Biitlite plaat „Abbey Road” ilmus maailma 50 aastat tagasi 26. septembril 1969. aastal.

Laupäevane sügishommik Eestimaal. Kaks kraadi külma on maa valgeks teinud. Sõidan bussiga Raplast Tartu ja ei saa silmi kirjutelt puudelt, mida raamib valge valgus.

Kell 16.34 mõtlen sõbra autos istudes, milline õnn oli hakata elama just siis, kui Beatles´i muusika lapse maailmale põhja pani. Viiskümmend aasta tagasi olin 13 ja kuulasin juba raadio Luksemburgi. Üsna kindlasti ei tahtnudki saada aru sõnadest, mind intuitiivselt võlus muusika. Loe edasi Abbey Road – kloostri tee →

Jah, ma tundsin selle Tõnis Mägi ära, kelle tänase siseilma režissöör Priit Pääsuke koos operaator Mihkel Soega filmi „Vaikus valguses” sisse on püüdnud.

Küllap on Tõnisel õigus, kui ta mõtleb, et oma elu viimased kümmekond aastat on ta olnud „tundmatu Mägi”. Õigus selles mõttes, et tegu pole unustatud Mägiga, aga avalikkuse jaoks on ta nüüdne looming – lood ja laulud – võõram kui perioodidel, mil ta esines suurtel lavadel ja poole maailma publikule.

Filmist saab teada, et loomingulise muutumise teed käival muusikul on üks kaasteeline lapsest peale. Klaver nimega Hermann. Ta räägib ja mängib selle pilli elusaks. Filmis ja elus. Vähetähtis ei ole see, et Hermann on Tõnise ema klaver – tema vanaisa kingitus ajast, kui ema oli 15–16aastane. Loe edasi Tõnis Mägi – iseend ja ümbritsevat häälestamas →

Mõned pidutsevad ja mõned hoiavad hinge kinni… Kui kellelgi tekib seos Uku Masinguga (kogumik „Pessimismi põhjendus”), siis teda siin pole, kuigi ta on lähedal, vähemalt lavastaja kaudu.

Viio Aitsam

Jaan Tooming lavastas Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis „Kaupo ja Lembitu”. See puudutas niimoodi, et teatrist koju sõites ei saanud enam aru, kuhu oma rahvustunne panna. Ta on siin selle väikese kodumaalapi peal ja tervel maakeral, mis on inimmassi suurest koormast haige.

Kanarbik, laukaist tõusev udu, raba ja sookurgede luikamine, mis liigutab igavikuloori, aga sa tead, et niimoodi ei jää. Maakerast möödus juulikuus asteroid lähemalt kui Kuu ja teda märgati alles siis, kui kohal oli… Kosmiline, lõpmatust tühjusest undav vaikus. Loe edasi Pessimismi kiituseks – pärast „Kaupot ja Lembitut” →

Neljandat korda veerenud Rapla kultuurifestivalil Särin küsis Tartu Genialistide klubisse pesa teinud teatri Must Kast väeline näitleja Jaanika Tammaru mu käest, keda ma pean nooreks näitlejaks. Ilmselgelt ei andnud ma talle ammendavat vastust.

Põgusal vestlusel ei tulnud pähe öelda, et mu jaoks väljendis noor näitleja või noor teater ei ole sees mööndust ega allahindlust. Pigem iseloomustab noorus – olgu siis tegu kas või üle neljakümneaastaste näitlejatega – uut hingust, jäägitut enesest andmist ja kas teadvustatud või intuitiivset soovi laval kellekski teiseks muutuda. Isiksus kui see on, ei kao teise nahka pugedes mitte kuhugi.

Etendus tsirkusetelgis Loe edasi Kaks „liivakasti”, maailmavaated ja kaks festivali →

Loen oma  eile ERMis esietendunudavastuse „Kaupo ja Lembitu” proovipäevikut. Lavastaja Jaan Tooming on ühel proovil küsinud, kes on näitleja, kui ta ei mängi? Teisal ütleb meister: „Osa on eesti keeles õnn. Näitleja mõtleb ja elab õnnele. Väljaspool osa ei ole näitlejat olemas. Kui näitleja usub endasse, mitte oma osasse, on ta diletant.”

Raplas kultuurifestivalil Särin rääkisid Tõnu Õnnepalu ja Toomas Paul vaikusest. Muu hulgas ütles Toomas Paul: „Inimene ei saa inimeseks, kui teda ei kasvata teised inimesed. /—/ See on väga suur pingutus, ennast lahti raputada sellest ja teistmoodi kogeda. Aga igal juhul vajalik on emakeeles saada baasharidus. Ma ei mõtle siin kooliharidust, vaid sissejuhatust ellu.” Vaikusevajadus on inimeseti erinev. Teatris on vaikuse nimi paus ja parimatel hetkedel vaikus kõneleb.