Kolm aastat tegutsenud väike Paide teater teeb Jan Teeveti (27) juhtimisel suuri tegusid. Ta arvab, et suurlinnastumine ja globaliseerumine on protsessid, mida Paidest ei peata. Küll aga saab peatada kogu maailma vaevat kujutlusvõime kriisi.

Kui me juba vestlust lõpetama hakkame, kiidan Jan Teeveti räägitut ja küsin, kas ta selle jutuga poliitikasse ei taha minna. „Veel mitte,” kõlab vastus. Ütlen, et oleksin uhke, kui sellist juttu ajaks mõni vallavanem, ja saan kohe aru oma madalast lennust. Ehk hoopis president?

Jan räägib mulle seepeale loo, kuidas tal 2,5–3aastaselt oli valge mängutelefon punase toruga. Ütleb, et ega ta telefoni kasutamist ise ei mäleta, aga sellest on üleskirjutused ta vanaema märkmetes. Üks, kellega Jan tookord tihti mängult rääkis, oli Lennart Meri. Dialoog olla olnud selline: „Tere, kas president on kodus? –Ei ole. – Oi-oi, kus president on? – President on vetsus. –Palun, las ta helistab mulle tagasi, kui ta välja saab.“

Teine mees, kellega väike Jan kõneles, oli Kofi Annan. Seda sellepärast, et see nimi talle kohutavalt meeldis. Kofi Annan oli sel hetkel ÜRO peasekretär. „Kui ma neile kahele mehele mõtlen ja sellele, mis neid ühendab, siis see, et nad ei vandunud alla kujutlusvõime kriisile,“ ütleb Jan. „Nad olid teadlikud reaalsusest, aga nad ei vandunud sellele alla. Nad suutsid luua ja hoida ideaali. Ehitada oma sõnadega paremat võimaliku maailma. Nüüd ma tean, et köögilaua ja volikogu istungite laua vahe ei ole suur – mõlemal on plaat.”

Aga alustame algusest.

Kas sa nägid Vallo Kirsi lavastust „Idioot”? Loe edasi Paide teatri juht Jan Teevet: Pea võib olla pilvedes, aga jalad peaksid maas olema →

„Talupojad tantsivad, prillid ees” on Andrus Kivirähki 19. näidend Eesti Draamateatri laval. Seekordne esietendus on Viinistu katlamajas. Ütlen näidendi puhtalt komöödiaks. Autor Andrus täpsustab, et tegu on montypythonliku lendava tsirkusega.

Pakun, et räägime poliitilise jutu kohe selgeks ja hiljem seda ei puuduta. Andrus ütleb seepeale, et EKREkad on ta üheks oma vaenlaseks kuulutanud ja ega nad talle ka ei meeldi! „Populistid on mingil määral kõik poliitikud. Ega teistmoodi ei saagi. See pole mittemeeldimise põhjus” Küsimusele, mis siis ikkagi on see, mis teda segab, vastab Andrus: „Ilmselt ikkagi mingi kurjus või sallimatus, mis kõigest välja õhkab.” Kui avaldan kartust, et see võib tema elava klassiku kuvandile halvasti mõjuda, saan vastuse, mille võiks meelde jätta: „Ma ei arva, et mul oleks õigus vaikida, kui toimub rumalaid ja kurje asju. Kui sul on oskus kirjutada, siis on see sinu kohus. Kui see kedagi vihastab… Ma kindlasti ei kavatse vait olla selleks, et populaarne olla edasi. Kui mingid asjad on halvad, siis ma seda ka avalikult ütlen..”

Mind paneb imestama, et sul on veel alles lauatelefon?

Jah, pole põhjust olnud välja lülitada. Ma kasutan teda küll selleks ainult, et helistan emale. Selles mõttes ta on nagu vanasti oli punane telefon. Telefon, millega helistati ainult Kremlisse. Need olid kõige tähtsamad kõned. Mul on ka samamoodi – kõned emale.

Ilus kuulda. Selline märk vanast ajast. Loe edasi Andrus Kivirähk: Vanad jäävad vanaks ja surevad ära, nende pärast peab muretsema →

Vilsandlane Jaan Tätte ütleb, et tema vajadus ennast sõnadega väljendada jääb üha vähemaks. Ja ikka räägib saareelu, enda elu ja maailmamere elusaks.

See on nüüd taas see kord, kui peab ütlema, et ideed on õhus. Neljapäeval ärkasin pisut enne päikesetõusu. Feissbuuki aken hakkas vilgutama, et Silver Sepp teeb osteülekannet. Hakkasin vaatama Vilsandi mere kohale tõusvat päikest, Jaani ja Silverit seal pingil, tuttav paadisild selja taga. Rääkisid vähem, laulsid. Pärastlõunal helistas me lehe tegevtoimetaja (ta seda ülekannet ei olnud näinud – MM) ja küsis, kas ma ei tahaks Jaan Tättelt küsida, mis elu ta elab. Muidugi ma tahtsin.

Jaan! On meri see koht, kuhu kiirustavas maailmas saab ennast ankurdada? Loe edasi Jaan Tätte: ei ole vaja palju sõnu, et maailmast aru saada →

Artur Talvik on juba kaks kuud loonud oma mereäärses kodus Tapurlas permapõlde. Mõelnud, kuidas suurendada elurikkust päriselt, ilma parteilist jama ajamata. Päeval ehitab ja õhtul õpib permapõllu hingeelu, näiteks süsiniku ja lämmastiku võimalikku taskaalu.

Kirjutan siia me jutu algusesse kaks Artur Talviku mõtlema kutsuvat tsitaati, mis tiksusid diktofoni siis, kui me jutt peateemast näiliselt kõrvale kiskus:

– „Meil palju on rääkima hakatud teaduspõhisest maailmast. Ma kogesin seda riigikogus – laua ühes otsas istusid ühed ja teises teised teadlased ja rääkisid 180 kraadi erinevat juttu. Ja saadki aru, et nad on väga kitsa valdkonna spetsialistid. See on suur häda. Ma tänu tütrekesele, kes on kosmoseagentuuris, kuulen, kuidas nemad asjadele lähenevad. Lihtsalt väljendades: kõigele lähenetakse komplekselt. Väga palju mõeldakse sellele, et kui me viimegi inimelu kuhugi teisele planeedile, kuidas siis asjad toimima hakkavad. Loodusteadused, inseneeria, filosoofia, sotsioloogia… Kuidas süsteemid kompleksselt toimivad? Sinnapoole peaks ka meie kooliharidus liikuma. Kui kool teeb permapõllu, siis see ei ole vaid bioloogiaõpetaja sõu. Sinna peaksid sekkuma keemiaõpetaja, kunstiõpetaja… seal peenra ääres saab kõik ained, isegi majanduse ära rääkida. Õpetada tuleb terviklikkust.”

– „Ma ennast ökoloogiks ei pea, aga mõttelaad, see, et kõik kõigega seotud on, see on tähtis. Ka see, et sa oma mõtted saad päris asjadele suunata läbi tegevuse põllul. See ei ole tühjade liigutuste tegemine, vaid lõpuks võiks sulle ka toidu lauale tuua. Põllu peal tekib muu huvi. AK-d enam ei vaata nagu varem ja ma pole mitte midagi kaotanud.”

Ütled, et magasid sisse. Kuidas töötu saab sisse magada? Hea pealkirja saaks…

(Enne kui ma oma lause jõuan lõpetada, viibutab Artur mulle noomivalt sõrme.) Juba aastaid enne Riigikogu tegin oma töid nö kodu baasil. Nüüd vist öeldakse kodukontoris. Mul lapsed küsivad, et issi, miks sa tööl ei käi. Ma neile siis seletan, et näete ju ise, et panen igal hommikul endale traksidega püksid jalga ja lähen põllule. Vahel siiski käin ära ka- merepraktikal. Otsustasin peale Riigikogu endale kutselise kapteni paberid teha. Loe edasi Artur Talvik: Püüdlikult niidetud muru on roheline asfalt →