Stsenarist Roman Kantori ja režissöör Mihhail Lokšini selgelt diktatuuri ja totalitarismi vastast filmi „Meister ja Margarita” pole Venemaal ära keelatud.

Proletaarne poeet raamatust ja filmist „Meister ja Margarita” Bezdomnõi (Kodutu) loeb filmis kirjanike koosolekul, kus nagu nipsust keelatakse Meistri juba ilmunud näidend ja mõistetakse see hukka, järgmise luuletuse: „Затшем нам pай? Мы поедем в Крымский край” („Milleks meile paradiis? Me sõidame Krimmi”). Filmis on Meistri ja Wolandi dialoog, kus Meister seletab, et uued ajad, mis eile olid lubatud, on täna keelatud. „Uus maa, uued reeglid.” Woland küsib, et kas inimesed on ka uued. Meister vastab, et ei, inimesed on samad, unustatud vanad.

Internetist saab vaadata Mihhail Lotmani 2021. aastal peetud Vaba Akadeemia loengut „Bulgakov. „Meister ja Margarita””. Kohe loengu algul ütleb Lotman, et romaanis on neli kihti: Moskva ja selle elanikud, sh kirjanikud; saatan; Jeesus; Meister ja Margarita. Needsamad kihid on suurepäraselt näidatud ja näha ka 2024. aasta jaanuaris esilinastunud 2,5 tunni pikkuses filmis.

Hinnang

Ei tohi unustada. Kui jooksid dokumentaalfilmi „20 päeva Mariupolis” tiitrid, tekkis teleekraani vasakule ülanurka kiri „Järgmisena: SURM PARADIISIS“. Võiks parafraseerida: „Enne: SURM PÕRGUS“. See Mariupoli õudusi kirjeldav dokk kandideerib Oscarile. Telekavas järgnenu on Inglise-Prantsuse komöödiaseriaal.

Kas sõjast on saanud meelelahutus? Mariupoli dokis aitab Ukraina sõja kahekümnendal päeval ajakirjanikke mees, kes ei päästa mitte ajakirjanike, vaid seda, mis nad olid filminud. Ütleb kuidagi nii – täpse tsitaadi jaoks peaksin seda filmi veel vaatama, edasi-tagasi kruttima, aga ma ei suuda –, et kui maailm Mariupolis juhtunut näeb, on sellele kõigel ehk mingi tähendus. See mees loodab, et valu ja ülekohtu nägemine muudab sõja käiku.

Süda, kuis sa ruttu tõused

kuumalt rinnus tuksuma,

kui su nime suhu võtan,

püha Eesti – isamaa!*

Kuulutasin me riigi sünnipäeva eel toimetuses rõõmsalt, et mõtlen utoopiast nimega parem maailm. Mõtlesin oma paarikümne aasta tagusele ideele luua Eestisse inimese kaitseala. Isegi koht oli toona selge: see ala pidanuks olema Vilsandil, sealsamas, kust sai kunagi alguse Eesti looduskaitse. Mul, ja nii see on enamasti, ei ole meeles sigadus või sigadused, mis mind sellisele mõttele juhatasid. Vaat sulle siis utopisti.

Nüüd on mõtete impotents meil ja mujal muutunud globaalseks. Eesti Vabariigis nõndasamuti. Igal pool, aga see ei lohuta. Kordused on mõjusad teatris ja kunstilises filmis, aga sealgi on nende mõjumiseks vaja miskit edasiminekut. Aga maailm tammub paigal.

Kuidas tunneb ennast inimene, kes kaupleb oma auga? Poliitika olevat kompromisside kunst.

Ajendi sellest taas mõelda andis see, kuidas Keskerakonna mehed parteid vahetades oma intervjuudes mu jaoks segadust näitasid, katsudes oma kehva tegu välja vabandada, lausa õigustada.

Jüri Ratase esimene pressikonverents oli selgelt halb etendus. Mees teeskles, et on rõõmus. Raputas mingite abstraktsete tegemata otsuste pärast endale tuhka pähe ja tänas kõiki. Nüpeldas valitsust, kes on kursi kaotanud. Peaministrit, kes näeb pindu, ja palki ei näe… Isegi kui kõik, mis Ratas rääkis, on õige, kõlas see parteivahetuse kontekstis õõnsana.