Autori Margus Mikomägi postitused

Määratlemata,Monoloog

Ervin Õunapuu mononäidend „MINA, Luther”

Lisa kommentaar

_WZHoTXU6E_aCdmFpnB9hKENf5tE0ZjAs7PyS9ftCwwwyVER6NMbjU83Cp1eqIRpr1xbAQJSh-ELeFz9IbNd-YMats Õuna fotod “Lutherist”.

Selle loo kirjutas mõtleja Ivar Tröner. Väidetavalt lükkasid kõigi me lehtede toimetused kuhu mees lugu pakkus loo tagasi ja ei avaldanud. Teatritasku avaldab ja oleks seda pidanud tegema ammu . Olgu ka see öeldud, et see lugu on avaldamist oodates veelgi aktuaalsemaks saanud.

Üks saatus, teoloogia ja viha juured
Ervin Õunapuu 11. novembril 2014 Tallinna Kammerteatris esietendunud „Mina, Luther” suunab binokli minevikku ja peegeldab meile tänase päeva uskumuste patoloogiat, paneb mõtlema ja küsima: keda võiks tänapäeval Lutheri eluloolised, kliinilised või võimuhullusest tingitud eluseigad tearilaval kõnetada? Loe edasi Ervin Õunapuu mononäidend „MINA, Luther” →

Monoloog

Puudu(ta)v kultuur: Tere hommikust, tulen Kapa männikust!

Lisa kommentaar

kapakohila_luulefest_JK_15_Jaak Kadarik pildistas.

Käisin Kohilas mõni laupäev tagasi. Selles kohas, mis on kohanimede kaudu andnud aluse tihti pruugitavale, pisut halvamaigulisele väljendile Kapa Kohila. Selle areneva asula keskel Tallinna linna lähedal on männik. No nii kuuekümne-aastane, on haljasala poodide ja kooli ja staadioni vahel. Muide päev enne kui selles Kapa männikus luuletusi loeti ja loomingulisusest räägiti, oli Gerd Kanter just sellel staadionil männiku ääres täitnud sellise normi, mida tähtsaks peetakse ja mis ta meid esindama laseb maailmas taas. Loe edasi Puudu(ta)v kultuur: Tere hommikust, tulen Kapa männikust! →

Monoloog

Ekke Moor, jutustus Ingelandist Saueaugul

Lisa kommentaar

Saueaugu teatritalus mängitava “Ingelandi” esietendusel nappis ehk Ekke Moori mängukirge. Lavastus jäi kirjandusele justkui alla, kuid kuuldavasti on nüüdseks seisud muutunud.*
Ma juba aastaid lähen suviti Saueaugule teatrisse tundega, nagu läheks maale vanaema juurde. Sealne õhkkond ja keskkond alati ootavad tulijaid sellise heatahtlikkusega nagu vanaemadel kombeks ‒ kuidagi tingimusteta. Vaheaja hernesupp ja lihaleib on maa peal olemisele ja looduse sees hingamisele lisaväärtus. Arvan, et see on kohavaim, kes seal tehtavale ja näidatavale kaasa loob ja laulab. On seal toimetajate sees ja jõuab nende kaudu etenduste vaatajaissegi. Loe edasi Ekke Moor, jutustus Ingelandist Saueaugul →

Monoloog

Kumb on kallim, Kaplinski või kombain?

Lisa kommentaar

Loodus on loomulik, inimene üha ebaloomulikum. Murumäng.
Maal mul muruniiduk läks katki. Läks käima, aga pöördeid üles ei võtnud. Mõni mure, poes ju müüakse muruniidukeid! Neid on igat sorti ja tehakse muudkui juurde. Või mõelda nii, et läks katki, siis läks. Jaan Kaplinski on ammu meid üles kutsunud mitte niitma, et lilled saaksid kasvada ja putukad elada.
Vana tark aednik Arno Pukk kõneles mulle aastaid tagasi sedasama ja rääkis mõisaparkidest, kus linnud enam ei laula. Ei laula, sest ei ela seal. Seal on turistid. Ei laula, sest pole põõsaid, kus nad saaksid pesitseda. Põõsaid aga pole sellepärast, et nende eest on raskem hoolitseda. Loe edasi Kumb on kallim, Kaplinski või kombain? →

Dialoog

Mari Lille äratundmine laval ja elus

Lisa kommentaar

Lavastaja Sergei Potapov Mari Lillest: Mari on vapustav inimene. Ma jälgin teda vahel laval, ta mitte sekundikski ei kaota tähelepanu, on kohal iga hetk, ka siis, kui tema ei ole esiplaanis. Vanaema ei ole väga suur roll tekstiliselt, aga tema esituses… isegi istudes on ta täidetud, on huvitav. Noorematel näitlejatel aegajalt juhtub, et pinge ja tähelepanu kaob, Mari Lillel mitte kunagi. Mingid pisikesed nüansid on tal, mis teevad näitlejast meistri. Meie näiteseltskonnaga ühines Mari hiljem. See, kuidas ta kohe truppi sobis, sulandus, on omaette ime.

mari pärjatud2Kõik pildid Mari Lillest lavastuses “Libahunt”, tegi Mats Õun.

Näitleja Mari Lill saab detsembris 70. Nagu tema viimatises rollis, August Kitzbergi näidendi „Libahunt” vanaemas, on Mariski olemas kordumatu vägi ja sära. Tal on kaks tütart ja viis lapselast. Ta kannab ruudulist soget.
Enne kui ma midagi küsida jõuan, kraamib Mari Lill kotist välja mõned vanad fotod. Oma emast ja vanaemast. Ühe pildi kohta käib kommentaar, et see on tehtud temast täpilises kleidis 1954. aastal. Ta ema töötas siis Eesti Naise (hilisem Nõukogude Naine ‒ MM) toimetuses, ta isa oli Siberis ja pilt ilmus allkirjaga „Õnnelik lapsepõlv”.
Neljandat põlve tallinlanna elab 2009. aastast maal, Andineemel, kohas, kuhu isa kunagi ehitas suvila. Loe edasi Mari Lille äratundmine laval ja elus →