Käod kukuvad Eestimaa kevade metsades. Kuku, Sa oled mul meeles surmani.

Ütlesid mulle, see oli päris ammu ühel sellisel ajal, kui pidasid väga kainet perioodi: „Mees peab hell olema. Ja see käib läbi silma, mitte läbi mölina.” Nii saab mõelda ja välja öelda vaid inimene, kes võtab endale mõtlemiseks aega. Mõtlemata ei mahuks ühegi inimese sisse need teised, keda mängida. Ja mõtleja teeb vahet, mis on mäng ja mis on päris.

Sellest, milline oli Sinu mõtlemiste aeg, Sa ise väga ei rääkinud. Piiritusest ehk siis piirideta olemisest rääkisid küll ja see oli Sul silmades. Oskasid olla päris nii elus kui ka mängides.

Kui me tookord Woodstocki kõrtsis mitu tundi juttu olime ajanud, tüdinesid lõpuks ära, nihelesid ja Sul hakkas kiire. Kui tuli fotograaf Karin, läks Sul silm uuesti särama. Lavastasid noorele naisele oma foto sealsamas laua taga. Hiljem tegi Karin sellise pildi, kus seisad, ülikond seljas, lumivalge sall kaelas ja kaabu peas, Radissoni hotelli katusel ja vaatad all laiuvat Tallinna – setu suure linna katusel.

Sind oodati nii Setu külla siga tapma kui vastavatud peenesse hotelli. Just sellepärast, et Sa ei häbenenud päris olemist. Ütlesid tookord, et elu on niit, mille otsas on kilinad. Seletasid kuidagi nii: „See, kuidas kilinatest mööda saad… Elu pole petukaup. Ennast ei ole võimalik petta. Teisi on. Nõges tuleb pettes püksi varem või hiljem. Iseenda eest ei põgene.”

Tsiteerin Sind veel: „Kõige valusamad on vitsad siis, kui suhted osutuvad petukaubaks. Siis oled ühel päeval üksi ja pole enam küüsi ka, mida närida. Andeks saab kah, kui ikka südamest tahad andeks saada. Ei tohi lasta tehtud vigadel endas praadida. Mine ja lahenda see ära. Julge endale tunnistada, kui oled eksinud…”

Sinu puhul võlus väga see, et olid pealtnäha tugev ja karm setu mees, aga ei kartnud olla tundlik. Sel omal rajal – näitlejaametist rääkisid nii: „See amet on nii habras… see ei ole õpitav. Kas sulle on antud või ei… Ka see on saatusest ette määratud, kui palju sul on õnne. Mida sulle pakutakse, kui palju, kellega koos. Kas sust saab kunagi Kukumägi või saab Peeter Puu, kes on ka näitleja, aga keegi teda ei tea. See leib ei ole sugugi nii magus. Ei Kukul ega Puul. Seda ei maksa taga igatseda, aga kui see nii ette antakse, siis tuleb seda rada käia.” Ma ei tea, miks tuleb meelde see Su linnupildiga stseen filmist: „Isa, ma lasin endale linnu teha…”. Küllap sellepärast, et iga mees ei räägi oma isast nõnda: „Minu sitavigla varre väärtus on selles, et see on mu isa näppudega tehtud ja otsa pandud. Ma ei aja siia nüüd ilast hinge ega umbluud taha. See oleks hästi mage. See on sideme väärtus mu jaoks.“

Ja veel: „Minu kõige parem sõber oli minu isa, kuni tema elupäevade lõpuni. Ma võisin temaga kõigest rääkida. Meil puudus valehäbi. Niikaua kui ma mäletan, siis ma tema sabas tilpnesin. Tema mind hoidis. Ta ei puutunud mind näpuotsaga. Ei lasknud seda ka emal teha. Mul oli alati kaitsekilp olemas kuhu seljataha minna. Isa ei teinud seda magedalt, edevuse pärast. Isa oli loomulik, ta ei sundinud mind vaid õpetas mind läbi tööde ja tegemiste läbi juttude. Nii ma kasvasin. Ma tahtsin olla nagu isa ja ma kannan seda kaasa. Sain sealt portsu teadmist ja kirge. Teadmist sellest missuguse hingega mees olema peab.“.

Ütlesid, et kino tehes ei pea läbi saama režissööriga, vaid operaator on tähtsam. Sest tema võtab näitleja filmilindile ja see jääb. Olid mingis mõttes mu meelest viimne mohikaanlane. Filmitegijate uste taga on järjekorrad. Kui üks pole hea, võetakse järgmine… Sind teati sedasi, et tuldi hoopis Sinu ukse taha koputama, et tule mängima, Sinust paremat pole…

Nüüd pole enam kuhugi koputada, ei operaatoritel, režissööridel ega sõpradel… Sellest on kuradi kahju. Vahepeal tundus, et oled surematu. Nagu lavastaja Gerda nüüd kirjutas: surm oli oma vikati Sinu vastu nüriks tagunud. Nii kõva mees olid – maast, puust ja linnast.

Mul on meeles, kuidas Sa Tallinna lavakasse õppima tulles olid lühikest kasvu poiss, kes ühe aastaga kasvas pikaks, ootamatult ja kõikide üllatuseks.

Surm on sirge ja pikk.pole tal kavalaid käike… Sina, Kuku, olid pikk mees linnas, roos rinnas. Nüüd alatiseks. Jää hüvasti.

Fotod: Karin Kaljulätte, ilmus Maalehes 18.05.2017