatrikriitikuga, kes jutu sees poetas, et tal on ilmunud seitse raamatut. Eks ma natuke ehmusin – kes ta siis nüüd on, guru või grafomaan? Ei kumbagi, või siis mõlemat, aga põhjus oli muus: kapitalistlikus Bulgaarias oli ajakirjandus kultuuritribüünina kitsaks kuivanud, 2500 tähemärki ja kogu armastus. Nagu ka meil. Eks see olegi vist Mikomäe teise teatriraamatu põhimine tehniline tõukepunkt, sünnisaladus. Sisuline põhjendus, eostamistee, kui lubate, on siiski sootuks mujal. Jään siiski veel korraks tehniliste põhjuste juurde: paradoksaalsel moel on see kapitalismuse jõul igapäevameediast kultuuritekstide väljasurumine sel korral positiivne, nagu ka Mikomäe enda sealt puudumine. Tehniliselt. Selle raamatu puhul. Sest muidu meil seda ei oleks. Umbes nii, nagu on ka teatris endas: kõik näitlejad ei mahu (enam riigi) leivale, miska on meil vabatrupid, kooslused, kes löövad pildi kirjuks. Ega tahet, annet ja aru kotis kinni ei hoia.
Veel üks ajastu paradoks: selle raamatu üks suuremaid voorusi on lühidus. See on ühe õhtuga haaratav tekst. Ütled „raamat”, „teoreetiline teatriteos” (sest teoreetiline, ka filosoofiline teatriteos see paljuski on) ja mõtled – tõhus tellis. Aga tõhus tellis – jumal paraku – on hirmutav. Tellis tähendab tööd, vaevanägemist, higi. Kes see ikka nii väga tööd viitsib teha, pärast tööd, ma mõtlen. Pärast tööd tahaks niisama olla, ehk vaikselt mõtteid mõlgutada, olla. Mõnusam on mõelda, ehk isegi unistada, et millise maja ma ükskord ehitan, mitte tellist tellise peale tõsta, mörti vahele mõõta, müüri laduda, loodida, kohusetundlikult rügada. Mida ühe teoreetilis-filosoofilise teatriraamatu lugemine, läbitöötamine ju ometi tähendab. Kas või juba sellepärast, et sama on teinud ka raamatu autor: ehitanud vundamendist korstnatipuni omaenda kätega maja. Kirjeldanud (oma) meetodit algusest lõpuni, et kõik temast täpselt aru saaksid. Mis on muidugi ka loogiline ja mõistetav, sellisel viisil lähenedes teisiti ei saakski.
Aga – siit me jõuame selleni, millisel moel on Mikomägi raamat kaval raamat. Just nimelt – kaval. Usutavasti haaravaim omadussõna selle kohta. Kuis nii, Mikomägi on ju siiras?

Loe edasi Mikomägi ja venelased. Maited.

Vaba Lava teatrimaja ja selle tegijate auks

See lugu ilmus pisut lühemana Maalehes. Fotod tegi Sven Arbet.

alt

 

Eelmine teatrimaja Tallinnas avati 101 aastat tagasi ja sai nimeks Estonia. Täna, 19. septembril 2014 avatakse järgmine Telliskivi loomelinnas ja see kannab nime Vaba Lava teatrimaja.

 

Kõigepealt pidukõne

Olen mõelnud, mis kõik peaks seda kultuurisündmust märkima. No näiteks võiks maja avamise pidulikul hetkel kell viis päeval heliseda Eestimaa kõik kellad. Jah, Petseri kellad ka. Ma arvan. Et meelde jääks.

Ka olen mõelnud, et ilmselt saab sellest sündmusest sisuliselt rääkida alles mõne aasta pärast, sellest, mis saab. Milline saab ja kuidas? Kas muudab me harjumuslikku teatripilti? Kas puudutab, liigutab, vapustab? Hea teater on ju plahvatuste kunst. Täna torkab see paratamatult pähe, et sõda ka tähendab plahvatusi, miski seltskond räägib isegi sõjakunstist. Jama puha! Pommi plahvatus tapab, teatris sündiv annab elule lootuse. Rahvale ja rahvusele ka. Suured sõnad, aga hetk ongi pidulik.

Huvitav, mis keeles Jaan Kaplinski selle teatri avamise puhuks luuletuse kirjutaks, kui kirjutaks? Mis laul see oleks, mille kirjutaks Pärt Uusberg oma koorile „Head ööd, vend“? Ilmselgelt oleks see päris hingest tulev laul, nagu on Juhan Liivi tekstile kirjutatud “Muusikale”. Äkki mõne aasta pärast on meil mõni alltekst, mis jääb ja mille nimi on “Teatrile”.

Juhan Liivi pintsak… Teatrimees Toomas Suuman ütleks, et Juhan Liiva pintsak. Liiv, liiv, liiv. Selle Liiva kirjutatud, kelle pintsaku raha eest Estonia ehitati.

Mina kirjutasin selle maja valmimise auks raamatu. Sättisin nii, et saaksin seda esitleda just selles majas. Panin nimeks “Minu venelased ehk ühe parve linnud”. Ma kirjutades ja mõeldes ei osanud pabistada, et Venes asi nii julmaks läheb. Aga kultuur ju jääb. Estonias mängitakse tänaseni oopereid, ehkki saja aasta sisse jäävad revolutsioonid, sõjad ja diktatuur. Vabadus!?

Kusagil aknaklaasid juba klirisevad. Juba ei taheta väga kõva häälega välja öelda, et valmis Vaba Lava teatrimaja. Ma tean, miks maja on vaja ju tagasi teenida ja teater, mida tehakse ainult raha pärast, hirmutab. Teatrile tuleb siis, kui on riik, peale maksta. Mööndus jah, et peale maksta tuleb siis, kui teater ikka on vaba?! Raha teenitakse tsirkuse ja muusikalide ja konverentside ja moeshow´dega. Ja olgu neid siis seal, teatri jaoks mõeldud hoones ja olgu need ka tehtud nii, et oleks loov.

Kui vabadus on nimes ja majas sees, on kunsti sündimise lootus suurem, isegi ajal, kui avalikult öeldud sõnad enam suurt midagi ei tähenda. Mõte jääb. Teatriks me ajal nimetatakse juba kõike: poliitika on teater, olgu siis halb või hea, ja kontekstis öeldakse vahel, et on huvitavam või igavam teater kui päris…

Teater on vaid siis teater, olgu ta suur või väike, kui ta püüdleb kunsti suunas. Hea küll, kui poliitikud sama püüaksid, siis ehk oleks ka tõepoolest teatri nime väärt. Niisama on sellega, mida nimetatakse “avalikud suhted”. Inimesi, kes sellega tegelevad, on varsti rohkem kui neid, kes asjatundjad. PR õpetajad ütlevad, et suhtekorraldaja saab valetada ainult üks kord. See peaks olema aksioom. Mõelge sellele. Teatri valu ja valed…

Aga Vaba Lava teatrimaja avamise auks hõisake, pasunad. See maja ja see seltskond, kes maja asutamise ja valmissaamise taga, olgu kiidetud maa peal. Palju kunsti ja aplausi oodaku seda maja ja neid, kes seal sees. Ja kalossid jäägu garderoobi, et nii läheks ja kunst ei läheks meelest. Ei läheks siis ka, kui rahast puudus käes ja pragmaatikud pankrotti joonistavad. Siis tuleb tankid atradeks valada. Ainult kunst jääb. Saagu teid rohkem, Narvas ja Tartus ja Pärnus! Saagu siis valgus ja olge hoitud!

 

 

***

 

Dialoog: Valgusega saab maalida

alt

SA Vaba Lava tehnika juht Priidu Adlas, selle teatrimaja lavasügavus on 33 meetrit. Mida see tähendab?

Seda, et see lava on sügavam kui Estonias, kui Vanemuises ja Nokia kontserdimajas. See on Eesti sügavaim lava. Ja ma loodan, et see saab ka sügava sisu. Lava laius on sama suur kui Vanemuise suurel laval, see on kõige suurem tehniliselt välja ehitatud black-boxs tüüpi lava Eestis. (Lava sügavus annab etendusele mastaabi. Tõepoolest. Mõned lava sügavust iseloomustavad mälupildid nähtud teatrist: Jaan Toominga “Põrgupõhja uus vanapagan” Vanemuises läinud sajandi seitsmekümnendatel; 2004. aastal Kuusalu lähedal Soorinna heinaküünis mängitud Peeter Jalaka lavastus “Eesti Ballaadid”, kus etenduse lõpus avatud ruum Linnuteeni ulatus; Saueaugu teatritalus mitme erineva lavastuse lõpus heinamaale avanenud kahe poolega küüniuksed, mis mõtetele avarust annavad siiani… MM.)

 

Lava valgus?

Lahendus on klassikaline. Sildade süsteem, mis annab meile selle võimaluse, et lava alumine ja ülemine logistika on teineteisest sõltumatud. All saab ehitada lava ja üleval saab panna valgust ühel ja samal ajal. Me ei sõltu teineteisest, et lava ehitatakse viis tundi ja siis ehitab ennast valgus kolm tundi ehk kokku koos muude asjadega oleks meil vaja etenduse lava ettevalmistuseks 10 tundi. Me saame olla hoopis mobiilsemad ja tegutseda paralleelselt. Eestis tegutseb sarnase põhimõtte järgi NO teater ja ka Pärnu Endla Küün on läinud seda teed.

 

Sa oled halogeenvalguse poolt. Ei ole LED-valguse hetkelise hullusega kaasa läinud?

Ma arvan, jah, et LED oma tundlikkuse poolest ja ka hinna poolest ei ole kindlasti teatri asi. Olen teinud LEDi pargiga Vanemuise teatris balletti ja, ausalt, see oli päris keeruline. Just tundlikkus ja dünaamika siin mängivad. Mulle tundub, et lavastused lähevad halogeeniga paremini hingama ja elama, ta laseb valgusega paremini maalida. Just seetõttu on siin majas tehtud valikud halogeenipargi kasuks. Ma näen nüüd sellele lavale ja saalile tehtavatest pakkumistest, et ka arenenuma tehnilise kultuuriga maad kasutavad siiamaani väga veendunult just halogeenvalgust oma etendustes ja show´des.

Akustika tundub siin samuti olema väga hea.

Kokkuvõtteks: praegu paljud käivad siin saali ja lava vaatamas rendivajaduste pärast, see on vajalik meile. Mina olen algusest peale teadnud ja mõelnud, et teeme teatrimaja. Kõik tehnilised vajadused on teatri jaoks. Kes midagi muud tahab siin teha, on muidugi teretulnud, aga ta peab arvestama, et siinne põhi on teater.

 

Monoloog: teatrimajad ja muidumajad

alt

 

Teater R.A.A.A.M. produtsent, Vaba Lava juhatuse liige Märt Meos.

Mõtte algus, et väiketeatritel oleks oma maja, tekkis 2008. aastal majanduskriisist kantud olukorras. See puudutas projektiteatreid kõige enam. Publik ei saanud enam ekstreemsematesse mängukohtadesse tulekut lubada. Siis see mõte tekkis. Ja aeg oli ka küps, tuli edasi minna.

Vaba Lava tüüpi teatreid on maailmas olemas. Selle valmimiseks siin, Telliskivis kulus neli aastat. Ja olgu see ka öeldud veel kord, et kui on ehitatud teatrimaja, siis saab selles teha ka muud kõikvõimalikku, aga kui ehitada maja millekski muuks, saab seal ka teatrit teha küll, aga see pole see.

 

Alustame algusest: Kaks mälukildu

Arvan, et see oli kusagil neli aastat tagasi, kui Kaarel Oja meid koos ühe kleenukese tüdrukuga, pärast Eesti Kultuurikoja asutamisele eelnenud arutluskoosolemist mingisse koledasse tehasehoonesse, raudtee metallitöökotta juhatas ja teatas, et see on see koht, kuhu võiks tulla kaasaegse tantsu etenduste saal.

Pilt oli nii kole, must, pime ja õline, et mu fantaasia ei käivitunud. Ja äkki hakkas see neiu, kes meiega koos, liikuma ja vaikse häälega unistama. Ta kõndis nagu kass mööda neid tollaseid mu jaoks ohtlikult libedaid treppe seda suurt ruumi valgustas vaid paar koledat lampi… See noor naine suutis luua õhkkonna ja usu, et jah, just see on idee, mis kannab. Kandiski. Just see tants seal andis unistusele tiivad… Tuleb Kaarlilt küsida, mis sellest tüdrukust on saanud.

Nüüd, neli aastat hiljem, nädal enne esimest esietendust, näen täitunud unistust. Proov on. Plakat ja lühiteated ütlevad kuivalt: “ “Alustame algusest” (Circle Mirror Transformation)” on Pulitzeri preemia võitnud noore näitekirjaniku Annie Bakeri näidend kohtumistest täiskasvanute draamaringis. Viis inimest, kes püüavad lahti harutada oma elu umbsõlmi, leiavad erinevaid mänge mängides üksteises uued pidepunktid, uued algused ja lõpud. Lavastaja Adrian Giurgea, kunstnik Reet Aus, helilooja Ardo Ran Varres, produtsent MTÜ R.A.A.A.M. Laval Elina Reinold, Külli Reinumägi, Maarja Mitt, Egon Nuter, Margus Prangel, Madis Metsamart. Esietendus, kutsetega”.

See, millised on proovis osalejate silmad, ja millisest elevusest nende meel kantud, ütleb kõik. See puudutab. Kusagil tribüüni all selgitab Tartu Uue Teatri looja, lavastaja Ivar Põllu vaikse häälega midagi, mis ilmselt puudutab avamise tseremooniat. Või äkki hoopis Vaba Lava avamisprogrammi teist esietendust “Mikiveri tagi”, mis on lavastus teatrist, teatrikoolist, meistritest ja kadunud epohhidest. Kohtumine Voldemar Panso lemmikõpilase Mikk Mikiveriga läbi valguse, hääle, mõtte ja vaikuse. Ivar lavastab, mängivad Peeter Sauter ja Ülo Vihma.

 

Stiilinäide lähitulevikust: lavastajad ilma teisest otsast

27. septembrist 7. oktoobrini külastavad Eestit Iraani teatrilavastajad ja näitlejad, kes viivad siin läbi Eesti näitlejatele mõeldud õpikodasid. Eestisse tuleb viis lavastajat: Mahin Sadri, Homayun Ghanizadeh, Hamid Pourazarid, Reza Gouran ja Attila Pessyani, lisaks neile mitmed tuntud filmi- ja teatrinäitlejad, teiste hulgas Vishka Asayesh.

Nädala jooksul lavastatakse töötubades eskiisid, mis nädalavahetusel kuraatorile ette mängitakse. Parimal on võimalus tulevikus esietenduda Vaba Lava teatrikeskuses. Töötoad toimuvad Vaba Lava teatris ja MTÜ Mondo ruumides Telliskivi loomelinnakus.

Tänu uuele teatrimajale näeb Tallinnas muu hulgas Roman Baskini Rakvere linnuses mängitud teravalt ühiskonnakriitilist ja valusat “Hamletit” Üllar Saaremäega peaosas.

 

Loe edasi Vaba Lava teatrimaja ja selle tegijate auks