Autori Margus Mikomägi postitused

Jüri Krjukov – lakkamatus liikumises

Jüri Krjukov saaks täna 65.

Hendrik Toompere

Hendrik Toompere( vanem): Küsisin, kas ta surma kardab? Ta kirjutas “Ei”.

Krjukov käis nagu hunt, kitsas puuris, mööda Draama koridore enne etendust. Lakkamatus liikumises ja tõmmates suits suitsu järel. See oli tema viis keskenduda lavale minekule. Laval oli ta alati briljantne. Enam selliseid teatrihunte ei ole, sest ka suitsetamine on keelatud. Loe edasi Jüri Krjukov – lakkamatus liikumises

Millal meilt see eneseväärikus ikka ära võeti?

Ajal, mil maailm näib hullunud, tasub mitte Euroopast eeskujusid otsida, vaid oma geenimälust välja sorteerida, mis oli kõige enne.

Eestlaste ürgdemokraatia alus on, ma tahan uskuda, austus elusa, ka „võõra” elusa vastu. Ja elus oli eestlastel kõik. Ei olnud näiteks vahetegemist, et inimene ja loodus, vaid inimene oli osa loodusest – üks teiste seas.

See võib olla ka meie püsimajäämise põhjus, aga ega seda kerge kanda ei ole, mis geenimälus alles hilisematest hirmudest ja sundkohanemistest. Ka ristimisega kaasnenud peks mõisatallis on meiega sajandite tagant kaasas? Loe edasi Millal meilt see eneseväärikus ikka ära võeti?

Jumalad lahkuvad Vargamäelt läbi kuldsete väravate

Eesti jumalad” Vargamäe maastikul on just nõnda metsik, et tavalisest vabas õhus mängimisest saab teos, mida õnnistab tegijate loomehoovus, tekib kunst. Seda ei ei saa seletada, seda peab nägema. Ja nii see ongi õnneks mõeldud, et mõtted jõuavad kohale võimsate vaatepiltide kaudu.

Veidi pärast etendust ütleb ses lavastuses Peetrust mänginud Peeter Volkonski mulle, et on valmis kuulama mu „mõõdutundetuid kiidusõnu”. Ju ta siis loeb mu näost, et olen selles emotsionaalses seisundis. Ma seepeale ei ütle midagi ja usun, et kõik on öeldud.

Mõõdutundega Loe edasi Jumalad lahkuvad Vargamäelt läbi kuldsete väravate