Vaatasin Tartus Draamal neid etendusi, mida olin ammu näha tahtnud ja polnud jõudnud. Festivali programmis oli palju noorust. Seekord vaatasin vanu ja sain aru, mis on päriselt uus.

Tartus festivalil Draama jäin Genialistide klubis Sander Rebase pornomonoloogi kuulates mõtlema 21. sajandi teatrist. Milline see on?

Üks on üsna selge ju –  teater, millist mängitakse 21. sajandil, ongi selle sajandi oma. Ma internetipornost kõnelevale etendusele, mida mulle esitas noor ilus näitleja, kelle varasem roll oli Peeter Paan, tulin „Somnambuuli” 3 tundi ja 45 minutit kestvalt suuretenduselt. Mu vana sõber 20. sajandist vaatas „Ei tao” etenduse lõpuni ja ütles: „Ma ju näen seda (interneti porno – MM) põlvkonda Viljandis, kellel enam inimese peale ei tõuse – ka ja eriti just ülekantud tähenduses.” Teater on ühiskonnas sündiva peegel ja siin sajandi number mitte tühjagi ei loe. Loe edasi Ärge lammutage vana teatrit veel – Draama 2017 →

Mikk Mikiver saaks 4. septembril 80aastaseks.

Voldemar Panso raamatus „Portreed minus ja minu ümber” (Eesti Raamat 1975) on üks portree, mille ta pealkirjastab vaid ühe sõnaga – „Mikk”. Mõnel selle raamatu portreel on juures kirjutamise aastaarv, Miku omal seda pole.  Mõeldes Mikk Mikiverest Pansoga kaasa, tundub, et õpetaja ütleb õpilase kiituseks: ta oli me teatripilti ilmudes pea kohe valmis ja oli poolik, sest kahtles ja otsis. Panso ilmselt nägi ette, ei piiranud oma portreed kuupäeva ja aastaarvuga, sest teadis, et ta öeldu ja mõeldu Mikk Mikiverist on kehtiv ka siis, kui… „Valmis saab kabelimäel, Mikk!” ütleb Voldemar Panso oma sõnadega maalitud portree lõpus. Loe edasi Tõnis Mägi: Mikk oli kui mereäärne üksik puu →

Meil kõigil võiks olla oma sisemine Gotlandi käi. Muidu maailm muutub nüriks.

On ju küll nii, et üleminekud on tähtsad. Elu elades sellele vähem mõtled. Nii, et nüüd see etapp elust lõppeb ja algab teine. Milline on vahemäng, mis seob üht teisega?

Mäletan, kuidas Saaremaal oli igas põlistalus üheks tähtsaks märgis käi kusagil aidanurga taga. Mina olin sisserändaja ja vanas härra metsahärra majas, kuhu elama asusin, käia ei olnud. Küllap ta oli, aga eelmine pere võttis selle tähtsa asja kaasa. Käi oli tähtis, et saaks riistad teravaks. Ja teravad riistad olid tähtsad, sest siis oli kergem ja mugavam. Labidat ka teritati. Saaremaal Pidulas oli käiadega nii, et kõik, kellel see oli, teadsid ka käia lugu. Kuidas pere üks esivanematest ise Gotlandil käis käia toomas. Oli neidki lugusid, kuidas käiakoormaga paat põhja läks. Loe edasi Mis vahe on maal ja linnal →