Lugu ilmus TMK detsembri numbris. Siin väiksed lisandused küll.

Olukorrast teatris 2013. aastale tagasi mõeldes.

Hakkasin seda lugu Teatrikülge jaoks kirjutama ja võtsin ette novembri lõpus ajakirja Teater Muusika Kino jaoks kirjutatud ankeedivastused ja leidsin, et pooltesit kuud lisaks teatrivaatamist, on mu mõtteid vaid kinnitanud. Alljärgnevas on puudutamata vähemalt kaks tähtsat suunda me teatris, pihtimuslikud lavastused ja monoteater. Mõlemad nõuaksid pikemat käsitlemist. Nimetamist väärib Üllar Saaremäe ja Jaanus Rohumaa india igatsusest kantud tükk, mis sab sellise ühe eestlaste põlvkonna loo mõõtmed.

Loe edasi Uus teater →

Luuletuse kirjutas Juhan Viiding.Lugu ilma luuletuseta ilmus Maalehes.

Tühjaks räägitud Eesti pole enam riik, on fragmentaarium vaid. Riik on ennekõike kultuuriseostest koos.

Minult nõutakse kohustuslikku riigioptimismi. Ja sinna sekka kamandatakse kogu rahvast kiirustama. Ma selle kiirustamise kui ebaloomuliku keelaks hoopis.

Professor Rein Raud kirjutas aasta lõpus: „Mis siis ohustab eesti kultuuri? Ainult üks oht, nimelt eestlased ise. Kui me otsustame loobuda oma senistest normidest. Selleks ei ole vaja kodumaalt lahkudagi, piisab üleminekust mujalt pärit kultuurile…“

Ei ole kiire

Kui ma kolmekümnesena Saaremaal metsavahiks hakkasin, taheti mind mingile kiirkoolitusele saata. Ma pisut siis luuletasin, aga pääsesin sellest formaalsusest sellega, et astun lähiajal EPAs kaugõppes metsandust õppima ja tahan saada metsandusministriks. Metsalangetaja kursustele Kilingi -Nõmmes mind siiski saadeti. Tõsi, siis olin enda meelest juba professionaalne raiemees.

Loe edasi Tühjaks kiirustatud ja kirjutatud Eesti riik →

Üks vana, aga armas pilt – NÄITLEJA. Etenduse fotod on vaadatavad siit: http://www.flickr.com/photos/linnateater/sets/72157638629585016/

„Neli aastaega“ Linnateatri laval, on kahe mälestustest vaevatud inimese üritus (ebaõnnestunud, aga kirglike katsete rida) veel kord päriselt armastada.

Neli aastaaega

Arnold Wesker / Alo Kõrve

Lavastaja Alo Kõrve

Kunstnik Marion Undusk

Beatrice Evelin Võigemast

Adam Argo Aadli

Esietendus: 14. detsember 2013

Mängukoht: Väike saal

Millegipärast on autor selle näidendi tegelastele andnud nimeks Adam ja Beatrice, mitte Adam ja Eva. Veel enne, kui saal pimedaks läheb ja etendus algab, märkan üht laia pragu lavatoa laudpõrandas. Põranda parandamisest selles suhetesegaduses ei räägita. Küll lubab Adam kohe loo alguses, kui Beatrice hingeseisund naist rääkida ega reageerida ei lase, akna ära parandada. Sest muidu on külm.

Evelin Pange Beatrice on nii katki, et toakülm on kõige viimane, mida ta märkab. See valu, mida näitleja mängib, on nii intensiivne, et Adama kõik katsed kaaslast elustada põrkuvad kildudeks. Tema sõnad jäävad kuninganna äratamiseks argiseks, mis siis, et hiljem selgub, et mees on kirjandusprofessor (tegelased on näidenditekstis määratletud keskealisteks, vanuseks 35‒45), kes teab peast hulka maailma parimaid luuletusi. Kui Beatrice ‒ see on juba siis, kui on möödunud päevi ja isegi nädalaid, rääkima hakkab, ütleb ta muu hulgas: „Tead, mida mu abikaasa mulle kord ütles? Ta ütles: “Sa oled nagu kuninganna ilma riigita. Ma vihkan kuningannasid, kellel pole oma riiki.”.”

Loe edasi Külmetavate armastajate portree →

Leidsin Rait Avestiku kirjutatud Einari Koppeli (1925‒1978) monograafiast enda jaoks täiesti ootamatu seose: näitleja Einari Koppel oli näitleja Lembit Eelmäe sõber.

Mu jaoks algas tõsisem teatris käimine just siis, kui Einari Koppel Tartust Tallinna tuli ‒ Vanemuisest Draamateatrisse, Irdi juurest Panso juurde… Oli aasta 1973. Mina 17- ja Einari Koppel 48-aastane.

Loe edasi Klouni* poeg, kes oli lava kuningas →

Indiaanijutt, siinkohal aastalõpu pühendusega kõigile Eesti headele näitlejatele

Ajaloolase ja kirjaniku Dee Brovni kirjapandud loo tõlkis lavastaja Jaan Tooming*

Virmalisi näeb meil kahjuks üha vähem. Aga uhke on mõelda, et äkki aitasid sellel hommikuvalgusel tekkida ja meieni jõuda me oma eesti keelt kõnelevad targad mehed. Foto: Viio Aitsam

Neil aegadel, kui indiaanlastel veel polnud hobuseid, läks ühel sügispäeval rühm noormehi jahile läänemägedesse. Nad kandsid raskeid seljakotte ja jalas mokassiine. Ühel päeval jõudsid nad kaljusel maastikul madala jõe kaldale. Nad hakkasid ületama jõge, kuid poole tee peal komistas üks neist ja nikastas jala. Kederluu paistetas üles ja ta ei suutnud enam liikuda. Teised jahimehed tegid laagri üles ja ootasid, et vigastatul valu väheneks, kuid valu üha ägenes ja paistetus ei andnud järele.

Järgmisel hommikul oli jahimehe jalg nii üles paistetanud, et ta ei suutnud enam teekonda jätkata. Tema kaaslased arvasid, et parem on ilma haige sõbrata jätkata jahiretke. Nad lõikasid pajuoksi ja pikka rohtu ning tegid talle varjualuse. Kui varjualune oli valmis, siis korjasid nad kuivi puid, et ta võiks süüdata lõkke.

Kaaslased ütlesid haigele : „ Kui kederluu saab terveks, siis ära järgne meile. Mine tagasi kodukülla ja oota meid seal.„

Jahimees jäi üksi, kuid ka mõne päeva pärast ei saanud ta jala peale toetuda. Ja siis tõusis ühel ööl raske lumetuisk, nii et see lausa vangistas ta varjualuse alla. Ta ei saanud jahti pidada ja tema toiduvarud hakkasid lõppema.

Loe edasi Vigane sõjamees ja luukere →