Autori M.M. postitused

Valu paneb kunstniku looma

 

 

alt

Meistriklassi. Meister vasakul, habemega.

 

Augustis õpetas Viinistul meistriklassis Eesti näitlejaid Peterburi Suure draamateatri kunstiline juht Andrei Mogutši (1961).

Andrei Mogutši on maailmamainega, Venemaa üks parimaid lavastajaid. Aprilli alguses Suure teatri kunstilise juhi kohta vastu võttes katkestas ta kõik oma kolmeks aastaks ette kokkulepitud plaanid Venemaal ja Euroopas. Katkenud plaanide hulka kuulus ka koosöö ja lavastus meie teatris NO99. Meistri sõnul on ta tänulik NO teatri juhile Tiit Ojasoole, et ta nende kokkulepete katkestamist mõistis ja lisaks on lubanud tulevikus ka Suures teris lavastada-

Peterburi Suur draamateater kannab Georgi Tovstonogovi nime. Suurusest annab ehk märku see, et seal on palgal üle 70 näitleja. 6. septembril avati selle teatri 96. hooaeg. Teater on oma hiigelaegadel olnud Venemaa juhtiv teater.

Selle eelneva põgusa ülevaate panin kirja, et oleks mõistetav, kui haruldane oli, et meister siiski oma tihedas ajagraafikus leidis aja tulla R.A.A.A.M teatri juhi Märt Meose kutsel Viinistusse näitlejate meistriklassi juhtima.

Julgen öelda, et ka minul vedas, sest need pikad jutuajamised, mis me Viinistul mere ääres pidasime, ei oleks ilma meistriklassita kindlasti võimalikuks saanud. Kui hiljem Andrei Mogutšilt küsisin, kui mitu minutit ta leidnuks aega jutuajamiseks, kui oleksime kohtunud Peterburis, ütles ta, et ehk 16, ent seda siis tänu sellele, et oleme juba tuttavad.

Olgu siin ka see ära öeldud, et pikk intervjuu, kõnelused teatrist ja elust meister Andrei Mogutšiga, ilmub ajakirjas Teater. Muusika. Kino.

alt

Meistriklass. Elina Reinold, Ivo Uukivi Ja Roland Laos.

Loe edasi Valu paneb kunstniku looma

Teater on linnas ehk: sügis käes

alt

 

Sügisel saab kõik küpseks. Siin ma nüüd istun ja ei oska 2013. aasta Eesti teatrifestivalist midagi sellist kirjutada, mis kõike teiste poolt juba öeldut ei kordaks, või ei jääks pooleli.

 

Ma ei tea, kas see lugejale midagi juurde annab, aga vaatasin Tartus, kui selleks võimalus tekkis, selle festivali kuraatorit Iir Hermeliini. Ta meeldis mulle. Meeldis „Tühermaa“ etendusel Raadi kandi tühermaal asuva mahajäetud kõrge angaari tribüünil. Meeldis Tartu Uue teatri proovisaalis, kui kuulas välismaa kriitikuid teatrist rääkimas. Meeldis, kuidas kõndis läbi öise Rüütli tänava, mis algusest lõpuni oli täidetud noortega, kellest mu jaoks seekord õhkus mingit ähvardust. Meeldis, kuidas ta festivalikorraldajatest puupüsti täidetud kohvikus istus lastenurka, imepisikesele toolile.

alt

Iir Hermeliin.

Loe edasi Teater on linnas ehk: sügis käes

Lea Tormis: Tänapäeval on näitleja positsioon silmapaistvam meelejahutajana

 

 

Joonas Vatter, gümnasist

 

Teatrielu alustav gümnasist Joonas Vatter (s. 1996) kõnnib koos elujagu teatrit näinud ja seda uurinud teatriloolaste Lea Tormise (s. 1932) ja Kalju Haaniga (s. 1937) läbi Eesti teatrimaastike.

 

alt

See on ajalooline foto. On aasta 2006. Eesti teater on saanud 100 aastaseks. Valgu kultuurimajas peetakse teatrikonverentsi, kus kõneldakse siitkandi suurest tearimehest Ants Lauterist. Avatakse mälestusmärk ja näitleja Arvi Mägi saab Velise haridusseltsi preemia.

Pildil istuvad konverentsisaalis kõrvuti helilooja Veljo Tormis, teatriloolased Lea Tormis ja Kalju Haan. Foto: Margus Mikomägi

 

Kui palju tahaksite praegusel ajal teatris käia, kas rohkem kui teil selleks võimalust on?

 

Lea Tormis: Teatris tahaks käia ikka veel palju, aga see sõltub muidugi ka sellest, kui palju mind huvitavat parajasti mängukavas on. Teatrikülastusi piirab enda ja pereliikmete terviseseis, teatri asupaik, ilmaolud ja transpordivõimalused. Eelkõige jäävad seepärast nägemata suvelavastused, millest on väga kahju. Vanus seab piirid, mida tuleb respekteerida (piletihind, mis minuvanuseid teatrisõpru enamasti piirab, pole Teatriliidu žürii liikmele nii suur probleem).

 

Kalju Haan: Olen üks eakamaid teatriskäijaid Eestis, sest kiindusin teatrisse juba aastal 1954 see tähendab, et pea täitub 60 aastat väga tihedat teatrikülastamist. Eelmänguks sellele olid muidugi kogupere teatriõhtud Raadioringhäälingu kuuldemängude ja luulelugemistega, kus nii lavastaja kui lugejana jäid meelde Felix Moor, Hugo Laur ja Mari Möldre, operetiaariatega Ants Eskola, Milvi Laidi, Aarne Viisimaa, Heino Otto, Miliza Korjus, Karl Ots jt.

Endalegi uskumatu on, et olen ära näinud teatrilaval kõik eesti näitlejate põlvkonnad alates August Wiera omadest Vanemuises (näiteks Leopold Hansen, kelle primadonnat Paula Möldrit sai vanadekodus käidud ka intervjueerimas, jne), rääkimata kutseteatri esimese põlvkonna legendaarsetest näitlejatest nagu Betty Kuuskemaa, Mari Möldre, Ruut Tarmo. Näiteks veel neist veidi nooremad Ants Lauter (Estonias aastast 1913) ja Hugo Laur (Estonias a-st 1918) jpt, või nendega kõrvu veel Narvas alustanud ja enne Estoniat Wiera laulumängudes gastroleerinud truu ja õilishingeline Salme Peetson.

Praegu viib mind teatrikassa ette eelkõige kustumatu nälg seesuguse haruldase kunsti järele ning pensionärina säästude arvelt saab see võimalik olla umbes 2 korda kuus (see ju keskmiselt 30-40 eurot 300-eurolisest pensionist). Sel on ka oma hea pool, sest püüan võimalikult täispangale mängida panna panuse parima teatri, parima lavastuse ja andeka näitlejaansambli, eelkõige aga väärtdramaturgia peale.

Loe edasi Lea Tormis: Tänapäeval on näitleja positsioon silmapaistvam meelejahutajana

Tuut, tuut, tuut, tuut tullakse – Joonas Vatter

alt

See On Joonase FB pilt siin. Joonas Vatter VHK.

 

Saage tuttavaks: seekordsete Teatrikülgede pika intervjuu tegi Vanalinna Hariduskolleegiumi 11. klassis õppiv Joonas Vatter, kelle jaoks teater on täna maagiline kodu ja kodune maagia.

Olen 17 aastat vana ja täiesti linnapoiss, sünnist saadik Tallinnas elanud. Minu teatripisiku lättekoht pärineb üsna varajasest lapsepõlvest, kui lasteaia näitemängudes osa sai täidetud ning vabal ajal perele/sugulastele suvekodu trepil lauldud ja tsirkust tehtud. Mulle meeldis toona neile laulda ja “etendusi” mängida, improviseerisin kohapeal oma “show´sid” nagu ma neid ise nimetasin.

Loe edasi Tuut, tuut, tuut, tuut tullakse – Joonas Vatter

Julgete tegude julgemine

alt

Teatrikülgede küsimustele vastab Peterburi õppima mineja Kristo Viiding, kes küsija palvel oma loo ka pealkirjastas. Kaaskirjas seisis, et ta peas ongi praegu lakoonilisus…

 

Julgete tegude julgemine

 

Vastab Kristo Viiding

 

Tundes armastust, pettumust ja kaastunnet? Mida see lause su jaoks tähendab, võiks tähendada ja kuidas seda lavastada?

Unenäolises võtmes. Hämar koda või tulukesega varustatud koobas, koht, mis on elu hälliks.

Loe edasi Julgete tegude julgemine

Oleg Lojevski teatrist keele ja meelega

 

alt

Oleg Lojevski on teatritundja, kes oma paljudele tegemistele lisaks võttis vastu pakkumise olla Eestis Vaba lava esimene väliskuraator. Pilt on tähtis, sest tema ees ja selja taga on Varbola linnus, mida keegi, kaasa arvatud venelased kunagi vallutada ei suutnud. Foto: Viio Aitsam

 

See jutuajamine leidis aset pärast noorte eestlaste rahvusromantilist etendust Rapla jõekäärus. Vaba vankri vennaskond rääkis loo hirmudest ja nende ületamisest.

 

Oleg, maailm on muutumas ühetaoliseks ja ühenäoliseks…

…selline tõsine tõmme on küll keskmise poole. Keskmine ühetaoline kultuur, keskmine ühesugune toit, ühesugune maitse… Vahest kõige ärevamaks teeb mis tahes rahvaste keele ühtlustumine. Kõikidesse keeltesse on tulnud hamburgerid ja cheesburgerid, see omakorda tekitab hoopis teistsuguse suhtumise omakultuuri. Keel säilitab kõik. Keel on kultuurikandja.

Täna on sellele ühtlustumisele raske vastu hakata või sest eemale jääda. Me kõik oleme harjunud mingite euroopalike mugavustega ja kultuurilise mugavusega niisamuti. Et tulla tagasi või, hoopis vastupidi, minna edasi oma juurte juurde, selle juurde, mis on igas rahvuskultuuris unikaalne, omanäoline ja eriline, nõuab suurt pingutust. Suuri pingutusi õieti. Ilma selleta on olemas oht kaduda.

 

Jah, mulle tundub, et ka eestlastel on kadumisoht olemas.

Loe edasi Oleg Lojevski teatrist keele ja meelega