„Vend, osta tiivad, sandlipuust, täna hommikul just toodi vanakraamipoodi,“ laulab Tõnis Mägi. Seda lugu me raadiotes just tihti ei kuule, sest seal on jutt vaimsest vabadusest. Sellest, et äkki surm annab meile vabaduse lennelda priiks.
See, kuidas kõlab Rapla ühisgümaasiumi koor – „Riinimanda“ nimeks juba aastaid –, on üllatavalt ülev. Seal ju igal aastal lauljad vahetuvad. Kvaliteet aga… ma ütleksin, on traditsioon. Tekkinud on vist teadmine, et meie teisiti ei saagi, kui mõtleme neile, kes on siin kunagi enne laulnud. Loe edasi Puudu(ta)v kultuur 11: Vastutuulelaevad ei ole enam ammu fantaasia
Autori Margus Mikomägi postitused
Suur Hall ja uue näoga klassika Kuldsel Maskil
“Onegin” Fotod: Kuldne Mask
Vene kirjandusklassikute Aleksandr Puškini ja Aleksandr Ostrovski tekstitruud lavastused, mida näidati festivalil „Kuldne Mask Eestis”, kinnitasid, et klassika ei pruugi olla ajalootolmune ja igav.
Samal ajal, kui Tallinas näidati publikumenukalt Venemaa tähtsaima, kakskümmend aastat kestnud teatriauhinna vääriliseks hinnatud teatritöid, kees ja keeb festivali ümber protestide laine.
Vene kultuuriministeerium eesotsas ministriga avaldab Kuldsele Maskile nii-öelda ideoloogilist survet. On festivali ekspertkomisjoni, vabade kriitikute ja teatriekspertide sekka määranud oma esindajad.
93 Vene tuntud teatrikriitikut ja eskperti 12 linnast saatsid Vene teatriühingu esimehele Aleksander Kaljaginile kirja, kus nõuavad hiljuti moodustatud uue ekspertkomisjoni tagasikutsumist. Kaljagin on juba vastanud, et peab kriitikute kirja liiga emotsionaalseks. Siia juurde peab vist lisama, et Kaljaginit peetakse Putini isiklikuks sõbrks. Ta on võimupartei liige.
Vene tuntud lavastajad Konstantin Bogomolov ja Kirill Serebrjannikov on teatanud, et nemad Kuldse Maski konkursil oma lavastustega enam ei osale.
Vaidlus käib muu hulgas ka selle üle, et kes maksab, see tellib muusika ‒ festivali ning auhinda rahastab Vene kultuuriministeerium. Skandaalid peegeldavad üldist totalitarismi pealetungi Venes. Küllap see, mis saab Kuldsest Maskist edasi, näitab ka Venemaa kogu kultuuriseisu liikumissuunda lähiajal ja tulevikus. Loe edasi Suur Hall ja uue näoga klassika Kuldsel Maskil
Geoinformaatik Margus Tiru: Meil on privileeg uurida ühiskonda ruumilisel tasandil ehk vanal moel tehtud otsused hakkavad tagumikust hammustama
Margus Tiru on geoinformaatik, kes peagi kaitseb doktoriväitekirja. Tema teab, mida on tegelikult väärt mobiiltelefon meie taskus. Kuidas see väike meile kõigile tänaseks külge kasvanud kasulik vidin võib aidata lihtsamini lahendada väga suuri protsesse ühiskonnas. Planeerida ruumi – maanteid, linnu…rahvaloenduse ja maksude kogumiseni välja.
Margus Tiru isa Märt Tiru (1947-2005) võttis kord 20. sajandi lõpus mu Raplas käsu korras oma auto peale. Ta ei olnud veel kindral ja mina olin algaja ajakirjanik, mobiiltelefoni ei olnud veel meil kummalgi.
Sõitsime Klooga polügoonile, kus peeti suurt sõjaväeõppust. Märt Tiru oli õppuse juht, kes juba sel ajal rääkis Eesti NATO-suhteist ja sellest, et meie sõdurid hakkavad kunagi rahuvalvemissioonidel käima.
Mul oli pass kästud kaasa võtta, ID-kaarte siis veel polnud. Ja seal Kloogal peeti me auto kinni. Meid kamandati autost välja, kontrolliti dokumente. Fikseerisin, et mingist tornist oli meile suunatud kuulipilduja.
Sama „tseremoonia“ üha kordus, meid kontrolliti sel sõidul põhjalikult uuesti ja uuesti. Ikka väga hipina küsisin Märdilt, mis jama see on ‒ oled vormis, kõik sõdurid ilmselt sind tunnevad, teavad, et oled õppuste juht, viibaku käega, et sõitke… Sain vastuseks, et kui nad nii teeksid, siis nad pandaks kartsa…
Nüüd vaatan seda noort meest Margus Tiru, kes saab peagi teadusdoktoriks, oma sõnul fifty/sixty tõenäosusega, ja mõtlen, et ta on ikka väga isa moodi.
Kas siis, kui 1999. aastal Rapla ühisgümnaasiumi lõpetasid, sul juba oli mobiiltelefon?
Mina sain telefoni, tean täpselt, juunikuus, pärast keskkooli lõpetamist. Mäletan seda sellepärast, et kui sõitsime Audrusse lõpupidu pidama, siis nende mõnede innovatiivsemate noortega, kes olid suutnud oma vanemaid veenda lõpetamise puhul telefone kinkima, me helistasime vastastikku, et kui kaugel teie olete ja kui kaugel meie. Loe edasi Geoinformaatik Margus Tiru: Meil on privileeg uurida ühiskonda ruumilisel tasandil ehk vanal moel tehtud otsused hakkavad tagumikust hammustama
Meie kangelased jumala narride vennaskonnas
LUGEMISMULJE
„Olla!“
* Autor on Pille-Riin Purje.
* Toimetaja Mari Tuuling.
* Kujundaja Kersti Tormis.
* Rregistriosa koostaja Triin Sinissaar.
* Fotod Kalju Orrolt ja Siim Vahurilt.
* Väljaandja on Tallinna Linnateater.
Noorsoo-/linnateater saab tuleva aasta 11. veebruaril pool sajandit vanaks. Märkimaks seda, ilmus „Olla!“. Raamat, kus 50 mälestust ja mälestuste mälestust.
Laenasin sellel loo pealkiraja üsna meelega Linnateatri kahest mind viimasel ajal puudutanud lavastusest kokku. Kangelased ja narrid, vennaskond… just need sõnad sobivad iseloomustama inimesi ja teatrit läbi 50 aasta.
Nende tegude hingus on sees ka Pille-Riin Purje raamatus. Nende sõnade tähendus sobib hästi võtma kokku ka teatrit üldisemalt ja sõnateatri näitlejate olemusolu. Needsamad nuttev ja naerev mask teatrit iseloomustamaks on Pille-Riin Purje raamatus sees igatahes. Loe edasi Meie kangelased jumala narride vennaskonnas
Vaimne liiderdamine ja rahalõõg
Ükskord meid rahva ja rahvusena enam pole. Kui meist siis üldse räägitakse, siis kui haritud inimestest, kes kõnelesid eesti keelt. Olen selles veendunud.
Tegelikult oleme juba ammu pagulasteks omal maal. Selle väite kummutamiseks püüdsin leida mõnegi valdkonna vaimset juhti. Et ehk ikka on, kes üleüldise pealiskaudse elamisviisi mõne oma aruka ja tasakaaluka sõnavõtuga vähemalt korraks peataks. Teaks suunda, räägiks n-ö oma asjast. Loe edasi Vaimne liiderdamine ja rahalõõg
Karjääri tegemine on üritus üsna kindlasti
Kuuekümnendaks sünnipäevaks võib näitleja saada neljameetrise portreebüsti, aga mida see tähendab? Fotod Tõnis Järs
Vanemuises 28. septembril, näitleja Aivar Tomminga 60. sünnipäeval ja juubilariga peaosas esietendunud „Üritus” on selline näidend ja lavastus, kus isiklik, reaalselt sündinu ja mõeldu põimitakse fantaasiaga minevikust ja tulevikust.
Nähtud esietenduse mõju on meeltes veel liiga värske, et mitmekihilist teater-teatris-teatrit kõvahäälselt selleks või teiseks kuulutada. Või et asetada seda skaalale, kas oli üritus või sündmus. Ent eks igas ürituses ole sündmust ja igas sündmuses üritust.
„Ürituse” kavalehel (vaataja võiks kava seekord küll alles hoida, et hiljem kodus tähelepanelikult läbi lugeda) kirjutab näitekirjanik Uku Uusberg, öeldes ennast teatriloolaseks Eda-Ann Karusteks, muu hulgas: „Äratundmine, et praegusel hetkel ei suuda pakkuda parimat sellest, milleks ollakse võimeline, selle avalik ülestunnistus ja oma ametist tagasi astumine peaks ju olema igati loogiline ja mõistetav (näiteks ministrite puhul enamasti ikka tunnustusväärse teona tajutud), ent teatri kontekstis mõjub see kahjuks küll ei vähem kui noa selgalöömisena oma vaatajale.” (Siin pean nüüd oma kindlust kahetsusega korrigeerima, mina tõesti uskusin, et kavalehel on Uku Uusbergi kirjutatu, tama aga teatas neljapäeva hommikul et eksisin: “Jõudsin lugeda Su esimesi ridu, kus on oluline täpsustus, et Eda-Liis Karuste on Sven Karja tekst. /—/ Me muidugi rääkisime läbi, mis ja kuidas, aga Sven siiski täiesti iseseisvalt koostas selle teksti.“). Loe edasi Karjääri tegemine on üritus üsna kindlasti