Vikipeedia ütleb humanismi eesti keeles inimsuseks. „ Humanism on maailmavaade ja mõtteviis, mis väärtustab inimest kui isiksust. Inimese vabadus ja väärikus on iseenesest austusväärsed. Humanism sisaldab inimese õigust langetada iseseisvalt oma elu puudutavaid otsuseid, kasutades selleks oma mõistust ja südametunnistust.”

Türklased tapavad kurde. Hispaanlased panid katalaani iseseisvuse eestseisjate juhid 13 aastaks vangi. Septembri alguses pani udmurdi teadlane ennast Iževskis parlamendihoone ees põlema, juhtimaks tähelepanu udmurdi keele kadumisele. Loe edasi Kurdid, katalaanid, sõda ja raierahu →

Vaatasin Narva Vaba Lava selle hooaja ja kogu 2019/2021 Vaba Lava kuraatorprogrammi avalavastust „Lõhe” hoopis Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis.

Ei oska öelda, kumb objekt suuremat tähelepanu on saanud viimastel aastatel – kas Narva või Tartu uhke muusemum.Vaatasin ja kuulasin pärast lavastuse nägemist veel kord Nublu ja Gameboy Tetrise hitti Narvast. Kinnitust sai mõte, et üks õnnestunud armastuselaulu muusikavideo teeb integratsiooni vallas ära suurema töö kui mis tahes poliitilised ja kultuurilised institutsioonid aastatega kokku.

Kirju meelega linn Loe edasi Eto zhizn, eto karma – privet, gorod Narva →

JAAK ALLIK – lugu ilmus ajalehes Sirp

Lavastus „Kaupo ja Lembitu“ on näide meie viimase poolsajandi suurima teatrireformaatori kindlast käekirjast ja püsivast maailmavaatest.

Toomteatri ja ERMi „Kaupo ja Lembitu“, autor Rein Sarvesaare, autor ja lavastaja Jaan Tooming, lava-, kostüümi- ja helikujundajad Jaan Tooming ja Anne Türnpu. Mängivad Nero Urke, Kristo Viiding, Rein Annuk, Kristjan Sarv, Tõnis Mägi, Margus Mikomägi, Kaido Kivi, Anne-Mai Tevahi, Anne Türnpu, Elar Vahter, Henrik Lainevoo, Mikk Sügis ja Katrin Kivi. Esietendus 19. IX ERMi teatrisaalis.

Iga Jaan Toominga kuldses elutarkuses tehtud lavastusega saab üha selgemaks, et ta on viimased kolm aastakümmet teinud suuresti ühte lavastust. Sama on enda kohta kirjutanud ka Toomingaga samaaegselt Baltimaade teatritaevasse tõusnud Eimuntas Nekrošius. Olen varem sedasama täheldanud Kaarin Raidi kohta ning kindlasti saab nii iseloomustada mingil määral ka Lembit Petersoni ja Merle Karusood. Rumal oleks sellest järeldada, et niisugune peabki olema „õige“ lavastaja, ja muidugi on need lavastused igal meistril isesugused. See elukutse vajabki teatud prohvetlikkust ning seetõttu, et meil on lavastajate seas oma maailmavaate ja tõe kuulutajaid, on teatripilt kindlasti rikkam – ja ehk see on eeskujuks ka oma esimesi samme sel teel astujaile. Loe edasi Tule, uus Maa, tule, uus Taevas! →

Biitlite plaat „Abbey Road” ilmus maailma 50 aastat tagasi 26. septembril 1969. aastal.

Laupäevane sügishommik Eestimaal. Kaks kraadi külma on maa valgeks teinud. Sõidan bussiga Raplast Tartu ja ei saa silmi kirjutelt puudelt, mida raamib valge valgus.

Kell 16.34 mõtlen sõbra autos istudes, milline õnn oli hakata elama just siis, kui Beatles´i muusika lapse maailmale põhja pani. Viiskümmend aasta tagasi olin 13 ja kuulasin juba raadio Luksemburgi. Üsna kindlasti ei tahtnudki saada aru sõnadest, mind intuitiivselt võlus muusika. Loe edasi Abbey Road – kloostri tee →

Jah, ma tundsin selle Tõnis Mägi ära, kelle tänase siseilma režissöör Priit Pääsuke koos operaator Mihkel Soega filmi „Vaikus valguses” sisse on püüdnud.

Küllap on Tõnisel õigus, kui ta mõtleb, et oma elu viimased kümmekond aastat on ta olnud „tundmatu Mägi”. Õigus selles mõttes, et tegu pole unustatud Mägiga, aga avalikkuse jaoks on ta nüüdne looming – lood ja laulud – võõram kui perioodidel, mil ta esines suurtel lavadel ja poole maailma publikule.

Filmist saab teada, et loomingulise muutumise teed käival muusikul on üks kaasteeline lapsest peale. Klaver nimega Hermann. Ta räägib ja mängib selle pilli elusaks. Filmis ja elus. Vähetähtis ei ole see, et Hermann on Tõnise ema klaver – tema vanaisa kingitus ajast, kui ema oli 15–16aastane. Loe edasi Tõnis Mägi – iseend ja ümbritsevat häälestamas →

Mõned pidutsevad ja mõned hoiavad hinge kinni… Kui kellelgi tekib seos Uku Masinguga (kogumik „Pessimismi põhjendus”), siis teda siin pole, kuigi ta on lähedal, vähemalt lavastaja kaudu.

Viio Aitsam

Jaan Tooming lavastas Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis „Kaupo ja Lembitu”. See puudutas niimoodi, et teatrist koju sõites ei saanud enam aru, kuhu oma rahvustunne panna. Ta on siin selle väikese kodumaalapi peal ja tervel maakeral, mis on inimmassi suurest koormast haige.

Kanarbik, laukaist tõusev udu, raba ja sookurgede luikamine, mis liigutab igavikuloori, aga sa tead, et niimoodi ei jää. Maakerast möödus juulikuus asteroid lähemalt kui Kuu ja teda märgati alles siis, kui kohal oli… Kosmiline, lõpmatust tühjusest undav vaikus. Loe edasi Pessimismi kiituseks – pärast „Kaupot ja Lembitut” →