Ja läksidki koos oma saladustega. Naine, kes mulle ütles mere keskel, et rumalusel ei ole õigustust. Ja et kui rumalus juba on, siis võtab see väga palju ruumi.
Kui me 2007. aastal Sul külas käisime, olid mulle enne karmid sõnad peale loetud, et üle pooleteise tunni Sa meile ei pühenda. Lennart oli vaid aasta surnud ja mulle tundus, et Sa ei taha väga suhelda. Tegelikult jäime terveks päevaks teie koju Kabelineemel. Poolsaarele. Ma arvan, et veidi sellepärast ka , et armastasime teatrit.
Von Krahli Teatri ja Delfi meedia Reformierakonna missa Tallinnas Noblessneri valukojas röövib vaatajalt viimasegi usu riigimehelikkusesse. Aga appikarje see ka ei ole.
„Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast” on dokumentaallavastus poliitika ja poliitikute halastamatusest. Halastamatuse vastand on halastus. Teater oma põhiolemuselt on dialoogikunst. Selles lavastuses poliitikale ja poliitikutele ei halastata.
„Kirik peab olema „üks kindel linn ja varjupaik.“ ütleb peapiiskop emeeritus Andres Põder ka täna. Tema 75 sünnipäeva tähistatakse Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus, seejärel esitletakse tema tsitaadiraamatut „Sõnade sütepann”.
Tegelikult see mind üllatas ja ei üllatanud ka, et kirikuõpetaja Andres Põdrast peapiiskop sai. Nüüd peapiiskop emeeritus naeratab ja tuletab meelde, et olen kusagil kirjutanud, kuidas ta Suure-Jaani kirikuõpetajana mulle ütles, et jättis luuletamise pärast Uku Masingu luuletuste lugemist, sest sai aru, et sellise geniaalsuseni ta ei jõua. Kuulen fraasi: „Inimene on patune olend ja ega ta oma nõrkustest lahti ei saa. Pärast nõukaaegset ajupesu…” Lause lõpp läheb kaduma, sest Andres astub oma kodukabinetti, toob sealt raamatu ja kingib mulle luulekogu „Vaibad kirkuse trepil” – tema noorpõlve luuletused, mis kirjutatud aastatel 1968–1988.
Andrese naine Marje ütleb selgituseks, et see ei ole müügiks tehtud kogu, on omadele.
Hiljem kodus avastan, et raamatus olevad illustratsioonid – graafilised abstraktsioonid punase ja mustaga, linoollõiked – on teinud Andres Põder ise.
Lugeja vast juba aimab, et oleme ammused tuttavad, seepärast sinatame teineteist.
Kõik Riia Uue Teatri kodumajja naasemisele pühendatud lavastused on nüüd toimunud. Mulle oli oluline need (Unistuste tõlkijate sekt/Kasaari sõnastik, Must luik, Jumal kaitsku sind, sa vaene kannataja!/Padjamees, Must piim) lõpetada Tom Stoppardi “Arkaadiaga”, kinnitamaks Riia Uue Teatri traditsioone ja apelleerimist kollektiivi ajaloole. Tom Stoppardi “Arkaadiasse” naasemine oli vajalik juba kasvõi seepärast, et testida reaalsuses Thomasina Coverly avastatud entroopia seadusi – kas meie maailm on termodünaamika seaduste kohaselt määratud kaosesse. Peab tunnistama, et 1998. aasta esimese “Arkaadia” ajal oli maailma kollektiivne terve mõistus praegusest tunduvalt paremas seisundis. Läänemaailma endahävitusorgia ei olnud veel alanud, ka lätlaste demograafilised näitajad olid teistsugused.
Loen kultuuriministeeriumi pressiteadet ja seda vahendanud ERRi portaali uudist ja saan teada, et era- ja munitsipaalteatritest sai kõige rohkem tegevustoetust Tallinna Linnateater. Kui see uudis veebi ilmus, oli selle illustratsiooniks Uku Uusbergi suurlavastuse „Nagu teile näib” foto. Mõne aja pärast see sealt kadus, ma ei tea, kas keegi tegijatest sai irooniast aru, et pilt viitas just sellele, mille kohta mina ütlen valetamine, diplomaatlikum ütleb pooltõde ja Shakespeare ütleb – nagu teile näib.
Piiteri sõjavastase poeedi ja muusiku, ansambli DDT liidri Juri Ševtšuki laule lauldavat Vene–Ukraina sõjas mõlemal pool rindejoont. Muusik iseloomustab olukorda Venemaal nii: ühelt poolt valitseb maad uusvaikus ja teiselt poolt lärmavad apokalüpsise klounid.
„Uusvaiksed on need inimesed, kes püüavad elada vaikselt ja teha midagi väikest, aga head,“ ütles Ševtšuk hiljuti kirjandusteadlasele Galina Juzefovitšile antud intervjuus. Ta tõi näiteks, et keegi lavastab näidendi armastusest, keegi teeb väga ilusaid ja harmoonilisi puulusikaid.
