Ülle Ulla.

 

Elu pingeid võib samastada ja mingil määral võrrelda ka kirgedega. Mis sind kannab, kui sa midagi kirglikult teed… Sa võid seda samastada entusiasmiga. Kirg võib maha jahtuda, aga armastus on eatu. Ilma armastuseta ei sünni midagi tõeliselt väärtuslikku. Armastus ei küsi east.

Ma olen sellest rääkinud ja kirjutanud raamatus „Mister Fred“, aga ma tahan sellest teile rääkida. Ülle Ulla oli minu esimene armastus. Lasteaias. See oli tõsine kiindumus. Ülle on kirjutanud ja öelnud minu kohta, et olin lasteaia kõige ilusam poiss. Meid õpetati. Pidi pidu tulema.

Mäletan, kuidas… Jooksupolkas on niisugune koht, kus sa pead tüdruku ühelt-käelt teisele viskama, talle otsa vaatama ja naeratama. Ma mäletan seda peensusteni. Mäletan oma seisundeid. Olen vahel mõelnud nii, et tont teab, mida kasvatajad oleksid mõtelnud, kui nad oleksid tegelikult teadnud minu seisundit ja seda, mida ma läbi elan kuueaastaselt.

Ülle kord, kui sellest rääkisime, ütles, et see on küll tore, kui üks poiss selles eas elab läbi midagi sellist, mida tal on elu lõpuni võtta. See on enam, kui saab koguda.

Ma arvan, et see esimene kogemus, see on mehe kogemus. See on meesterahva seisund. Ma olen selle seisundi kordumist ju hiljem tundnud ja kogenud. Jaaa. Ma olen õnnelik juba sellepärast, et selles eas sattusin ma kokku tüdrukuga, kes tekitas minus soovi meheks kasvada. Meheks suure algustähega.

Mäletan, et ma seda tüdrukut ka väga austasin. Ma ei teadnud siis, mis on austus. Ma ei teadnud siis üldse suurt midagi, aga ma mäletan seda, mis ma tundsin. Mäletan ta rahvariideseeliku karmust, kui panin talle käe ümber piha. Sõrmeotstega mäletan isegi selle vöömustri kirja. Need on hämmastavad üksikasjad, aga mul on üksikasjadele mälu, eriti varalapsepõlvest.

See oli ilus tüdruk, ma nägin ilu. Aga seal on veel midagi. Sest mul pidi olema midagi kaasa võtta, kui ma seda tüdrukut nägin.

FRED JÜSSI