Eile tuli trükikojast Andres Eilarti kirjutatud raamat kunstikoguja Mart Lepast. See on raamat elust kunsti kogudes, kunstist ja kunstnikest, kogujatest.
Esimese põgusa ju, lugemise ja vaatamise peale mõtlesin, millise filmi ja millise lavastuse aines see on. Uhke. Kultuur. Mart Lepp ei ole elus päevagi tööl käinud. Pange tähele.
Selliseid asju on väga palju maailma juurde tulnud, mida me lihtsalt ei tea. Ometi teame, et teame rohkem.
Ägame vähemalt näoliselt informatsiooni ülekülluse all. Üha selgemaks saab, et mida enam me teame, seda vähem teame. Tarkus on rumaluse tunnistamine? Ma ei taha seda ikka veel tunnistada. Kuidas saab olla, et inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina?
90aastane Vello Salo ütleb Vikerraadio ööülikoolis Koguja raamatust kõneldes, et õppige heebrea keel selgeks. Et see on nutitelefoni abil ju võimalik ja tõlkige endale „Koguja raamat” ise.
Ma juba aastaid vaatan oma akende ämblikke maal ja olen võlutud härmalõngade ilust. Ämblikuvõrgu tugevuse saladust ei ole teadlased suutnud avastada. Loe edasi Ämblikuvõrkude saladused ja uudishimu
Kui Narvas Vaba Lava valmis saab, mõtleb Ameerikas elav vene lavastaja Juri Urnov avada seal Eesti, Ameerika ja Vene kultuurikoostöö keskuse. Hakatuseks kutsus ta Eestisse maailmakuulsa teatrisaadiku Philip Aroult’.
Kui Juri Urnovit läinud suvel esimest korda kohtasin, kui koos teatris ja isegi põhjaranniku külmas meres ujumas käisime, ei teadnud ma veel, et ta on mees, keda teatriilma suurkuju Philip Arnoult nimetab oma vene kasupojaks. Nüüd tean, et Juri Urnovit ja Philip Arnoult’d ühendab pikk koostöö.
Tallinna Vaba Lava koridoris pakub Juri, et võib mind tõlkida, kui soovin teatrisaadikuga intervjuud teha. Ma ei soovi. Lasen suure tetrimehe pilgul ennast paitada ja hoopis Juriga räägin. 
Miks sind see Narva nõnda paelub?
Ma usaldan oma keha ja sisetunnet. Alati, kui Narva satun, või sellest linnast mõtlen, tabab mind omamoodi eufooria. Kõrgendatud meelelolu.
Tavaliselt valdab mind selline tunne, kui teen lavastust, eriti kui alustan. Just samasugune tunne on mul seotud Narvaga.
Palun kirjelda? Loe edasi Ameerikas elav venelane teab, mis päästaks Narva
Saatus, eksistentsiaalsus, sürreaalsus… tühjus ja tarbetus. Ma ei meeldinud endale, kui end Draamateatri lavastuse „Ivanov” peategelases ära tundsin.
Lavastaja Uku Uusberg lõhkus minu peas tärganud mõttekäigu veel enne, kui saal pimedaks läks. Publik veel kogunes, kui eeslavale, vaatajate poolt paremale eeslavale tuli näitleja Indrek Sammul, mu jaoks juba Ivanov. Ta naeratas kummaliselt, sissepoole mu meelest ja ennast rahustavalt. Tõstis raamatuid pargilaual. Ja sealt siis mu klõps, et tahtsin teada, mis raamatuid see tegelane loeb. Kui Indek Sammul Tammsaare Indrekut mängis Elmo Nüganeni lavastuses „Karin ja Indrek”, siis ta ju ka seisis enamuse ajast pika lavastuse vältel, raamat käes, eeslaval. See, mida Tammsaare Indrek luges, oli Dostojevski „Kuritöö ja karistus”.
Veel jõudis mu peast läbi käia, et Tammsaare Indrek on nagu Eesti Hamlet ja Ivanovit on peetud Vene Hamletiks. Tean nüüd, et ei tohi nii palju seoseid välja mõelda, aga nii ta läks. Ja kui siis seesama kolm korda Hamlet meile kõigile hakatuseks peaaegu sosinal ja sisemise naeratusega ütles, et lülitage mobiilid välja, ei saanud ma äkki aru. Miks? Loe edasi Öökullihõiked Draamateatri lavastuses „Ivanov”
Aarne Üksküla 21. IX 1937 – 29. X 2017) in memoriam
Ma ei julgenud Aarne Üksküla poole intervjuusooviga pöörduda ta eluajal. Ei tahtnud kuulda äraütlemist ja mõtlesin sellele ka, kui ebamugav on tal seda teha. Ta oligi selline inimene, kes oskas vaikida. Küllap hoidis oma sõnad ja mõtted lava jaoks.
Sellest, miks ta ei soovi intervjuusid anda, sain teada hiljem. Räägin sellegi ära nüüd, mil mul muud võimalust polegi kui vaikivale Aarnele monoloogi pidada.
Ühes viimaseks jäänud intervjuus (ikkagi) telesaatele Pealtnägija, kui said 2009. aastal elutööpreemia, ütlesid sa – nii, nagu Sa oskad, enda öeldus justkui ette kaheldes ja napilt – peapõhjuse: kultuuritust on rohkem kui kultuuri.
Kui said kuuskümmend, pidi Draamateater seda tähistama sünnipäevaetendustega. See oli 1997. aastal. Tähistamine jäi nendele päevadele, kui suri Jüri Krjukov. Jätsid kogu juubeldamise ära. Kuulsid sellest surmast õhtul ja hommikul helises Su telefon. Helistas ajakirjanik, kes soovis Sulle reipalt sünnipäevaks tagantjärele õnne ja ühtlasi soovis teada, kuidas Sulle mõjub Krjukovi surm. Sa olevat selle lauatelefoni katki löönud.
Kui Jüri Järvet enam ei mänginud (suri1995), hakkasid Sa mängima Tšebutõkinit Draamateatri kuulsas „Kolmes ões”. Enne seda hakkasid mängima Kulõginit samas lavastuses, kui Ants Eskola enam ei jaksanud (suri1989). Veidi hiljem hakkasid Linnateatri „Isades ja poegades” mängima Pavel Petrovitš Kirsanovit, kui Mikk Mikiver haigestus ja läks (2006)…
Nägin nii Sinu kui ka Järveti Tšebutõkinit. Näidendis on stseen, kus ta võtab kätte portselanist lauakella ja uurib seda. Siis ütleb tulekahjult tulnud Veršinin, keda mängib Mikk Mikiver, et näe, ta määris ennast ära ja on nüüd nagu hernehirmutis. Lisab mõtte, et on kuulnud, nagu paigutataks ta ise ja ta sõdurid ümber. Tusenbachi mängiv Juhan Viiding kommenteerib, et siis jääb linn ju päris tühjaks. Portselanist kell kukub Tšebutõkini käes kildudeks. Mari lille Irina ütleb, et see oli mamma kell. Veidi varem on Tšebutõkin tunnistanud, et ta nooruses oli armunud Irina emasse ja pole sellepärast abiellunud…
Kirjeldan Sulle seda kõike üheainsa tsitaadi pärast. Tšehhov on arst Tšebutõkini öelnud kuuekümneaastaseks ja ätiks. Kell puruneb ja aeg – mida ta teeb? Tšehhovil ja teil seal laval on selle koha peal pikk paus. Aeg tõesti nagu seisatub ja siis Sa, Aarne, ütled Tšebutõkinina: /…/”Ma ehk ei pillanud puruks, vaid ainult paistab nii. Võib-olla meile ainult paistab nii, et me olemas oleme, tõeliselt aga meid ei olegi. Midagi ma ei tea, keegi ei tea midagi. /…/”. Loe edasi Portselanist lauakell on puruks pillatud
Mikomägi_2 kaas valmisMikomägi_2 kaas valmis
Saal läheb pimedaks ja lava valgeks
Muuseas ma armastan teid! Nii tahaksin seda raamatut alustada. Ja siis maha vaikida, kuidas suured sõnad kirjapandult õõnsad tunduvad. Nagu enamasti vaikivad mehed maha, kuidas nad pabistavad enne intervjuud armastatud naisega. Pabistavad nii, et ei aita kogemused, ei ussi- ega püssirohi. See on nagu teatris, kus närv kaob siis, kui astud laval esimese sammu või ütled esimese lause.
