Ega seda ju just tihti mu elus ette ei ole tulnud, et ühel päeval on kakskümmend kraadi sooja ja päeva pärast kaks kraadi külma ning lumi. Just nii läinud nädalal juhtus. Ja siis ma kohtusin elus esimest korda võsaraadiga.
Ilmselt oli ta pugenud kuuri alla sooja ja kui kuuri astusin, ei osanud ta kohe välja lennata. Proovis aknast, aga klaas oli ees. Ta on arg lind ennast näitama, alguses mõtlesingi, et ennäe põldvarblast, need käivad meil tavaliselt kambas külas.
Aitasin ta pihku võttes õue. Lind oli pihus nii rahulik, et mulle tuli taas pähe – vist teab, et ma pole ohtlik. Ja et ükski lind pole kellegi oma, nad on vabad.
Aatest on saanud kaup, vaim on tagandatud tootma ja tootmisel on rahas mõõdetav maht. Kas südame siirus üldse mahub veel kusagile?
Pärisväärtuste pärale jõudmiseks, nii et see puudutaks, on nüüdses maailmas vaja melodramaatilisust. Vist. On vaja liialdatud tundeefekte. Äkki seepärast, et valitsev kuri dokumentaalne jälgitav maailm on meid tuimaks teinud?
Vaatasin üht üsna lihtsat, hästi tehtud filmi. Melodraamat. Dramaatilise konfliktiga, mitmekihilisuseta. Ja muidugi õnneliku lõpuga. Kõige valusamalt mõjub teatris ja kinos, kui varem väga halvad inimesed mingis elusituatsioonis käituvad nagu head.
Jäin mõtlema, mis mind tundeõrnaks teeb. Vanadus – seega siis elatud elu? See, mis sünnib maailmas praegu – seega siis sõjad ja kriisid ja määramatus? Lapsepõlves loetud vendade Grimmide muinasjutud – seega siis lugu kuningast, kelle üks silma nuttis ja teine naeris, ning lugu kuningatütrest, kes tantsis habemenugadel?
Teatripäeval kuulutati Tartus Eesti Rahva Muuseumis välja teatri aastaauhinnad 2023. aasta loomingu eest.Endalegi üllatuseks olen pea kõigist nomineeritutest ja laureaatidest Maalehes kirjutanud.
Lavastajaauhinna pälvisid Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Olari Elts Eesti Draamateatri, Eesti Riiklik Sümfooniaorkestri ja Eesti Kontserti ühistööna valminud „Macbethi“ eest.
Meespeaosaauhind läks Andres Mäharile Karlova Teatri lavastuses „Minu trükikoda“ kehastatud Karl Kabanovi ja Saueaugu teatritalu lavastuses „Kotka tee taeva all“ mängitud Vahuri ja Hermanni rollide eest.
Naispeaosatäitja auhinna sai Külli Teetamm Zelma rolli eest lavastuses „Poiss, kes nägi pimeduses“ ning kohtuasjas Kannatanu ja Perelepitaja rollide eest lavastuses „Nõusolek“ (mõlemad Tallinna Linnateater).
Ugala teatri lavastuses „Meie klass“ kehastatud Abrami rolli eest sai meeskõrvalosaauhinna Peeter Jürgens.
Naiskõrvalosatäitja auhinna pälvis Piret Laurimaa rollide eest Vanemuise lavastuses „Sada grammi taevasina“.
Kunstnikuauhind läks Laura Pählapuule Tallinna Linnateatri lavastuse „Ülestähendusi põranda alt“ (Tallinna Linnateater) ja Eesti Draamateatri lavastusele „Teoreem“ eest.
Traditsiooniliselt anti üle ka muusika-, balleti-, tantsu- ja etenduskunstiauhinnad ning hulk nimelisi preemiaid ja eriauhind. Tunnustatud said parimad teatritöötajad.
Maaleht pühendab laureaatidele väljavõtted meie lehes tunnustuse pälvinute kohta ilmunud lugudest.
Lavastajaauhind
Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Olari Elts – „Macbeth“ (Eesti Draamateater, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Kontsert).
„Macbeth” ehk Miks kurjus orkestreerib maailmas sündivat
ERSO, Eesti Kontserdi ja Eesti Draamateatri äsja Estonia kontsertsaalis esietendunud „Macbeth” on rituaalne suurvorm, mille siht headuse võit kurjuse üle. Rituaalne teater on teatri läte. Ja tagantjärele tarkus, et lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper on sellise, võib öelda ka maagilise, teatri poole liikunud oma esimestest lavastustest peale.
Rindelinnas Harkivis elavad mehed toovad eestlasetele näha ehtsa rindeteatri lavastuse, mis üllatuseks ei ole mõtlemapanevalt rusuv, vaid hoopis koomiline. Lavastaja Stepan Pasichnyk annab Maalehele intervjuu õhuhäire ajal.
On nii, et Ukraina Harkivi lavastaja ja näitleja Stepan Pasichnyk, kes me veebivestluse ajal ongi kodulinnas, räägib vaid ukraina keeles. Ma aiman, et see on põhimõtteline otsus, sest kui mina küsin vene keeles, saab ta küsimusest ilma tõlgita, kelleks on näitleja Kyrylo Lukash, aru. Stepan vastab ukraina keeles ja tõlk siis tõlgib selle mulle vene keelde.
Selline enneolematu kogemus: Stepan on ukrainakeelne ja kuidagi karge; kuulan ja emotsioon jõuab minuni, mõjuvalt. Kyrylo jääb tõlkides emotsioonivabaks, annab edasi mõtte. On mingid kohad selles me jutus, kus pisarad täiesti tahtest sõltumata silmi tulevad.
Kui pool me jutust on aetud, saan teada, et ajal, mil me räägime, on Harkivis õhuhäire. See napp kurvapoolne ilme, naeratus, mis ilmub Stepan Pasichnyki näkku, kui küsin, kas ta mõtleb sellele, et see intervjuu võib olla tema viimane – venelaste rakett, mis majja lendab, võib selle katkestada –, ei lähe mul, ma arvan, elu lõpuni meelest. Saan taas kord aru, kui vähe tähtsust on sõnadel ja kui palju räägivad inimese silmad.
Kui raske on minna lavale inimeste meelt lahutama, kui tead, et just sellel hetkel võib rindel või pommitamisel surma saada mõni sinu sugulane, tuttav, sõber, kolleeg?
Minu jaoks on lavale minek palve. Pole tähtis, kas mängid tragöödias või komöödias. Iga lavale minek on meie jaoks palve. Me kõik teame seda igal oma mänguhetkel.
Eesti Draamateatris esietendunud „Eisenstein“ räägib maailmakuulsa Vene filmirežissööri valusatest valikutest Stalini diktatuuri päevil. Nüüdselt Venemaalt on pagenud nii näidendi autor Mihhail Durnenkov kui ka lavastaja Julia Aug. Üks neist elab Soomes, teine Eestis.
See lavastus viis mõtted sundpagulusele. Kirjanik Karl Ristikivi meenus. Tema luuletus sisliku teest lõpeb tõdemusega, et „kõigi teede pikkus ajas on üks”. Ristikivi põgenes Eestist nõukogude võimu eest. Ta kirjutas siis: „Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,/ kuigi me seda ei näe./ Iga mõte, mis tuleb ja läheb,/ jääb kuhugi alles./ See, mis sa naeratades kinkisid,/ võib kunagi otsa saada,/ aga naeratus jääb.”
Mu meelest sobib see igavikuline luuletus ülihästi nähtud lavastust ja loetud näidendit iseloomustama.
Naistepäevast, 8. märtsist kinodesse jõudev dokumentaalfilm „Nii ta on” jutustab kuuest keskealisest mehest. Vallo Toomla film, milles puuduvad skandaalid ja poliitika, on ülemlaul normaalsusele.
Ma omal moel ootasin sellist filmi. Põhjuseks Anna Hintsi doki „Savusanna sõsarad” ebatavaline edulugu. Tahtsin neile suitsusaunas pahategijatest meestest pihtijatele kohe pärast filmi vaatamist meelde tuletada, kui paljud naised on olnud meestele ilu ja inspiratsiooni allikaks, rääkimata lihtsalt elus toeks olemisest.
