Mis kaitseb meid hulluks läinud maailma pähe tungimise eest? Julge rasvatihane ja muutuv tuul oma aia põlispuu okstes ehk. Terve mõistus ja vaba tahe?

Me aia pisut hull rasvatihane, see, kes on hakanud ennast inimeseks pidama ja mu käeulatuses olevast võitoosist laua peal võid käib nokkimas ja vahel peaaegu mulle pähe istuma lendab, demonstreeris ükspäev mulle, kuidas ta tegelikult oskab ka putukaid püüda. Oli kunstiline elamus näha, kuidas ta suure vana õunapuu võras liikus. Milline enesekindlus! Loe edasi Tuul ja tahe lageraielangi viludas servas →

2022. aastal koguneb Vikerkaare rahvas kusagil maailmas 50. korda…

Me peame end vastutustundlikeks inimesteks, kes saabusid Eestisse, olles hea tervise juures. Teadsime, et Eesti seaduste kohaselt on siin liikumine Euroopa kodanikele vaba. Ka seda teadsime, et vabas õhus on lubatud koguneda kuni 2000 inimesel.

Tahame vabandust paluda neilt, kellele kujunenud olukord on ebameeldivusi toonud. Samas leiame, et mitmepäevane ja -öine laiaulatuslik meie vastu suunatud operatsioon koos sunniviisilise invasiivse tervisetestimisega oli ebavajalik ja ülereageeriv. See põhjustas rahumeelsetele kohalviibijatele trauma. Inimene väärib paremat kohtlemist! Loe edasi Antsla Vikerkaare kogunemisel viibinute avalik pöördumine →

Sõnastusest oleneb palju. Antsla hipilaagrist rääkides kirjutati näiteks, et seal on keelatud seep ja šampoon. Ei lisatud, et keelatud olid need kasutamiseks looduslikes veekogudes…

Just kajas üle Eesti nn hipilaagri skandaal, mis tekkis sellelt pinnalt, et rahvusvaheline Vikerkaare liikumine otsustas oma tänavuse kogunemise korraldada Eestis. Kui esimesed külalised maaomaniku Sirli Sermani maadele olid jõudnud, jahmatas neid ootamatu lauskontroll ja laagri keelamine.

Küsisin Sirli Sermanilt, mida ta tunneb pärast neid sündmusi, mida ta omal maal oli sunnitud läbi elama. Tema vastas, et ei saa seda öelda, sest see, mida ta hetkel tunneb, on liiga radikaalne – ta ei taha uuesti õli tulle valada. Loe edasi Sirli Serman hipilaagrist: Koos olid kaunid inimesed igast ilmakaarest →

Kolmas kord Eesti teatris lavale jõudnud Peet Vallaku novell „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas”*, seekord pealkirjaga „Tema taevaliku Õnneküla potitehas”, on kolmas, täiesti omanäoline õnnestumine.

Lavastus on eriline ka Peep Maasiku lavastajatööde hulgas. Maasik on pigem teinud panoraamseid suurvorme, seekord on tegu kolme näitleja looga, tegevus toimub ühes kahe potikedraga töökojas. Lavastus ei jää pelgalt käsitööks, kujundlikult saab näiteks võtta potitöökoja keskel olevat kahe poolega suurt ust, mis aegajalt avaneb ja saali värsket välisilma näitab. Loe edasi Kirgede torm taevalikus Õnnekülas →