Autori Margus Mikomägi postitused

Merle Karusoo küsib ka täna: „Mis selle rahvaga juhtunud on?”

DokumentaallavastusAgnes, kroonikud ja psühhokroonikud” on lisaks kõigele muule hoiatus selle eest, et ei korduks aeg, nagu oli 1987.aastal, mida lavastaja Merle Karusoo siiskirjeldas: „Ma tahan teada, ma tahan aru saada. Kas me oleme kogu aeg elanud – hoia suu kinni, seisab nahk terve?”

See, mida meile näidatakse, on aeg 36 aastat tagasi. Oli see alles või ammu?

Lavastus puudutas ja liigutas, muutis olemise hellaks. Raske on teiste publikukaaslaste eest rääkida, aga minu erilise liigutuse üks põhjustest oli kindlasti see, et olen ise Pirgu kroonikutega koos sel ajal elanud, sellest ajast läbi tulnud ja ellu jäänud. Ka kaastunde säilitanud.

Loe edasi Merle Karusoo küsib ka täna: „Mis selle rahvaga juhtunud on?”

Raudtee, millel pole rööpaid

Rail Balticu trassi, kehakaamera küljes, Iklast Tallinna läbi matknud Hanna Samoson on muidugi kihvt tüdruk. See oli selge enne Marianne Kõrveri ja Levila raudteefilmi „Trail Baltic. Väljasõit rohelusse”.

Üsna selge oli mul enne tema rännakut ja selle interneti otseülekannet ka see, et megaraudtee ehitus kurnab me väikest Eestimaad. Kui lugesin, et Marianne Kõrveri film ei anna hinnangut, jäin mõtlema, milleks see hea on. Pärast filmi esilinastust märkasin seda kajastavatel fotodel Artur Talvikut. Kirjutasin talle ja ta ütles alguses napilt: „Hea film”. Seepeale tekkis huvi vaadata. Vaatasin ja veendusin, et n-ö positsioonitus teebki filmi hoopis eriti huvitavaks.

Loe edasi Raudtee, millel pole rööpaid

Vetelkõndija armukadedusest üksikul saarel

Kristiina Ehinist filmi teinud režissöör: Kristiina on enda elu kunstnik

8.märtsil jõuab kinodesse kümme aastat tehtud täispikk dokumentaalfilm luuletaja Kristiina Ehinist. Režissöör Anu Aun ütleb, et „Vetelkõndija” on film sellest, kuidas Kristiina loob oma ellu argipoeesiat.

Kristiin Ehin ses filmis, nii nagu ka oma viimaste aastete luuletustes, räägib naistet, kes on elanud enne meid. Esiemadest. Sellest, kuidas ta majakavahiks olles tundis ära vana iseenda.

Seepärast on kuidagi sümboolne, et saan režissöör Anu Aunaga rääkida ajal, kui ta on oma vanaema Elleni 90. sünnipäeval.

Kas te osakasite seda filmitegu alustades mõelda, et ühe teemana tuleb juttu esieemadest?

Ma tahtsin teha filmi naiseks olemisest ja naise erinevatest rollidest – emana, tütrena. Sügavam tasand tuli võtete käigus juurde just sellel ajal, kui Kristiina kirjutas raamatut „Janu on kõikidel üks”.

Loe edasi Vetelkõndija armukadedusest üksikul saarel

Rasmus Puur: Süvenemine on tänapäeval luksus

Me tutvusime Rasmus Puuriga 10 aastat tagasi pärast Põhuteatris esietendunud Jarek Kasari ooperi esiettekannet. Rasmus oli siis 20-aastane oma orkestri Reaalmažoor dirigent. Nüüd on ta helilooja, dirigent ja lisaks Eesti Vabariigi president Alar Karise kultuurinõunik.

Kuidas sinuga on, kas sa oled hommikune või õhtune ja öine inimene?

Kui me räägime loomingulisest tegevusest, saan sellega tegelda ainult siis, kui hakkan kohe hommikul pihta. Mingis mõttes – mida varem, seda parem. Kella kaheksast-üheksast. Vaim on värske, olen lainel. Kui aga ees on muud jutud, telefonikõned, koosolekud, siis mõte läheb nii rändama, et pärast seda muusika kirjutamise lainele saada on väga keeruline, kui mitte võimatu. Muid asju võin teha küll teiste asjade sees, aga loominguga tegelda ma ei saa.

Kui on suuremad tellimused käsil, siis sõidan linnast välja kirjutama. Lülitan ennast igapäevaelust ja melust välja. Muidu infotulv tapab loomuliku mõtlemise. See on mulle hädavajalik. Kirjutamine on intensiivne, telefon on hääletu peal. Käin jalutamas ja söön, see on kõik.

Ütlesid eile mulle kuidagi nii, et päev sulas sul käest. Kuidas see käib?

Jah, vahel on nii. Oli üks koosolek. Seal tekkisid omad arendused, teine koosolek ootas, siis oli proov. Õhtul oli teater.

Loe edasi Rasmus Puur: Süvenemine on tänapäeval luksus

Tuisk tühjuses. Sõjasõnumid. Sünnipäev

Selleks, et anda alljärgnevale kirjutisele sobilik atmosfäär, mõelge hetkeks gruusia vanasõnale, mis ütleb: lambad kartsid kogu elu hunti, ometi sõi nad ära karjus.

Mu meelest iseloomustab see ülalkirjutatud reaalsus üsna täpselt seda, mis juhtus me naaberriigis Venemaal.

Sõjasõnumid ei peaks ju tegelikult sünnipäeva tähistamise pidulikkusega kokku käima. Samas on me riigi sünnipäeva tähistamise üks tähtis osa ikka olnud sõjaväeparaad Vabaduse väljakul. Peab lisama, et me sõjaväge nimetatakse kaitseväeks.



Loe edasi Tuisk tühjuses. Sõjasõnumid. Sünnipäev

ALVIS HERMANIS: MUL ON KÕRINI VENE HINGE ÜLESKIIDETUD KEERULISUSEST. HEA OLEKS SEST PUHATA.

Tõlkis Hannes Korjus

KÜSIS BENS LATKOVSKIS, VASTAS ALVIS HERMANIS.

Intervjuu ilmus portaalis www.nra.lv 20. veebruaril 2023. aastal. Ajendiks asjaolu, et 23. veebruaril 2023. aastal oli Läti Rahvusooperis Alvis Hermanise uuslavastatud ja kujundatud Leoš Janáčeki ooperi  “Jenůfa” esietendus.

Tšehhi helilooja Leoš Janáčeki 20. sajandi alguses loodud ooperis võib leida motiive, mis tunduvad esinevat meiegi Rūdolfs Blaumanisel – “Soosse vajuja” (1898.a. kirjutatud novell), “Raudupi perenaine” (1889.a. kirjutatud Blaumanise novell, mille alusel Anna Brigadere kirjutas samanimelise näidendi). Millega see lugu teid kütkestas, et tekkis soov just kõnealust ooperit lavale tuua?

Huvitav, et mainisite sarnasust Blaumanisega, sest ooper tugineb väga kõrgeväärtuslikule, Blaumanise-Ibseni stiilis kapitaalsele näidendile. Lavastasin selle ülimalt toretsevas juugendstiilis. Olen rõõmus, et see lavastus on nüüd Riias, juugendstiili linnas. Lavastus peaks Riiale väga passima. Ooperi muusika on loodud juugendstiili domineerimise ajal, nii Praha, kui ka Riia on juugendstiili linnad. Need motiivid on ka Leoš Janáčeki muusika lähtepunktid: arhaismi, etnografismi ja modernismi ühendus.

Te töötate tavaliselt materjaliga, mis haarab väga isiklikult olmelis-psühholoogilises või ka ideoloogilis-sotsiaalpoliitilises plaanis. Kuidas oli Janáčeki ooperi puhul? Kas tõesti, teie sõnutsi, ainult toredus?

Loe edasi ALVIS HERMANIS: MUL ON KÕRINI VENE HINGE ÜLESKIIDETUD KEERULISUSEST. HEA OLEKS SEST PUHATA.